Romanos III

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Romanos III Argyros
Romanos III Argyros
Bütsantsi keiser
Ametiaeg
12. november 1028 – 11. aprill 1034
Eelnev Konstantinos VIII
Järgnev Michael IV ja Zoe
Isikuandmed
Sünniaeg 968
Sünnikoht Hierapolis, Thrakesioni teema, Bütsants
Surmaaeg 11. aprill 1034 (65/66)
Surmakoht Konstantinoopol
Abikaasa Helene ja Zoe Porphyrogennete

Romanos III Argyros (kreeka keeles: Ρωμανός Γ΄ Αργυρός (Romanus III Argyrus); 96811. aprill 1034) või Argyropoulos, oli Bütsantsi keiser aastatel 1028 - 1034. Ta oli Bütsantsi aadlik ja Konstntinoopoli linnaülem, kui surve keiser Konstantinos VIII sundis teda lahutama oma naisest ning abielluma keisri tütre Zoega. Pärast Konstantinose surma võttis Romanos valitsemise üle.

Romanost on peetud heatahtlikuks, kuid ebaeffektiivseks keisriks. Ta rikkus ära maksusüsteemi ja õõnestas sõjaväge, juhtides isiklikult hukatuslikku sõjaretke araablaste vastu. Ta läks tülli oma naisega, sest viimane ei suutnud anda talle last, mis kõrge ea tõttu oli loomulik. Ta kulutas suuri summasid kirikute ja kloostrite ehitamisele ning remontimisele. Ta suri peale kuut aastat valitsemist pärast pikaaegset mürgitamist ja rünnakut vanni võttes. Tema järglaseks sai tema naise armuke Michael.

Võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinos VIII

1028. aasta novembri alguses gaigestus keiser Konstantinos VIII. See aga tõstatas otseselt küsimuse: mis saab edasi, kellest saab uus valitseja, sest keisril poega polnud, olid vaid kolm tütart. Keisri vanema tütre Eudokiaga ei saanud seejuures üldse arvestada - tema oli nunn. Seega tulid kõne alla vaid kaks järgmist tütart, vanuselt keskmine Zoe ja noorim tütar Theodora. Kusjuures mõlemad olid tolleks ajaks juba üsna soliidses eas - Zoe oli ligikaudu viiskümmend ja Theodora nelikümmend aastat vana. Theodora keeldus ettepanekust kiiruga abielluda ja nii jäigi järele vaid Zoe, kellele hakati rutuga meest otsima. Kuivõrd kiire oli abikaasa leidmisega, seda iseloomustab seik, et ühest potentsiaalsest peigmehest loobuti vaid põhjusel, et teda polnud parajasti pealinnas ja tema naasmine oleks võtnud liiga palju aega. Lõpuks langes valik Konstantinoopoli linnaülemale, umbes 60-aastasele Romanosele, kelle kasuks rääkis ka asjaolu, et ta oli pärit vanast kuulsast suguvõsast. Nii kutsutigi mitte midagi aimav Romanos haige keisri juurde, kes tegi talle teatavaks, et ta pannakse Zoega paari. Võib vaid oletada, kui ootamatu ja jahmatav oi see ettepanek Romanosele. Kõigele lisaks oli linnaülem veel ka abielus, ja seega oli ta vastuse andmisega täielikus kimbatuses. Siis aga, nähes Romanose kõhklusi, olevat keiser pakkunud talle valikut: kas Zoe käsi või sandistamine. Sellises väljapääsmatus olukorras olevat Romanost väidetavalt aidanud tema enese naine Helene, kes meest päästes ja ennast ohverdades lahkus vabatahtlikult kloostrisse, kus ta peatselt ka suri.[1]

1028. aasta 12. novembril toimusidki Zoe ja Romanose pulmad. Ning Konstantinos suri kas sellele pidulikule sündmusele järgneval või ülejärgmisel päeval. Sellega lõppes ka Makedoonia dünastia meesliin. Konstantinosele tuleb au anda - kui ta poleks elu viimastel päevadel edukalt lahendanud troonipärimisküsimust, oleks keisririiki ähvardanud ilmselt veelgi suurem segaduste laine ja vältimatu kodusõja oht.[1]

Valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Eneselegi ootamatult keisritroonile tõusnud Romanose esimeseks mureks sai oma positsiooni kindlustamine ja populaarsuse võitmine. Nendest soovidest olid ajendatud ka kõik keisri esimesed sammud. Nii andis ta käsu osta riigi rahadega 1000 bütsantslast välja petšeneegide vangistusest. Järgmisena lubati tagasi pöörduda kõigil neil, kes olid Basileiose ja Konstantinose ajal saadetud maapakku. Seejärel andis keiser veel ühe korralduse, millega kasvatas oma poolehoidjate hulka varakamate inimeste seas. Basileios II seaduse kohaselt pidid rikkad kandma vastutust vaeste naabrite maksude laekumise eest. Nii oli riik rakendanud ellu omalaadse kollektiivse vastutuse idee, mis tagas igal juhul kõikide maksude laekumise. Kusjuures "rikaste hulka" oli arvatud ka kirik. Arusaadavalt ei rahuldanud selline maksukorraldus "rikkaid" ning nad võtsid rõõmuga vastu Romanose korralduse tühistada see seadus.[2]

Zoe mosaiik Hagia Sophias

Teadus[muuda | muuda lähteteksti]

Ülaltoodud sammud võivad esimesel pilgul jätta Romanosest sihikindlalt tegutsenud valitseja mulje. Kuid see sihikindlus puudutas vaid üht kitsast eesmärki - võimu tugevdamist. Kõiges muus aga puudus keisril igasugune äarjekindlus. Romanost hästi tundnud ajaloolane Michael Psellos on kirjutanud: "Tema pea oli täidetud romantiliste unistustega, mis sobiksid ühele noorele mehele, kuid mitte hallipäisele vanale valitsejale." Ja kuigi Romanosel oli "valitseja väljanägemine" ja ta tahtis jäljendada Augustust ja Marcus Aureliust, jäid kõik tema tegemised pealiskaudseteks. See puudutab ka "kreeka ja ladina teadusi", millistes keiser pidas ennast tunduvalt pädevamaks, kui ta tegelikult oli. Ta andis ka käsu edendada filosoofiat ja kõnekunsti, kuid seegi korraldus jäi sisuliselt õhku rippuma.[2]

Sõda araablastega[muuda | muuda lähteteksti]

Teaduste kõrval veel üheks valdkonnaks, milles keiser lootis korrata suurte eelkäijate tegusid, oli sõjakunst. Seejuures ajendas Romanost otseselt tegutsema 1030. aastal Antiookia all saadud kaotus araablastelt. Asudes araablastele kätte maksma, võttis Romanos eeskujuks Aleksander Suure ja tema sõjakäigu Idamaadele ning alustas suuri sõjalisi ettevalmistusi.[2]

Araablased löövad bütsantslased põgenema

Selleks ajaks olid araablased juba jõudnud kasutada Bütsantsi mõningasest võimuvaakumist tekkinud segadusi ja alustanud pealetungi vahepeal keisririigi valdusesse läinud aladele. Kuuldes aga nüüd keisri grandioossetest sõjalistest ettevalmistustest, tegid nad korduvalt ettepaneku sõlmida rahu. Kuid Romanos, kes oli jõudnud anda juba korralduse valmistuda eelseisvaks triumfiks, ei tahtnud mingist rahust kuuldagi. Keisril polnud vaja mitte rahu, vaid võitjapärga.[2]

Ent suurte võidulootustega alanud sõjakäik muutus mõne aja möödudes täielikuks katastroofiks. Kõigepealt sattus bütsantslaste vägede eelsalk varitsusse ja löödi puruks. Samal ajal hõivasid araablased kõik põhijõudude peamised taganemisteed, jättes nad toidu ja veeta kõrbesse. Nii kasvas bütsantslaste taganemine peatselt üle paaniliseks põgenemiseks, mida ei suudetud peatada. Keisri enese elu päästis vaid tema kaardiväe vapper tegutsemine. Kuivõrd meeleheitlik bütsantslaste põgenemine oli, seda iseloomustab seegi fakt, et keisri uhke telk ja sõjaväe kassa sattusid araablaste kätte. Vaid Bütsantsi väepealiku Georgiose ootamatu vasturünnak võimaldas ühe osa kaotatud varandusest tagasi saada. Et Georgiosele võis selline vägitükk jõukohane olla, seda kinnitab ka Psellose hinnang: "Ma nägin seda inimest ja imestasin. Ta oli nii pikk, et teda tuli vaadata alt üles, otsekui mäe tippu. Tema pilk oli sama hirmuäratav nagu välgu sähvatus. Kui ta rääkis, siis oli tunne, et müristab. Tema käed olid loodud seinte raputamiseks ja vasest uste purustamiseks. Tema suursugune kõnnak meenutas lõvi liikumist. Kõik tema muudki omadused vastasid kirjeldatuile. Tema kuulsus aga oli veelgi suurem."[2]

Georgiose vasturünnak aga toimus järgmistel asjaoludel. Pärast Romanose paanilist taganemist jätkasid araablased rünnakuid ning piirasid sisse ühe suhteliselt ebaolulise kindluse, mille ülemaks oligi tol ajal täiesti tundmatu Georgios. Araablased tegid Georgiosele ettepaneku alistuda ning ta andiski nõusoleku kindlus hommikuks tühjendada. Oma heade kavatsuste märgiks saatis ta piirajatele veel ka toitu ja veini. Kui aga kingituse vastu võtnud araablased olid pärast pidu uinunud, võttis Georgios müüride tagant ette ootamatu rünnaku. Selle käigus tapeti peaaegu kõik moslemid ning Georgiose kätte langes 280 bütsantlastelt hõivatud varaga laaditud kaamelit. See oligi osa varandusest, mille Romanos sai tagasi.[2]

Niisiis, Romanos oli ennast triumfi asemel täielikult häbistanud. Kuid ühes küsimuses tuleb keisrile au anda. Ta mõistis, et Georgios on temast tunduvalt parem väepealik, ja usaldas edasise kampaania juhtimise talle. Ning mõne aja möödudes Georgiosel õnnestuski vallutada Edessa linn. Seal said bütsantslased enese valdusesse ka väga olulise reliikvia - Jeesuse kirja Edessa valitsejale. Pärast linna vallutamist lootis Romanos kasutada soodsat situatsiooni ja tegi juba ise araablastele rahuettepaneku. Kusjuures selle pakkumise kaks esimest punkti puudutasid Jeruusalemma. Kristlased pidid saama õiguse kõikide sealsete purustatud kirikute taastamiseks ning keisrile pidi jääma ainuõigus Jeruusalemma patriarhi ametisse kinnitamiseks.[2]

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Romanosel ei õnnestunud Marcus Aureliuse eeskujul jäädvustada ennast filosoofias ega Aleksander Suure eeskujul sõjaajaloos, siis otsustas ta jääda tulevaste põlvede mällu vähemalt suure ehitajana. Selleks andis ta käsu suurejooneliste ehitusprojektide elluviimiseks. Kuid ka selles vallas tabas teda fiasko. Keisril polnud ei mõõdutunnet ega maitset. Näiteks ei saadud ühe kloostri ehitamisega kuidagi lõpule, sest keiser lisas algsele projektile aina uusi hooneid juurde - seejuures "tundmata arvutamist ja geomeetriat". Psellos kirjutab: "Kuna hooneid tuli aina juurde, siis juurde tuli ka munki, keda oli omakorda vaja toita." Ja nii olevat keiser hakanud unistama mingist imedemaast, kust saaks "küpseid vilju ja hiiglaslikke kalu", millega kogu selle hiiglasliku unelmatekloostri väge toita.[2]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Romanose mõrvakatse vannis

Keisri mõõdutundetu ehitustegevus nõudis väga palju raha, mis lõpptulemusena viis uute maksude sisseseadmiseni. See aga suurendas veelgi üldist rahulolematust. Ilmselt ei jäänud elanikkonna meeleolude muutus Romanosele märkamata ja ta süüdistas mitmeid õukondlasi vandenõust osavõtus. Nende seas oli ka tema naise õde Theodora, keda sunniti lahkuma kloostrisse. Kuid tõelist ohuallikat keiser ei märganud. Võib-olla põhjusel, et see paiknes talle liiga lähedal. Ning selleks ohuallikaks oli keisri enese abikaasa Zoe.[2]

Tõenäoliselt sai kõik alguse sellest, et vaatamata kõikvõimalikele jõupingutustele ei saanud keiserlik abielupaar järeltulijat, mis keisrinna iga arvestades oli ka üsna loomulik. Kuid Romanos ei tahtnud selle tõsiasjaga kuidagi leppida ja tema suhtumine abikaasasse muutus silmnähtavalt külmemaks. Zoe aga leidis peatselt enesele kauni noore armukese, kelleks oli õukonnas tähtsal positsioonil oleva eunuhhi vend Michael. Uus armulugu sai üsna pea teatavaks kogu õukonnale, üksnes keiser ei aimanud midagi. Kuigi Psellos ei välista ka võimalust, et Romanos võis ikkagi olla oma naise kirest teadlik ja vaid teeskles teadmatust, pidades paremaks, et naisel on pigem üks kindel kui palju erinevaid kallimaid.[2]

1033. aasta suvel Romanose tervis halvenes. Pole välistatud, et selle põhjuseks oli pikaajalise toimega mürk, millega Zoe ja ta armuke keisrit salaja toitsid. Järgmise aasta kevadeks püsis keiser juba vaevu jalul ja nägi kaasaegsete kirjeldusel jube välja. Vaatamata sellele osales ta vapralt kõigil tseremooniatel. 1034. aasta 11. aprillil, enne järjekordset ametlikku etteastet, olevat keiser avaldanud soovi kümmelda basseinis. Vees aga hakkas tal paha. Kasutades tekkinud segadust, üritas üks vandeseltslastest päästmise asemel hoopis keisrit uputada, kuid see katse ebaõnnestus. Kui keiser lõpuks veest välja tõmmati, oli ta aga läbielatust sügavas šokis ja kõnevõimetu ning öösel Romanos suri.[2]

Lahkunud keisri kehal olid nii ilmsed vägivalla märgid, et patriarh nõudis toimunu kohta selgitust, ning üksnes suur kogus kulda olevat aidanud patriarhi maha rahustada. Psellos igatahes kirjutab lahkunu kohta: "Puusärgis oli teda võimatu ära tunda. Ja kui keegi ka valas pisara, siis vaid seetõttu, et keiser nägi nii jube välja."[2]

Eelnev
Konstantinos VIII
Bütsantsi keiser
12. november 1028 - 11. aprill 1034
Järgnev
Michael IV ja Zoe Porphyrogennete

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 David Vseviov (2004). Bütantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 284-288.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 289-293.