Michael IV
| Michael IV Paflagoonlane | |
|---|---|
 Michael IV, 11. sajandi illustratsioon teosest Madrid Skylitzes | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 11. aprill 1034 – 10. detsember 1041 | |
| Eelnev | Romanos III |
| Järgnev | Michael V |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
umbes 1010 (võimalik, et 1005) Paflagoonia |
| Surmaaeg |
10. detsember 1041 (umbes 30) Konstantinoopol |
| Abikaasa | Zoe Porphyrogennete |
Michael IV Paflagoonlane (kreeka keeles: Μιχαὴλ (Δ´) ὁ Παφλαγών (Mikhaēl ho Paphlagōn); umbes 1010 – 10. detsember 1041) oli Bütsantsi keiser 11. aprillist 1034 kuni 10. detsembrini 1041. Ta tõusis talupoja perest keisri õukonda, kus jäi silma keisrinna Zoe Porphygennetele, kellega tal tekkis armusuhe. Ajaloolased usuvad, et kahekesi mõrvasid nad keiser Romanos III, Zoe abikaasa, kes suri 1034. aastal. Michael ja Zoe abiellusid Romanose surmapäeval ja Michael krooniti keisriks päev hiljem. Energiline ja nägus Michael kannatas nõrga tervise käes. Tema välispoliitika oli esialgu edukas, kuid vallutatud alad kaotati väejuhtide tüli tõttu kiiresti käest.
Nooruse ja võimuletõus[muuda | muuda lähteteksti]
Michael oli pärit Paflagooniast, tänapäeva Põhja-Türgist. Ta sündis umbes 1010. aastal (mõnedel andmetel ka 1005) talupoja peres.[1] Ta tõusis kiiresti keiserlikku õukonda, kus ta jäi silma keisrinna Zoele. Zoe, kes oli keiser Romanos III abielludes umbes 50-aastane, ei suutnud keisrile järeltulijat anda ning seega keiserliku paari suhted jahenesid. Nii tekkis Zoel Michaeliga armuafäär. Keiser oli sellest teadlik, kuid leidis, et on parem, kui naisel on üks kindel armuke kui mitu.[2]
1033. aasta suvel Romanose tervis halvenes. Pole välistatud, et selle põhjuseks oli pikaajalise toimega mürk, millega Zoe ja Michael keisrit salaja toitsid. Järgmise aasta kevadeks püsis keiser juba vaevu jalul ja nägi kaasaegsete kirjeldusel jube välja. 1034. aasta 11. aprillil, enne järjekordset ametlikku etteastet, olevat keiser avaldanud soovi kümmelda basseinis. Vees aga hakkas tal paha. Kasutades tekkinud segadust, üritas üks vandeseltslastest päästmise asemel hoopis keisrit uputada, kuid see katse ebaõnnestus. Kui keiser lõpuks veest välja tõmmati, oli ta aga läbielatust sügavas šokis ja kõnevõimetu ning öösel Romanos suri.[2]
Lahkunud keisri kehal olid nii ilmsed vägivalla märgid, et patriarh nõudis toimunu kohta selgitust, ning üksnes suur kogus kulda olevat aidanud patriarhi maha rahustada. Psellos igatahes kirjutab lahkunu kohta: "Puusärgis oli teda võimatu ära tunda. Ja kui keegi ka valas pisara, siis vaid seetõttu, et keiser nägi nii jube välja."[2]
Romanost polnud veel isegi jõutud matta, kui Zoe 1034. aastal 12. aprillil oma armukesega abiellus. Abielludes esimest korda 1028. aastal oli Zoe ligikaudu viiskümmend aastat vana. Seega oli tema sünniaeg 980. aasta paiku. Michaeli puhul aga on teada, et ta sündis 1005.–1010. aasta vahel. Seega oli Michael oma abikaasast veerand sajandit noorem.[1]
Valitsemine[muuda | muuda lähteteksti]
Nii nagu paljude teiste keisrite puhul, olid ka Michaeli kohta käivad arvamused väga erinevad. Kroonik Johannes on keisrit nimetanud vaid kolme münti väärt inimeseks. Samas aga pole ajaloolane Michael Psellos üldsegi nii kategooriline. Ta kirjutab: "Keiser oli harimatu, kuid hingelt suurem nii mõnestki, kes oli omandanud kreeka filosoofia. Ta oli loomu poolest tark, püsiv, lihtne ja heasoovlik." Psellos lisab: "Temast oleks võinud saada suurim valitseja." Psellos väidab, et takistuseks olid keisri vennad. Kokku oli neid Michaelil neli: kolm eunuhhi ja veel üks sandistamata vend, kes suri vahetult pärast Michaeli asumist troonile. Ülejäänud kolm aga viskusid riigipiruka kallale vaid ühe sooviga: rabada sealt endale võimalikult suur tükk. Seejuures tõusis vendade seas eriti esile Johannes. Kaasaegsed kirjeldasid Johannest väga targa mehena, mida kinnitanud ka tema läbitungiv pilk. Ta olevat olnud ületamatu maksude väljanõudmise vallas, ning keegi ei suutnud tema eest midagi varjata. Kusjuures valdav osa sellest, mida tal õnnestus kätte saada, ei läinud mitte riigikassasse, vaid tema isikliku tasku täitmiseks.[1]
Lisaks oma vendadele paigutas Michael kõrgetele ametipostidele ka teisi sugulasi, kes ei jäänud oma ahnuses Johannesele alla. Kõik see viis keskvõimu autoriteedi langemiseni ja kohaliku separatismi kasvuni. Riigi ääremaadel puhkesid koguni piirkondlike valitsejate vahelised relvastatud konfliktid. Lisaks tabasid mitme aasta vältel riiki kõikvõimalikud hädad ja nuhtlused: kord oli selleks põud, kord jälle kogu saagi hävitanud rahe, siis laostav epideemia ning lõpuks põles 1040. aastal teadmata põhjusel Konstantinoopoli reidil maha kogu keisririigi laevastik.[1]
Keisri tervis[muuda | muuda lähteteksti]
Kõik need traagilised sündmused mõjutasid otseselt sügavalt usklikku keisrit. See, et keiser oli väga usklik, on esmapilgul üllatav, eriti arvestades asjaolusid, mis tõid ta troonile. Kuid keisri sügavat usklikkust on maininud kõik bütsantsi autorid, tuues seletuseks lapsepõlvest pärit raske haiguse – langetõve. Aastatega muutusid Michaeli haigushood sagedamaks ja raskemaks ning olukorras, kus arstid ei suutnud teda aidata, jäi tal üle loota vaid Jumalale. Raske haigus oli ka põhjuseks, miks keiser aina rohkem vältis enese näitamist rahvale. Kui ta pidi vastu võtma saadikuid või täitma muid tseremoniaalseid kohustusi, riputati kahele poole keisrit purpurkardinad, et teda maksimaalselt varjata, ja niipea kui märgati haigushoo esimesi ilminguid, tõmmati kardinad otsekohe ette. Olukordades, millal kardinaid polnud võimalik kasutada, ümbritses keisrit õukondlaste ring, et vajadusel varjata teda soovimatute pilkude eest. Üldiselt aga möödusid keisri haigushood küllaltki ruttu, nii et ta sai jätkata katkestatud tegevust. Hiljem lisandus Michaeli piinavale langetõvele veel ka vesitõbi, nii et oma valitsemisaja lõpus oli aastate poolest noor keiser üsna haige.[1]
Usk[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi Michaeli on nimetatud sügavalt usklikuks inimeseks, sobiks tema iseloomustamiseks pigem sõna "ebausklik". Riiki tabanud õnnetused ja sagenevad haigushood panid keisri uskuma kõikvõimalikesse ennustajatesse ja ettekuulutustesse. Vahel võttis see lausa koomilise vormi. Nii olevat keiser pannud ühe askeedist munga magama oma voodisse, asudes ise madalaimale asemele ja pannes padja asemel pea alla kivi. Mõne aja pärast olevat keiser loobunud ka intiimsest kooselust abikaasaga, teatades, et lihalik armastus on patt. Pealinna lõbunaistele käskis aga keiser ehitada spetsiaalse kloostri, kus pidi teoks saama nende ihuline ja vaimne puhastumine. Keiser lihtsalt teadis tüüpilise ainuvalitsejana, mis on "hea" ja surus seda vägisi ülejäänutele peale.[1]
Samal ajal, kui Michael hoolitses haigete ja lõbunaiste eest, püüdes heategudega saada Jumalalt andestust enesele ja keisririigile, levitasid tema vaenlased kuulujutte, et keiser tegeleb nõidusega.[1]
Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]
Michaeli valitsemise algusaastatel saavutas Bütsants mitmeid olulisi välispoliitilisi võite. Näiteks 1035. aastal tegutses Bütsantsi laevastik niivõrd edukalt Niiluse deltas, et Egiptuse kaliif oli sunnitud sõlmima keisririigiga kolmekümneks aastaks rahu. Järgmisel aastal löödi Doonaul edukalt tagasi petšeneegide sissetung ning purustati araablased Edessa all. Lisaks anti araablastele ka mitu valusat hoopi Sitsiilias, mille tulemusel läks taas peaaegu kogu saar Bütsantsi valdusse. Kuid mõne aasta pärast halvenes olukord järsult. Sitsiilias läksid Bütsantsi väepealikud nii tülli, et nende vahel puhkes tõeline kaklus. Kõigepealt andis oma kätele voli Romanos III au päästja Georgios, kellest oli tolleks ajaks saanud juba kuulus väepealik. Äsjane Sitsiilia vallutamine oligi peamiselt tema teene. Peksasaanuks oli aga keisri õemees, Bütsantsi laevastiku ülem Stephanos, kellel oli õukonnas loomulikult suurem toetus. Lisaks läks keevavereline Georgios tülli ka bütsantslaste tolleaegsete liitlaste normannidega. Väidetavalt keeldus ta nendega võrdselt jagamast sõjasaaki. Vähe sellest, ta võttis normannide juhilt hinnalise hobuse, misjärel solvunud normannid jätsid ühise sõjalaagri maha. Bütsantsi väepealikute omavaheline tüli aga lõppes sellega, et Georgios kutsuti Konstantinoopolisse tagasi. Nii jäi keisririik ilma oma andekamast sõjapealikust Sitsiilias.[1]
Bütsantslaste ja nende liitlaste leeris pingestunud suhted võimaldasid araablastel asuda vastupealetungile ja 1042. aastaks olid keisririigi väed saarelt välja tõrjutud. Sitsiilia kaotus mõjutas bütsantslaste olukorda ka Lõuna-Itaalias, kus nende peamisteks vastasteks said nüüd jälle normannid, kes üsna lühikese ajavahemiku jooksul võitsid bütsantslasi kolmes järjestikuses lahingus. Pärast neid lüüasaamisi oli Michael dilemma ees, kas tunnistada oma kaotust Läänes, või saata sinna täienduseks uued väed.[1]
Bulgaaria mäss[muuda | muuda lähteteksti]
Sitsiilia ja normannid polnud mitte ainus küsimus, mille lahendamisega ei tohtinud keiser viivitada. 1040. aasta suvel puhkes Belgradis bulgaarlase Deljani poolt juhitud Bütsantsi-vastane mäss. Järgmisel aastal oli mäss haaranud juba ulatusliku piirkonna ning seda maha suruma saadetud väed said lüüa. Nii et ka see piirkond vajas endise olukorra taastamiseks uusi sõjajõude.[1]
Samal ajal oli ju keiser ise väga raskelt haige. Keisri seisundit kirjeldades on bütsantsi on autorid isegi väitnud, et "valitseja oli suremas". Lisaks polnud Michaelil ka mingeid isiklikke sõjalisi kogemusi. Sellises lootusetuna näivas olukorras aga suutis keiser kõiki rabada valmistudes sõjakäiguks, andis ta erakordselt asjalikke korraldusi. Iga asi, alates toidumoonast ja lõpetades veovahenditega, kõik oli kuni üksikasjadeni läbimõeldud, mis lõpptulemusena võimaldaski mässajad purustada. Pärast saavutatud võitu korraldati Konstantinoopolis hiilgav triumf, mille pealtnägijaks oli ka Psellos. Tema kirjelduse järgi nägi haige keiser hirmus välja. Ta oli vesitõvest niivõrd paisunud, et tema nägu polnud enam äratuntav ja tema näpud olid "paksemad kui käsivars". Samas tõdes Psellos: "Keiser näitas roomlastele, et tahe võib tõsta ka surnuid ning püüd head teha aitab jagu saada kehalisest viletsusest."[1]
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
Ainuüksi keisri väljanägemine reetis, et elupäevi pole talle enam pikalt antud. 1041. aasta 10. detsembril, lasknud end veel selsamal päeval mungaks pühitseda, Michael IV suri.[1]
| Eelnev Romanos III |
Bütsantsi keiser 11. aprill 1034 – 10. detsember 1041 |
Järgnev Michael V |
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
- Romanos III
- Michael V
- Zoe Porphyrogennete
- Makedoonia dünastia
- Bütsants
- Bütsantsi ajalugu
- Bütsantsi keisrite loend