Zoe Porphyrogennete

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Zoe Pprhyrogennete
Zoe Pprhyrogennete
Zoe mosaiik Hagia Sophias
Bütsantsi konsort-keisrinna (Romanos III)
Ametiaeg
10. november 1028 – 11. aprill 1034
Bütsantsi konsort-keisrinna (Michael IV)
Ametiaeg
11. aprill 1034 – 10. detsember 1041
Bütsantsi keisrinna
Ametiaeg
21. aprill 1042 – 12. juuni 1042
Eelnev Michael V
Järgnev Konstantinos IX Monomachos ja Theodora
Bütsantsi konsort-keisrinna (Konstantinos IX Monomachos)
Ametiaeg
11. juuni 1042 – 1050
Isikuandmed
Sünniaeg umbes 978
Sünnikoht Konstantinoopol
Surmaaeg 1050 (72)
Surmakoht Konstantinoopol
Abikaasa

Romanos III (10281034); Michael IV (10341041);

Konstantinos IX Monomachos (10421050);
Vanemad Konstantinos VIII ja Helena
Lapsed Michael V (lapsendatud)

Zoe Porphyrogennete (kreeka keeles Ζωή Πορφυρογέννητη (Bütsantsi kreeka keeles [zoˈi] "elu"); u 9781050) oli Bütsantsi keisrinna 11. novembrist 1028 kuni surmani 1050, valitsedes lühikest aega ka ainuvalitsejana koos oma õe Theodoraga ajavahemikus 21. aprill 104212. juuni 1042. Ta oli valitses kolme keisri kõrval, kelleks olid Romanos III, Michael IV ja Konstantinos IX.

Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Zoe sündis umbes 978. aastal. Ta oli Konstantinos VIII ja Helena teine tütar. Zoe oli Porphyrogennete ehk "purpuris sündinud". Nii kutsuti valitsevale keisrile sündinud lapsi. Tal oli vanem õde Eudokia, kes elas terve elu nunnana, ning noorem õde Theodora. Tema isa sai kaasvalitsejaks kaheaastasena 962. aastal. Tema vend Basileios II ei lubanud Konstantinose ühelgi kolmest tütrest abielluda ühegi Bütsantsi aadlikuga, sest see oleks andnud neile õiguse troonile pürgida.[1]

Basileios II ja Konstantinos VIII
Keiser Otto III

Keiserliku printsessina peeti Zoed sobilikuks pruudiks Püha Rooma keisri Otto III jaoks. 1001. aastal saadeti Bütsantsi saatkond, kes pidi valima keiser Basileiose kolme vennatütre seast sobiliku pruudi Otto III. Vanemat tütart Eudokiat moonutasid rõugearmid ning noorim Theodora oli liiga tavaline, seetõttu valiti välja keskmine, 23-aastane atraktiivne Zoe, millega nõustus ka keiser Basileios. 1002. aasta jaanuaris asuti teele, kuid enne kohale jõudmist saadi teada, et keiser Otto III suri 23. jaanuaril 1002 ning seetõttu oli Zoe sunnitud tagasi pöörduma. See abielu oleks võinud viia Lääne ja Ida ühendamiseni.[2]

Basileios II surma järel sai troonile Zoe isa Konstantinos VIII. Ta valitses 15. detsembrist 1025 kuni 11. novembrini 1028, valitsedes vaid kolm aastat.[3] Zoel tekkis 1028. aastal taas võimalus abielluda. Konstantinoopolisse jõudis Püha Rooma keisririigi saadikud abieluettepanekuga. Konstantinos VIII ja Zoe lükkasid pakkumise tagasi, kui selgus, et pakutud peigmees, Konrad II poeg Heinrich III oli vaid 10-aastane (Zoe oli siis juba 50-aastane).[2]

Konstantinos VIII haigestus 1028. aasta novembris. Tal polnud meessoost järeltulijat, mistõttu otsustas ta ühe oma tütardest panna mehele, kellest saab seejärel troonipärija.[1] Esimene potentsiaalne kandidaat oli Antiookia linnaülem Konstantinos Dalassenos, kuid tema ei sobinud[4]. Tema pealinna jõudmine oleks võtnud liiga kaua aega[1] ning õukondlased eelistasid nõrka valitsejat[4]. Seetõttu langes valik 60-aastasele Konstantinoopoli linnaülemale Romanos Argyrosele. Vanim tütar Eudokia langes valikust välja, sest ta oli hakanud nunnaks. Theodora ei nõustunud. Ühe variandi järgi ei soovinud ta kiiruga abielluda,[1] kuid tõenäolisemalt häiris teda asjaolu, et Romanos oli juba abielus. Seetõttu jäi üle Zoe, kes oli sellel ajal umbes 50-aastane.[4] Mitte midagi aimav Romanos kutsuti haige keisri Konstantinose juurde, kes tegi talle teatavaks, et ta pannakse Zoega paari. Võib vaid oletada, kui ootamatu ja jahmatav oi see ettepanek Romanosele. Kõigele lisaks oli linnaülem veel ka abielus, ja seega oli ta vastuse andmisega täielikus kimbatuses. Siis aga, nähes Romanose kõhklusi, olevat keiser pakkunud talle valikut: kas Zoe käsi või sandistamine. Sellises väljapääsmatus olukorras olevat Romanost väidetavalt aidanud tema enese naine, kes meest päästes ja ennast ohverdades lahkus vabatahtlikult kloostrisse, kus ta peatselt ka suri.[1]

Zoe ja Romanose pulmad toimusid 1028. aasta 12.[1] või 10. novembril keiserlikus kabelis[2]. Konstantinos VIII suri kas sellele pidulikule sündmusele järgneval või ülejärgmisel päeval. Sellega lõppes Makedoonia dünastia meesliin. Värskelt abiellunud istusid kohe troonile.[1]

Romanos III abikaasana[muuda | muuda lähteteksti]

Romanos III

Romanos III hakkas kohe valitsemisaja alguses oma võimu kindlustama eri vahenditega, kuid see jäi ka ainsaks keisri järjekindlaks ettevõtmiseks. Ajaloolane Michael Psellos kirjeldab teda kui unistustes hõljuva mehena. Ta äpardus nii filosoofias ja teaduses, sõjakunstis kui ka ehitustegevuses. Kõik tema ettevõtmised nõudsid palju raha, mistõttu tuli keisril sisse sead uued maksud. Need aga suurendasid keisri populaarsuse langust, mis sai alguse peale sõjalisi kaotusi araablaste vastu.[5]

Romanosele ei jäänud märkamata rahva meelemuutus ja ta süüdistas mitmeid õukondlasi vandenõust osavõtus. Nende seas oli ka tema naise õde Theodora, keda sunniti lahkuma kloostrisse.[5] Selles olu suur osa keisrinna Zoel. Õed ei saanud omavahel läbi, pigem kirjeldab nende suhet sõna vihkamine.[2] Zoe veenis oma abikaasat panema Theodora järele nuhkima ühe spiooni.[4] Peagi süüdistati Theodorat trooni hõivamise plaanis, esialgu koos Bulgaaria viimase tsaari Ivan Vladislavi poja Presianiga 1030. aastal. Hiljem ka Sirmiumi linnaülema Konstantinos Diogenesega 1031. aastal.[3] Nii saadeti Theodora Petrioni kloostrisse. Hiljem Zoe külastas teda ning sundis teda andma usutõotusi.[6]

Zoe kinnisideeks oli Makedoonia dünastia jätkamine. Keiserlik paar proovis kohe pärast abiellumist järglasi saada, kuid 50-aastasel Zoel ei õnnestunud rasestuda.[5] Zoe proovis kasutada igasuguseid maagilisi amulette ja jooke, kuid tuluta. See muutis abielupaari suhted külmemaks. Peagi keeldus Romanos temaga abieluvoodit jagama ning ta piiras naise kulutusi ja pööras talle üleüldiselt vähem tähelepanu.[2]

Keisrinna oli selle peale väga vihane ja pettunud. Ta leidis endale 1033. aastal kauni noore, kuid madalat päritolu armukese, kelleks oli õukonnas tähtsal positsioonil oleva eunuhhi vend Michael. Keisrinna uhkeldas oma väljavalituga avalikult[2] ning uus armulugu sai üsna pea teatavaks kogu õukonnale, üksnes keiser keeldus seda uskumast. Ajaloolane Psellos ei välista võimalust, et Romanos võis ikkagi olla oma naise kirest teadlik ja vaid teeskles teadmatust, pidades paremaks, et naisel on pigem üks kindel kui palju erinevaid kallimaid.[5]

1033. aasta suvel Romanose tervis halvenes. Levinud arvamuse järgi oli selle põhjuseks oli pikaajalise toimega mürk, millega Zoe ja ta armuke keisrit salaja toitsid. Järgmise aasta kevadeks püsis keiser juba vaevu jalul ja nägi kaasaegsete kirjeldusel jube välja. Vaatamata sellele osales ta vapralt kõigil tseremooniatel. 1034. aasta 11. aprillil, enne järjekordset ametlikku etteastet, olevat keiser avaldanud soovi kümmelda basseinis. Vees aga hakkas tal paha. Kasutades tekkinud segadust, üritas üks vandeseltslastest päästmise asemel hoopis keisrit uputada, kuid see katse ebaõnnestus. Kui keiser lõpuks veest välja tõmmati, oli ta aga läbielatust sügavas šokis ja kõnevõimetu.[5] 11. sajandi ajaloolane Johannes Scylitzes kirjutab, et Romanos uputati Michaeli käsul. 12. sajandi ajaloolase Edessa Matteose aruande järgi mürgitas Zoe Romanose. Romanos III suri samal päeval, 11. aprillil 1034[5].

Lahkunud keisri kehal olid nii ilmsed vägivalla märgid, et patriarh nõudis toimunu kohta selgitust, ning üksnes suur kogus kulda olevat aidanud patriarhi maha rahustada. Psellos igatahes kirjutab lahkunu kohta: "Puusärgis oli teda võimatu ära tunda. Ja kui keegi ka valas pisara, siis vaid seetõttu, et keiser nägi nii jube välja."[5]

Michael IV abikaasana[muuda | muuda lähteteksti]

Keiser Michael IV

Zoe abiellus Michaeliga juba samal päeval, kui Romanos III suri, ehk 11. aprillil 1034[7]. 12. aprillil kutsuti patriarh Alexios I kroonima uut keisrit[2]. Algul patriarh küll keeldus, kuid 23 kilogrammi kulda aitasid muuta mehe meelt[8]. Ta kroonis Michaeli uueks roomlaste keisriks, kes valitses Michael IV kuni surmani 1041. aastal[4].

Abielludes esimest korda 1028. aastal oli Zoe ligikaudu viiskümmend aastat vana. Michael sündis aga millalgi 1005.–1010. aastal, seega oli ta oma abikaasast veerand sajandit noorem.[7]

Zoe uskus, et Michaelist saab parem abikaasa, kui oli Romanos, kuid ta eksis. MIichael kartis, et naine pöördub tema vastu nii, nagu ta oli teinud oma endise mehega.[2] Seega otsustas ta jätta Zoe poliitikast ja juhtimisest kõrvale. Ta andis kogu võimu vennale, eunuhh Johannes Orphanotrophosele.[4] Keisrinna suleti pallee gynaeceumi (naiste ruumid), kus teda hoiti tugeva järelevalve all[2]. Rahulolematu keisrinna pidas vandenõu Johannese vastu, kuid sellest ei tulnud midagi välja[8].

Michae Psellos kirjutas keisri kohta, et temast oleks võinud saada suurim valitseja, kuid võimu andmine vennale teki sellele lõpu, sest algas ulatuslik riigiröövimine võimu tipus. Keiser pani teistelegi kõrgetele kohtadele oma vendi ja teisi sugulasi. See kasvatas rahva viha võimulolijate vastu. Michael oli halva tervisega, ta põdes langetõbe ja vesitõbe. Ta oli ka väga usklik inimene, mistõttu loobus ta intiimsest kooselust Zoega ning saatis linna lõbunaised kloostritesse. 1041. aastaks oli selge, et Michaelil pole enam kaua valitseda jäänud.[7] Johannes Orphanotrophos, tahtes võimu kindlalt oma kätes säilitada, sundis Zoed adopteerima Michael IV õepoega Michaeli[3]. Michael IV suri 1041. aasta 10. detsembril. Samal päeval enne surma lasi ta end mungaks pühitseda.[7] Ta keeldus viimse hetkeni nägemast oma naist, kes palus, et tal lubataks oma abikaasat viimast korda külastada[2]. Keisriks krooniti Michael V.[7]

Keiser Michael V[muuda | muuda lähteteksti]

Michael V

Tagasihoidlik Michael V muutus keisriks saades ainuvalitsejast türanniks. Üks esimesi samme oli tal oma onu Johannese tagandamine kõikidest ametitest. Tema asemel tõusis esile keisri teine onu – Konstantinos. Sellega algas veel suurem riigiröövimine võimu tipus. Psellose järgi olevat Michaeli rõhunud kohustuslik tänulikkus keisrinna Zoele, kelle tõttu ta võimule sai. Ta olevat Psellose järgi öelnud, et selle pärast, et kunagi nimetas Zoed valitsejannaks, on ta nõus endal keele ära hammustama ja välja sülitama. Michael V abiga võimu tippu jõudnud inimesed olid talle väga tänulikud ning korraldasid eienevaid vastuvõtte. Keisrile tundus seetõttu, et rahvas on temaga rahul. See andis talle julgust, et kõrvaldada võimu juurest oma kasuema Zoe.[7] Kuigi ta oli lubanud Zoele teda austada, pagendas ta hoopis 19. aprillil 1042 keisrinna Prinkipose saarel (tänapäeva Büyükada) Marmara merel asuvasse kloostrisse, süüdistades teda keisri mõrvakatses. Ta pühitseti sunniviisiliselt nunnaks. Selline käitumine seadusliku Makeoonia dünastia pärijaga põhjustas Konstantinoopolis rahva ülestõusu.[2] Tänavatel olevat kostnud hüüded: "Ei taha Michaeli keisriks! Tahame emakest-keisrinnat!" Ning siis juba ähvardavalt: "Purustame Michaeli luud!" Olukord muutus niivõrd ärevaks ja ohtlikuks, et linnapeal-eparhil õnnestus vaevu kivirahe eest katedraali põgeneda. Peatselt kasvasid rahutused niisuguseks mässuks, millist Konstantinoopol polnud juba sajandeid näinud. Ja Michael oma käitumisega tõukas tormilainet tagant. Nende sündmuste pealtnägija Psellos kirjutab: "Keiser andus samal ajal naudingutele ja oli üleolev kõigi suhtes." Tundes õhus ohu märke, hakati ka õukonnas algul sosistama ja siis juba varjamatult rääkima vaesest tagandatud keisrinnast.[7]

Selleks ajaks ei nõudnud Michaeli tagandamist mitte ainult suurem osa rahvast, vaid isegi patriarh. Ta nõudis keisri ilmajätmist võimust ning kroonis 19. aprillil kloostrist tagasi toodud Konstantinos VIII tütre Zoe õe Theodora.[7] Enne seda oli käinud delegatsioon kloostris Theodorat veenmas, et temast saaks õe kõrval keisrinna.[2] Usule pühendunud Theodora keeldus, kuid ta viidi jõuga pealinna[4].

Kuid palees viibiv Michael ei võtnud midagi ette. Ikka veel ei pidanud ta väljas toimuvat sedavõrd oluliseks, et lasta ennast sellest häirida. Kui ta lõpuks aru sai, et asi on tõsine, ei suutnud ta ikkagi midagi otsustada. Lõpuks jäigi Michael omaenese palees lõksu. Ainsana tuli keisrile appi tema lemmikonu Konstantinos, kes üritas organiseerida palee kaitsmist. Hoonesse jäänud õukondlastele jagati relvad ning kiiruga anti korraldus tuua Zoe pagendusest tagasi. Selle sammuga loodeti rahvas maha rahustada ja panna mässule punkt. Pärast Zoe saabumist 20. aprillil otsustas Michael näidata teda kohe rahvale, milleks endine keisrinna viidi hoone kõige kõrgemale kohale, kust ta oleks hästi näha. Kuid Michael tegi veel ühe, ja nüüd juba saatusliku vea. Ta nõudis kõigepealt, et Zoe jääks ka pärast mässajate maharahustamist edasi nunnaks, mida endine keisrinna ka lubas. Nii nägigi palee juurde kogunenud rahvas oma pettumuseks Zoed mitte valitsejannale määratud purpuris, vaid nunnarüüs. See pilt aga mõjus mässulistele nagu õli tulle valamine.[7]

Kui keiser ja tema onu mõistsid, et Zoe demonstreerimine rahvale on lõppenud oodatule vastupidise tulemusega, põgenesid nad paleest ja varjusid ühte kloostrisse. See aga ei suutnud neid päästa. Theodora käsul toodi nii Michael kui ka Konstantinos sealt välja, torgati pimedaks ja saadeti pagendusse, kus Michael V 1042. aastal ka suri.[7]

Zoe ja Theodora krooniti koos 21. aprillil Bütsantsi valitsejateks.[4]

Zoe ja Theodora ainuvalitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Zoe ja Theodora

Michael V kukutasid troonilt tema tädid Zoe ja Theodora, kellest kujunesidki viimased Makedoonia dünastia esindajad. Kaasaegsed märkisid, et õed olid iseloomult täiesti erinevad ega sallinud teineteist.[7]

Theodora oli Zoest tunduvalt pikem. Ta oli tasakaalukas ja kitsi ning ei suutnud taluda õe moraalitust. Lisaks olevat Theodoral olnud niivõrd halb iseloom, et temaga suutsid kuidagimoodi läbi saada vaid õukonna eunuhhid. Tundes teineteise vastu vaid antipaatiat, ei saanudki õed moodustada ühtset tandemit valitsemiseks ja nende võimulolek kestis vaid veidi alla kahe kuu.[7]

Õde Theodora Porphyrogennete

Zoe võttis kohe võimu ning üritas Theodorat kloostrisse tagasi saata, kuid senat ja rahvas nõudsid, et õed koos valitseks[4]. Zoe esimeseks ülesandeks valitsejannana oligi Michael V-ga tegelemine. Zoe oleks tahtnud oma lapsendatud pojale armu anda ja ta vabastada, kuid Theodora keeldus sellest vankumatult. Theodora oli ka see, kes andis käsu Michael pimedaks torgata ja kloostrisse saata.[2]

Ametlikult oli Zoe vanemkeisrinna ja tema troon asus kõigil avalikel puhkudel Theodorast pisut eespool. Tegelikult oli aga Theodora juhtiv jõud nende koosvalitsemises. Õed asusid impeeriumi haldama, keskendudes avalike ametite müügi ohjeldamisele ja õigusemõistmisele.[4] Psellose hinnangul oli nende ühisvalitsemine täielik läbikukkumine. Samas väitis Johannes Scylitzes, et õed olid väga kohusetundlikud eelmiste keisrite ajal kuritarvitamiste heastamisel.[2]

Zoe ja Theodora osalesid koos senati koosolekutel ja pidasid avalikke audientse, kuid peagi ilmnes, et nende ühine valitsemine tekitas palju pingeid. Zoe oli Theodora peale kade. Ta ei soovinud ise impeeriumi hallata, kuid ta ei tahtnud, et ka Theodora seda üksi teeks. Ka õukond hakkas lõhenema ning kogunegti erinevatesse leeridesse kummagi keisrinna taha.[2] Pärast kahte kuud pingelist õhkkonda, otsustas Zoe otsida endale uut abikaasat. Sellega sai ta võtta võimaluse Theodoralt võimu kasvatamiseks.[4] Õigeusu kiriku reeglite järgi oli tema järgmine, kolmas abielu viimane, mida ta endale lubada sai[8].

Zoe esimene valik oli Konstantinos Dalassenost, kes oli ka tema isa Konstantinos VIII esimene valik abikaasaks juba 1028. aastal. Ta toodi keisrinna ette audientsiel, kuid nende vestluse käigus ei meeldinud keisrinnale mehe iseseisev ja jõuline käitumine. Tal paluti lahkuda.[2] Tema järgmine valik oli abielumees Konstantinos Atroklines, õukonnaametnik, kellega tal kuulujuttude järgi oli juba Romanos III ajal armusuhe.[3] Väljavalitu suri aga salapärastel asjaoludel mõni päev enne planeeritud pulmi. Arvatavasti mürgitas ta tema enda naine, kelle mees oleks peagi maha jätnud.[2]

Zoele tuli seejärel meelde kena ja viisakas Konstantinos Monomachos[3][2]. Ka tema oli olnud Zoe armuke. Olles veel Michael IV abikaasa, tundis Zoe suurt sümpaatiat kuulsusrikkast suguvõsast pärit ja rikka mehe vastu. Impulsiivse Zoe sümpaatia oli niivõrd varjamatu, et Michael saatis Konstantinose pealinnast Lesbose saarele välja. Luba tagasipöördumiseks anti talle alles pärast järgmise valitseja Michael V surma.[9] Nad abiellusid 11. juunil 1042 ilma patriarh Alexios I osaluseta, kes keeldus neid laulatamast mõlema jaoks kolmandasse abiellu[2]. Kuid patriarh kroonis Konstantinose järgmisel päeval, 12. juunil keisriks.[9]

Konstantinos IX mosaiik Hagia sophias

Konstantinose võimuletulekuga äpardus teine ja viimane katse saada bütsantslastele-roomlastele valitsejaks keisrinna. Esimene oli olnud keisrinna Irene valitsemine 8.-9. sajandi vahetusel.[7]

Konstantinos IX abikaasana[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinos IX oli võimule saades umbes 42-aastane ning Zoe temast umbes 20 aastat vanem[9]. Zoe lubas Konstantinosel õukonda tuua ka tema kauaaegse armukese Maria Skleraina[4]. Konstantinos ei leppinud vaid Maria õukonda toomisega, vaid ta nõudis, et tal lubataks avalikult naisega koos olla ja et naine saaks ametliku tunnustuse[2]. 64-aastasel Zoel polnud midagi selle vastu, et Maria jagab temaga nii voodit kui ka trooni. Sklerainale anti sebaste tiitel (tähendab auväärne; augustaga võrdväärne tiitel). Sellega tõusis armuke hierarhias Konstantinose, Zoe ja Theodora järel neljandale positsioonile.[8]

Avalikkuse silmis oli Skleraina kohtlemine siiski skandaalne ning hakkasid levima kuulujutud, et armuke kavatseb Zoe ja Theodora mõrvata[2]. See viis ülestõusuni Konstantinoopolis 1044. aastal. Konstantinos IX oleks äärepealt saanud viga ühes usurongkäigus pealinna tänavatel. rahva suutis vaigistada ainult see, kui õed ilmusid rõdule ning kuulutasid, et neid ei ähvarda oht.[4]

Osade ajaloolaste hinnangul oli selleks ajaks Zoe mõistus juba "pehmenenud".[9]

Zoe (vasakul), Konstantinos IX (keskel) ja Theodora (paremal) Monomachose Kroonil

Zoe ja Konstantinose suhted olid väga head, kuid sama ei saanud öelda keisri ja keisrinna Theodora kohta. Konstantinos ja Theodora vihkasid teinetest varjamatult.[9]

Välimus & iseloom[muuda | muuda lähteteksti]

Zoe oli lühikest kasvu, heledate juustega, täidlane, kuid kauni figuuriga naisterahvas, kes olevat vihanud bütsantsi naiste peamist ajaviidet - käsitööd. Tema meelistegevuseks oli hoopis kosmeetikumide valmistamine ning Zoe eluruumid palees olevat meenutanud pigem laboratooriumi. Arusaadavalt ei huvitanud Zoed mitte iluravivahendite valmistamine üleüldiselt, vaid ta lootis avastada igavese ilu imevahendit. Kui uskuda bütsantsi autoreid, siis see tal ilmselt ka õnnestus, sest on öeldud, et isegi kõrges eas, kui keisrinna oli juba küürus ja ta käed värisesid, polnud tema näos ühtegi kortsu. Zoe kirg on leidnud hiljem kajastust ühes bütsantsi meditsiinilises traktaadis, kus teiste iluretseptide seas mainitakse "valitsejanna Zoe võiet".[9]

Zoe oli väga äkilise loomuga naine, kelle elus mängis suurt osa armastus. Seejuures ei pidanud ta kunagi vajalikuks oma tundeid varjata. Psellos kirjutab: "Ka siis, kui sisenesid õukondlased, võis keisrinna rahumeeli lamada avalikult Michaeliga voodis. Michael punastas ja häbenes, Zoe aga suudles teda kõigi nähes ja teatas, et oli just nautinud armastust."[7]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Zoe suri aastal 1050, olles 72-aastane. Enne surma jagas ta suure rahasumma vaestele laiali.[9]

Eelnev
Michael V
Bütsantsi keisrinna
21. aprill 104212. juuni 1042
Järgnev
Konstantinos IX Monomachos ja Theodora Porphyrogennete

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 284-288.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 John Julius Norwich (1993). Byzantium: The Apogee (inglise keel). London: Penguin. ISBN 978-0-14-011448-5.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Alexander Kazhdan (1991). The Oxford Dictionary of Byzantium (inglise keel). Oxford ja New York: Oxford University Press. ISBN 0-19-504652-8.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  4. 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 George Finlay (1853). History of the Byzantine Empire from 716–1057. William Blackwood & Sons.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 289-293.
  6. George Ostrogorsky (1957). History of The Byzantine State (inglise keel). New Brunswick: Rutgers University Press. ISBN OCLC 422217218. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
  7. 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 7,13 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 294-298.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Lynda Garland (29. juuli 2006). "Zoe Porphyrogenita (wife of Romanus III, Constantine IX, and Michael IV". Vaadatud 02.01.2022.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 305-313.