Kolmvarvas-rähn

Allikas: Vikipeedia
Kolmvarvas-rähn
Picoides tridactylus NAUMANN.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Rähnilised Piciformes
Sugukond: Rähnlased Picidae
Perekond: Rähn Picoides
Liik: Kolmvarvas-rähn
Ladinakeelne nimetus
Picoides tridactylus
(Linnaeus, 1758)
Picoides tridactylus new distr..png

Kolmvarvas-rähn ehk laanerähn (Picoides tridactylus) on rähnlaste sugukonda kuuluv lind.

Eestis on ta väikesearvuline haudelind, keda võib kohata suuremates loodusmaastikulaamades[1] ja kes on arvatud II kaitsekategooriasse.

Peale Eestis pesitseva vormi (Picoides tridactylus tridactylus) esineb veel 7 alamliiki (albidor, alpinus, crissoleucus, funebrys, inouyei, kurodai, tianschanicus). [2]

Liigikirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Täiskasvanud isendi pikkus on 21,5–24 cm (rästa suurune). Keskselg kuklast päranipualani valge, esineb must haberiba, mustad põsed, kõrvad ning kukal. Isas- ning noorlinnu pealagi on kuldkollane, emaslinnul hõbevalge. Pealtiiva kattesuled mustad, kogu sulestik on kontrastselt musta-valge-kirju. Linnu alaosa ja eriti külgedel esinevad põikivöödid: isaslinnul on valgel alaosal mustad, emaslinnul hallikad ning noorlindudel pruunikad vöödid. Erinevalt suur-kirjurähnist puuduvad valged laigud õlgadel. [3] Silmaiirised on sini-valged, noorlindudel pruunid.[4] Kolmvarvas-rähni võib segi ajada Põhja-Ameerikas pesitseva mustselg-kirjurähniga (Picoides arcticus), kuid Euraasias on tegemist ainsa kollase pealaega ning kolme varbaga rähniga.

Häälitsused[muuda | muuda lähteteksti]

Hüüd mahe "gjük!" [3], vahetevahel vaikne "kiuk!" või "blipp", ärevushüüd "gigrägra...". Trummeldab kuival puuoksal, kevadel sagedamini. Kolmvarvas-rähni trummeldamisseeriad on aeglasemad, kuid energilisemad ja kaks korda pikemad kui suur-kirjurähnil, meenutades kuulipilduja tärinat. [5]

Arvukus ning levila[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis väiksearvuline haudelind, teadaolevalt pesitseb 1000–2000 paari (talvel põhjast rännanutega 2000–5000 paari), kuulub II kaitsekategooria aluste liikide hulka.[6] Kuigi aastatel 1970–1990 täheldati mõõdukat vähenemist, on liigi arvukus kogu Euroopas stabiilne, praegu pesitseb hinnanguliselt 350000–1 000 000 paari.[7] Kolmvarvas-rähnid on tüüpilised okasmetsalinnud, pesitsevad taigavööndis, mis algab Skandinaaviast ning Baltimaadest ning ulatub üle kogu Venemaa ja Siberi Ohhoota mereni. Kirde-Siberis ulatub tema areaal Kolõma jõeni, esineb ka Kamtšatkal, Mandžuurias, Sahhalinil ja Hokkaidōl. Põhja-Ameerikas pesitseb Kanada, Alaska ning USA põhja-ja lääneosa okaspuumetsades. Lõunapoolsetel aladel pesitseb Alpi- ning Karpaatia mäestikes, alates Prantsusmaast kuni Slovakkia, Rumeenia ja lõuna-slaavi riikideni. Teised isoleeritud pesitsusalad on Kasahstani kaguosas, Kirgiisias, Hiinas ja Ees-Indias. [5] Hilisemas kirjanduses märgitakse Euraasia ning Põhja-Ameerika vormid kaheks erinevaks liigiks – Euraasia ning Ameerika kolmvarvas-rähniks (Picoides dorsalis).

Eluviis ning ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis pesitseb kolmvarvas-rähn valdavalt looduskaitsealadel ning võrdlemisi puutumata puistutes. Kolmvarvas-rähn on elupaiga suhtes valivam kui näiteks musträhn või suur-kirjurähn, kuna tema nokk on nõrgema ehitusega, mistõttu vajab pesitsemiseks vanemaid ja kuivanud puid, sest ei ole võimeline rajama pesaõõnsust noorde elujõulisse tüvesse. Isaslind uuristab pesaõõnsuse vanasse kuivanud kuusetüükasse, mida majandatavates metsades ei leidu – puud utiliseeritakse varem, kui nad jõuavad kuivada ning tüüka moodustada. Raskendavaks asjaoluks on paari iga-aastane pesapuu vahetamine. Toidueelistuste tõttu eelistab kahjureist nakatunud puid, ilmub ka tulekahju või üleujutuse-järgsesse metsa. Kolmvarvas-rähni eluviis on üsna varjatud, kuna ta häälitseb harva ning vaikselt (erandiks on toitu manguvad linnupojad, kelle hääletugevus on teiste rähniliikidega võrdväärne). [8]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmvarvas-rähn toitub erinevaist puukahjureist ning tõukudest, ka vaigust ning viljadest. Toidurikkaimateks paikadeks on põlenud ning muul looduslikul viisil kahjustunud metsad. Nagu teisedki rähniliigid, võib selgrootute urgetest kättesaamiseks kasutada oksakesi jm dendroloogilist materjali.[9] Kolmvarvas-rähni poolt toiduotsinguteks kasutatud puu tunneb ära tüve madalamal osal olevate korrapäraste horisontaalsete vöötide järgi, mis tekivad jõuliste nokahoopide tagajärjel.[10] Samuti võivad nad surnud okaspuult koore täielikult eemaldada.[4]

Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]

Pesaurge on 1–7 meetri kõrgusel. [4] Kolmvarvas-rähn on võrdlemisi hiline pesitseja–mai lõpus või juunis muneb emaslind 4–5 muna. Haudumisel osalevad mõlemad vanalinnud, 14. päeval kooruvad pojad, kes juba 20–24 päeva pärast muutuvad lennuvõimelisteks ning osalevad toiduotsingutel.[6]

Ränne[muuda | muuda lähteteksti]

Enamasti on tegemist paigalinnuga, kuid talviti rändavad põhjapoolsemad populatsioonid lõunasse, ning merepinnast kõrgemal pesitsevad linnud madalamale. Eestis pesitsevate kolmvarvas-rähnide populatsioon on püsiv, kuid suureneb talvel põhjast siiarändavate isendite tõttu. Skandinaavias on täheldatud mõnel aastal arvukat migratsiooni Lõuna-Rootsi ning Taani aladele (viimati 1974). [5]

Vaenlased[muuda | muuda lähteteksti]

Varjatud eluviisi tõttu vanalindudel looduslikke vaenlasi pole (harva röövlinnud), kuid madalale rajatud pesaaukude tõttu ohustavad lennuvõimetuid poegi kärbid,nirgid jm pisikiskjad.[6]

Inimtegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Inimene ohustab kolmvarvas-rähni liigse metsamajandamisega, korraldades põlismetsades lageraiet ning majandamise käigus vanade pehkinud ning kahjureid täis puude eemaldamisega metsakooslusest. Kuigi Euroopa arvukus püsib stabiilsena, on EL metsamajandus vähendanud tugevalt just liikmesriikide populatsioone, mis on langenud marginaalse mõnetuhande paarini. Sama tendents kehtib Ameerika kolmvarvas-rähni puhul (Picoides dorsalis). [11]

Teaduslikud uurimused[muuda | muuda lähteteksti]

Kolmvarvas-rähn on elupaiga suhtes väga valiv liik. Seetõttu on tema näitel läbi viidud elupaiga tundlikkust ning areaali piiri vältimist uurivaid ökoloogilisi teadustöid. Neid käitumisökoloogilisi nähtuseid on uurinud majandatavates metsades pesitsevail kolmvarvas-rähnidel Louis Imbeau ning André Desrochers uurisid 100 vaatluspunktis kolmvarvas-rähni taasilmumist 300 meetri raadiuses, kusjuures erinevate piirkondade metsasusprotsent varieerus 8–100% vahel. Vaatluskatsetest ilmnes ootamatult, et äärealadel kasvavaid puid kasutasid üksikisendid toiduotsinguteks samaväärselt keskel asuvatega. Samuti osutusid avamaastikul kasvavad puud toiduotsinguteks sobivateks. Pesitsevad linnud vältisid seevastu tugevalt elupaiga piirialasid ning valisid puid vaid kodumetsa keskosast. Uuringust järeldub, et metsade ületarbimine ohustab kolmvarvas-rähni ja teistegi metsalindude pesitsemist. Et luua majandatavates metsades sobilikke tingimusi, tuleks populatsiooni elujõulisuse tagamiseks jätta sinna ribasid jäänukmetsast. [12] Sarnaseid uuringuid on läbi viidud ka Ameerika kolmvarvas-rähniga.

Kolmvarvas-rähni on kasutatud indikaatorliigina elurikkuse ning elupaiga kvaliteedi hindamises Soome põlismetsades, samuti mujal Põhja-Euroopa riikides. Temaga sarnaseid ökoloogilisi tingimusi eelistava mustselg-rähniga (Picoides Arcticus) on läbi viidud katseid, mis uurivad metsapõlengutest kahjustatud alade kohta teiste elupaikade seas. Antoine Nappi ning Pierre Drapeau viisid läbi uuringu, kus hindasid mustselg-rähni reproduktiivsusedukust põlenud metsamaal. Pesade tihedus oli suurim 1 aasta pärast põlengut, kuid hakkas märkimisväärselt vähenema 3 aasta pärast. Esimesel aastal pärast põlengut õnnestus 84% kõigist pesitsustest, kuid sellele järgneval aastal juba 73%. Kolm aastat pärast põlengut oli see näitaja kõigest 25%. Samuti ilmnes, et edukam pesitsemine toimus aladel, kus enne põlengut kasvas küps ning vana mets. Just sellist kooslust eelistab mustselg-rähn ka põlemata alal. Katsetulemused näitavad, et 2 aastat pärast põlengut toimivad hävinud metsamaad heade ressursiallikatena nii mustselg-rähnile, kui ka teistele põlenud ala eelistatavatele liikidele (sh kolmvarvas-rähn). [13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. L. Jonsson, 2000. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 348
  2. "The new enclyclopedia of birds", C.Perrins, 1997
  3. 3,0 3,1 "Eesti lindude välimääraja" – E. Kumari, "Valgus" 1984
  4. 4,0 4,1 4,2 Three-toed Woodpecker
  5. 5,0 5,1 5,2 "Põhjamaa linnud" – C.F. Lundevall, M.Bergström, Varrak 2005
  6. 6,0 6,1 6,2 Laanerähn - kolme varbaga rähn
  7. [1]
  8. Sven Začek: "Laanerähn – põlismetsa asukas" Eesti Loodus, 01/2006.
  9. "The new enclyclopedia of birds", C.Perrins, 1997
  10. Picoides tridactylus
  11. http://www.avibirds.com/html/Three-Toed_Woodpecker.html
  12. Louis Imbeau, André Desrochers: Area sensitivity and edge avoidance: the case of the Three-toed Woodpecker (Picoides tridactylus) in a managed forestForest ecology and management, 164, 1–3, 1 juuli 2002, lk 249–256
  13. Antoine Nappi, Pierre Drapeau: Reproductive success of the black-backed woodpecker (Picoides arcticus) in burned boreal forests: Are burns source habitats? Biological Conservation, 142, 7, juuli 2009, lk 1381–1391