Kiidjärve mõis
Kiidjärve mõis (saksa keeles Kiddijerw) oli rüütlimõis Tartumaal Võnnu kihelkonnas, praeguse haldusjaotuse järgi Põlva maakonnas Põlva vallas.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Kiidjärve küla maad kuulusid 17. sajandi lõpus Kuuste mõisale, mis oli von Zöge aadlisuguvõsa omanduses. Kiidjärve mõisa asutamise ajaks loetakse 1726. aastat, mil Kiidjärve mõisa maad eraldati Vana-Kuuste mõisast ja mõisa omanikuks sai von Zögede järeltulija Helene von Schlippenbach.[1]
Mõisa ligi 200 aastase ajaloo vältel vahetas mõis sageli omanikke. 1729. aastal müüs Helene von Schlippenbach mõisa maad Moskva kaupmehele Heinrich Schlüterile. 1746. aastal sai mõisa omanikuks paruness Sophia Helene Wrangel, kes 1748. aastal loovutas mõisa oma pojale Nils Johann Wrangellile. 1755. aastal pantis Nils Johann Wrangell mõisa Johann Georg von Rennenkampffile, kes 1762. aastal sai võla katteks mõisa omanikuks. 1761. aastal oli mõisa suuruseks 4 5/8 adramaad. Johann Georg von Rennenkampff müüs mõisa edasi oma vennale Reinhold Diedrich von Rennenkampffile.[1]
Aastatel 1772–1787 olid mõisa omanikuks Heinrich Johann von Baer (Karl Ernst von Baeri vanaisa) ja seejärel tema poeg Magnus Johann von Baer (Karl Ernst von Baeri isa), kuid von Baerid Kiidjärvel ei elanud.[2] Mõisavalitseja oli Rudolph August Bruiningk, kes 1787. aastal ostis mõisa endale ja müüs 1791. aastal edasi Friedrich Gustav von Pottwigile. Von Pottwig pantis mõisa 1803. aastal õuekohtunik Alexander Anton von Schultzile, kuid mõis müüdi enampakkumisel parun Bernhard von Schultzile. 1814. aastal läks mõis pantimise teel Carl Ludvig von Schultzile, 1818. aastal tema abikaasale Anna Dorotheale.[1][2]
1835. aastal ostis Haaslava valla talupoeg Madis Laats Kiidjärve mõisalt kolm talu (Tikuta, Partsi ja Singa), mis oli üks esimesi taluoste Liivimaal.[2]
1846. aasta seisuga oli mõis taas von Schultzide valduses. 1853. aastal müüs Carl von Schultz mõisa maakohtunik August von Siversile. 1875. aastal ostis mõisa Paul von Maydell. Von Maydellide aadlisuguvõsa omanduses oli Kiidjärve mõis kui võõrandamiseni. 1899. aasta seisuga oli Kiidjärve mõisamaade pindala 3408 vakamaad.[1] Aastatel 1899–1902 oli mõisavalitsejaks hilisem põllumajandusteadlane Aleksander Jakob Peeter Eisenschmidt.[3]
1907. aastast oli mõisa omanik Erich von Maydell, kes 1914. aastal ehitas Ahja jõele Kiidjärve vesiveski. Mõis võõrandati 1919. aastal.[1]
1921. aastal eraldati mõisa südamest 57 ha suurune talukoht Vabadussõja teenete eest kolonel Victor Mutile.[2]
Nõukogude perioodil tegutses endises mõisa härrastemajas rahvamaja.
Mõisaansambel
[muuda | muuda lähteteksti]Mõisakeskus paiknes Kiidjärve ääres. Mõisasüdame hooned ehitati 18. sajandi teisel poolel. Samal ajal rajati tõenäoliselt ka Kiidjärve mõisa park, mis on 1972. aastast võetud looduskaitse alla koos Akste–Häätaru tee äärde jääva 250 meetri pikkuse pärnaalleega.[4]
Mõisa härrastemaja oli ühekorruseline viilkatusega klassitsistlike elementidega palkhoone, mille esifassaad avanes järve poole. Hoone hävis 1950. aastal tulekahjus.[1] Säilinud on kõrvalhooneid (teenijatemaja, kupjamaja, lauda müürid ja punase telliskorstnaga ait-kuivati) ning 1914. aastal Kiidjärve mõisa tellisetehases valmistatud punastest tellistest ehitatud Kiidjärve vesiveski.
Vesiveski ja ait-kuivati on ehitismälestistena kantud kultuurimälestiste riiklikku registrisse.[5][6]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Riiklik Uurimis- ja Projekteerimisinstituut "Eesti Ehitusmälestised". Põlva maakond, Kiidjärve mõis. Ajalooline õiend. Tallinn, 1991
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Kiidjärve raamatukogu. Kiidjärve ajalooline taust". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. jaanuar 2015. Vaadatud 3. aprillil 2015.
- ↑ Esko, Enn. Karilatsi, Taevaskoja, Põlva. Tallinn: Maalehe Raamat. 2001
- ↑ Keskkonnaamet. Kiidjärve mõisa park
- ↑ Kultuurimälestiste riiklik register. Mälestis nr 23855. Kiidjärve vesiveski
- ↑ Kultuurimälestiste riiklik register. Mälestis nr 23856. Kiidjärve mõisa ait-kuivati
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Praust, Valdo. Tartumaa mõisad. Tallinn: Tänapäev, 2008. Lk 136-7.