Kasutaja:Mrtnjohanson

Modernne sõda

Sõjapidamine hakkas moderniseeruma 19. sajandi lõpus. Muutuse põhjustas kaks põhilist faktorit. Esiteks tõusis esile uus sõjatandri olemus: massiliselt ja patriootiliselt skaleeritud armeed. Teiseks industraliseerimine muutis sõjapidamise hävitusvõimet.

Varasemate aegade, 19-20 sajandi, sõjapidamise meetodid ja konseptsioonid on muutunud tänu laialt levinud ja kõrgelt arenenud infotehnoloogia tõttu. Kuna IT areng on läbi aegade olnud kiire, siis selletõttu peavad nii sõjatööstus kui ka sõdurid pidevalt moderniseeruma, et kaasas käia pidevalt arenevate muudatustega.

Kuni Teise maailmasõjani oli kasutusel termin totaalne sõda, mis kirjeldas vaenlase täielikku hävitamist kasutades kõiki kasutusel olevaid vahendeid. See tähendas, et kõik tsiviilressursid, kaasaarvatud infrastruktuur, olid üheks sõjategevuse sihtmärkideks. Erinevate relvade ja taktikate kasutamine tüüpiliselt kaasas endaga tsiviilisikute huku. Totaalse sõja praktiseerimine kestis enam kui terve sajandi, kuid on nüüdseks sõjapoliitikana täielikult muutunud, kaasates suuremat tähelepanu sõjataktikas, sõjaoperatsioonides ja strateegilises sõjainfotehnoloogias.

Modernses sõjas kasutatakse sõjalises tegevuses poliitikat, informatsiooni, meediat, propagandat. Hävitavat jõudu kasutatakse viimastel võimalustel, kuid siinkohal tasub ka märkida, kuidas relvasüsteemid ja muud füüsilised jõud on arenenud viimase poole sajandiga ning milliseid sõjataktikaid kasutatakse. Tänapäeva maailmas on erinevatel osapooltel erinev sõjaline jõud, mille tõttu on esile kerkinud mõisted nagu asümmeetriline konflikt ja neljanda generatsiooni sõjapidamine. Ka arusaam konfliktidest on muutunud pärast tuumarelvade loomist. Tuumarelvade loomisega kandus mõiste täieulatuslik sõda üle globaalseks hävitamiseks. Pärast Teist maailmasõda on muid konflikte kutsutud kui madala intensiivsusega konfliktideks, tüüpiliselt lokaalsed sõjad, mis keskenduvad teatud lokaalse regiooni piiridesse. Sellistes konfliktides on kasutusel tavarelvastus, mida kombineeritakse tavaliselt asümmeetrilise sõjapidamisega ja informatsiooniga, põhiliselt sissisõjad.

Sõjategevuse tüübid

Asümmeetriline sõda

Lühidalt öeldes tähendab asümmeetriline sõda sellist konflikti, mille puhul vastased kasutavad organiseeritud vägivalla vahendeid ja meetodeid, mis ühe osapoole silmis on ebaharilikud või mida see osapool ei saa kasutada. Selle seisukoha järgi on sellised vastased üldjuhul vastastest nõrgemad ning püüavad mööda hiilida tugevatest külgedest ja rünnata neid nõrkadest kohtadest. Kõige tüüpilisemad asümmeetrilised vaenlased on terroristid ja sissid. Näiteks maapealse sõjapidamise seadused keelavad selgelt märgistatud meditsiinisõidukite kasutamist kaitseks rünnakus, kuid asümmeetriline võitleja võib kasutada seda keelatud taktikat enda kasuks sõltuvalt sellele, kui kuulekas on vastas olev osapool selle seaduse suhtes.

Neljanda generatsiooni sõda

Neljanda generatsiooni sõjal puuduvad piirid selliste konventsionaalsele sõjale iseloomulike märgusõnade nagu kaitse ja pealetung, strateegia ja taktika vahel. Pole rinnet ja tagalat. Sõjaline tegevus ei toimu kindlas piirkonnas või suunas, vaid kogu konfliktitsoonis võrgustiku põhimõttel. Kuigi erinevatel gruppidel puudub sisuliselt ühtne juhtimine ja kontroll, iseloomustab kõikide nende erinevate separatistlike grupeeringute tegevust hajutatud taktika kasutamine. Neljanda generatsiooni sõja sisu võib tunduda sama nagu seda on asümmeetriline sõda, kuid on tegelikult palju kitsama tähendusega. Tavalise neljada generatsiooni võitlejad on näiteks riigipöörde grupid või organisatsioonid, kes tahavad oma enda valitsust või taastada vana valituse olemasoleva asemele.

Näiteid neljanda generatsiooni sõdadest

• Põhja-Iirimaa konflikt
• 2011. aasta Liibüa kodusõda
• Süüria kodusõda

Massihävitusrelvad

Massihävitusrelvade sümbolid.

Bioloogilinesõda

Bioloogiline sõjategevus tähendab bioloogilise relva ehk biorelva kasutamist vaenlaste tapmiseks või sandistamiseks. Biorelv on haigusttekitavad mikroorganismid või nende mürgid või toksiinid, mis leiduvad looduses ja mida kasutatakse sõjalisel eesmärgil. Biorelvadega ähvardamist on ära kasutanud terroristid, kuid hetke seisuga suuremates sõjalistes konfliktides biorelva ei ole kasutatud.

Tuumapomm "Fat Man".

Kõige ohtlikumad biorelvad

• Bacillus Anthracis (Anthrax)
• Botulinum toxin
• Variola major (Smallpox)
• Francisella tularensis (Tularemia)
• Ebola Virus
• Yersinia pestis (plague)
• Marburg Virus
• Bunyavirus
• Aflatoxin

Keemilinesõda

Keemiasõda hõlmab endas mürgiste omadustega keemiliste ainete kasutamist relvana ehk keemiarelvana. Paljud riigid omavad suuri keemiarelvade varusi sõjaolukordade jaoks.

Viienda generatsiooni F-22 Raptor.

Kõige ohtlikumad keemilised relvad

• VX (närvigaas)
• Sariin
• Ipriit ehk sinepigaas
• Fosgeen
• Kloor

Tuumasõda

Eesti õhuväe õppelennuk Aero L-39 "Albatros".

Tuumasõda on sõda, milles kasutatakse peamiselt tuumarelvasid. Seni ainuke sõda, kus kasutati tuumarelva, oli Teine maailmasõda, kui USA kasutas tuumarelva Jaapani vastu, heites tuumapommid "Little Boy" Hiroshimale "Fat Mani" ja Nagasakile augustis 1945.

Elektrooniline sõda

Elektrooniline sõda viitab mittevägivaldsele sõjalisele tegevusele, mis toetab teisi lahingutegevusi. Eesmärk on kontrollida elektromagnetilist spektrit. Algselt mõisteti selle sõna all vastase raadiosignaalide kinnipüüdmist, dekodeerimist ja blokeerimist. 20. sajandi hilisemate ja 21. sajandi varasemate aastate jooksul on mõiste laienenud suuremale alale, hõlmates endas radari ja sonari süsteemide avastamist ja vältimist, arvuti häkkimist jne.

Õhusõda

Prantsuse sõdur kandmas FÉLIN varustust koos FAMAS-ga.

Õhusõja mõiste tähendab militaar õhusõidukite ja teiste lendavate masinate kasutamist sõjas ning mille eest vastutab õhuvägi. Näiteks pommitajate eesmärgiks on vaenlase strateegiliste sihtmärkide hävitamine. Rünnaku õhusõidukid tegelevad õhuruumi kontrolli ja maapealsete vägede rünnakuga, näiteks Lockheed Martin F-22 Raptor. Helikopterid tegelevad sõdurite ja muude vajalike ressursside transpordiga, viies neid kiirelt sõjakoldesse ja sealt välja. Eesti õhuväel on kasutusel Aero L-39 Albatros, C-17 Globemaster III, Robinson R44, Antonov An-2.

Maasõda

Maasõda sisaldab endast kolme tüüpi lahingüksuseid: jalavägi, soomusvägi, suurtükivägi.

Jalavägi tänapäeval koosneb mehhaniseeritud jalaväest ehk soomusjalaväest ja õhujõududest (langevarjuga hüppajad). Põhiliseks relvaks on kas vintpüss või püstolkuulipilduja.

Soomusvägi koosneb erinevatest soomustatud masinatest rünnaku ja toe jaoks. Soomusväe võimsaim masin on tank, mis on oma jõudu näidanud aastakümneid sõjas. Kuigi tank on tavaliste kuulipildujate ja muude kuulidel põhinevate relvade eest täielikult kaitstud, siis ohtu pakuvad tankitõrjeraketid ja linnaaladel peidetud üksused, kes kasutavad raketiheitjaid. Avatud aladel on tank üldiselt kaitstud, kuid mudane ja märg maapind on seal suurimad nõrkused.

Tank Challenger Mk 2.

Suurt rolli tänapäeva lahingutes mängivad suurtükiväed. Suurtükke tuntakse kui suure kaliibri ja plahvatava jõu tõttu. Olles suured ja rasked, vajavad nad erinevaid tugi- ja transpordisüsteeme. Uuemad suurtüki relvad suudavad ise avastada sihtmärke ja kalibreerida laskenurka vastavalt sihtmärgi koordinaatidele. Eestis kasutusel olevad suurtükid on FH-70 ja D-30.

Sissisõda

Sissisõjaks nimetatakse konflikti, kus võitlevad mittestandardsed sõdurid ehk sissid vaenlaste vastu okupeeritud alas. Kui sissid jälgivad kehtestatud sõjaseaduseid, siis nende kinnipüüdmisel tuleb neid kohelda kui sõjavange. Tänapäeval enamasti koheldakse neid pigem "illegaalsete" sõduritena ning hukatakse. Sisside sõjataktikat iseloomustab vaenlase ülekavaldamine (pettemanöövrid jne) ja varitsemine. Nad saavutavad suurt edu võideldes ebatavalistes oludes. Võitlevad tihti koos elanikkonnaga, keda allutatakse oma tahtele propaganda, reformi ja terrorismi abil.

Sissid kasutavad oma relvastuses lihtsasti kättesaadavaid ja odavaid relvi nagu AK-47, RPG ja isetehtud pommid. See teeb ka sisside sõjad madala intensiivsusega konfliktideks (asümmeetriline sõda, sõda elanikkonna vahel), kuna parema kvaliteediga ja arenenud tehnika kättesaadavus puudub. Sissisõja eesmärk on vähe võidelda ja siis taganeda.

Luure

Tuaregi sissivõitleja põhja Nigeerias, 2008.

Propaganda

Enamasti toimub konflikt kahel tasandil: sõjatandril ja inimeste mõistusega propaganda kaudu. Propaganda probleemi tihti kasutatakse militaarkontekstis ja sõjas, kuid seda leidub tegelt kõikides valdkondades. Selle eesmärk on inimesi panna uskuma millegisse, muuta nende huve ja väljavaateid, kasutades ülemäära ja moonutatud või isegi täiesti vale informatsiooni, et saada tuge.

„The first casualty when war comes is Truth.“

– U.S. Senator Hiram Johnson, 1917, "War, Propaganda and the Media"

Psühholoogiline sõda

Psühholoogilise sõja juured said alguse juba Tšingis-khaani aegadel, kui vallutatud alade vangid lasti lahti, et nad saaks rääkida teistele naaberaladele lähenevast ohust. Sedasi levitati hirmu ja paanikat, mis muutis inimeste väljavaateid, emotsioone ja käitumist, et allutada neid oma tahtele. Tänapäeval on selline sõjapidamine laialt levinud terrorismis, kus inimeste peal kasutatakse jõhkrat vägivalda ja seda avalikustatakse meedias.

Informatsiooni sõda

Informatsiooni sõda sai alguse laialt levinud elektroonilise meedia tõttu juba Teise maailmasõja ajal. Kujutab endast informatsiooni ja rünnakuid informatsiooni vastu/alusel kui relva. Näiteks meediakanalite signaalide segamine ja blokeerimine ning oma propaganda levitamine selmoel. Informatsioonisõda võib nimetada elektroonikasõja alamharuks.