Ipriit

Allikas: Vikipeedia
ClCH2CH2SCH2CH2Cl
Sulfur-mustard-3D-vdW.png

Ipriit ehk sinepigaas ehk 2,2'-diklorodietüülsulfiid on sööbiv aine, mida saab kasutada keemiarelvana.

Nimetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ipriit on nime saanud Belgia linna Ieperi järgi, mille lähistel Saksa väed gaasi 12. juulil 1917 esmakordselt sõjategevuses kasutasid.

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Olek: vedelik
  • Lõhn: sinepi või küüslaugu
  • Värv: tume
  • Lahustuvus: lahustub hästi orgaanilistes ainetes, aga halvasti vees

Füsioloogiline toime[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Satub organismi hingamisteede, naha ja seedelundite kaudu;
  • tekitab nahal ville, mis pärast muutuvad raskesti paranevateks haavanditeks;
  • avaldub 4–12 tunni pärast.

Kaitse ja esmaabi[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kaitseriietus ja gaasimask;
  • nahka puhastada individuaalse keemiakaitsepaketi abil. Kui töötlus on tehtud 4 min jooksul pärast kokkupuudet, siis mürgitust ei järgne;
  • silmi, suud ja kurku on soovitatav loputada 2%-lise söögisooda lahusega;
  • hingamiselundite kahjustuse korral vajalik spetsiaalse valdkonna arstiabi.

Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimeses maailmasõjas kasutasid gaasirelvi mitme riigi armeed, sealhulgas Vene Keisririigi omad. Seetõttu jäi ka Eestisse ipriiti sisaldavaid mürske. Mõningal määral kasutasid neid Vabadussõjas nii Eesti kui ka kommunistide pool, kuid surmajuhtumeid pole teada. 1937. aasta augustis leidsid aga Viimsis Miiduranna külas karjapoisid kuivaks jäänud kaevust mürsu, mille käsitsi lõhkasid. Tulemusena suri kolm poissi, neljas sai raskelt viga. Oletatavasti jäi mürsk maha Viimsi merekindluse 7. patareist.[1]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Neli karjast Viimsis plahvatuse ohvriks. Uus Eesti, 6. august 1937, nr 210, lk 3.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Tõnis Erilaid Kuidas lapsed rahuajal sõjagaasi ohvriks langesid Õhtuleht, 12. august 2015

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]