Pippin Heristalist

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Pippin II)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pippin Heristalist. Kujutis aastat 1603. (Adrianus Barlanduse "Chronique des ducs de Brabant")

Pippin Heristalist (u 635 – 714) ehk Pippin Herstalist ehk Heristali Pippin ehk Herstali Pippin ehk Pippin II oli Austraasia majordoomus, kes ühendas Merovingide dünastia ajal Frangi riigi ning omandas sisuliselt kuningliku võimu. Vahepealsetest segadustest hoolimata algas temaga võimu koondumine Pippiniidide suguvõsa kätte, mis kulmineerus Merovingide kukutamise ning Karolingide jõulise esiletõusuga.

Päritolu ja üldised tendentsid riigis[muuda | muuda lähteteksti]

Frangi riik 481–814

Pippin II eelkäijate hulka kuulusid mitmed märkimisväärsed isikud. Tema vanaisa Pippin Landenist oli suguvõsa positsiooni tugevdanud, kuid Landeni Pippini poja Grimoaldi ebaõnnestunud riigipööre Merovingide kukutamiseks oli tekitanud perekonnale tugevaid vastaseid.[1] Mõlemad olid olnud Austraasia majordoomused ehk paleeülemad, kuid 7. sajandil domineeris Frangi riigis pigem Neustria sealsete paleeülematega.[2] Pärast Grimoaldi surma nõrgenes suguvõsa autoriteet ligikaudu paarikümneks aastaks.[3] Pippini isa Ansegisel mõrvati Grimoaldi läbikukkumise tõttu konkureeriva perekonna poolt.[1] Pippini teiseks vanaisaks on peetud Metzi Arnulfit, kuid sellekohased tõendid ei pärine kaasajast.[2] Ajaloolise traditsiooni järgi kutsutakse suguvõsa liikmeid, millesse Heristali Pippin kuulus, Pippiniidideks ja Arnulfingideks.[4] Varakeskajal oli germaanlaste Sippe ehk suguvõsa kogukond, mis moodustus veresugulastest ja hõimlastest, kelle ühtekuuluvus väljendus eriti konfliktiolukordades.[5]

Riik tähendas varakeskajal üksteisega suhteliselt lõdvalt seotud isikuid ning institutsioone, kelle isiklikud ambitsioonid olid riikliku poliitikaga lahutamatult läbi põimunud. Frangi riiki ei ole definitsiooni kohaselt seega võimalik võrrelda ühegi nüüdisaegse riigiga.[6] Varasema tõlgenduse kohaselt olid Merovingide dünastia kuningad tugevad valitsejad vähemalt kuni 639. aastani, kuid Dagobert I surmaga asus suguvõsa võim järjest nõrgenema. Õukondades asusid kuningate asemel domineerima paleeülemad, kelle silmapaistvamad esindajad olid Pippini rivaalid Ebroin ja seejärel Warratoniidid Neustrias ning Pippini enda suguvõsa ehk Pippiniidid Austraasias.[7] Tegelikkus oli teatud aspektides keerulisem ning ajaloolased pole viimaste Merovingide staatuse ning võimekuse määratlemisel üksmeelele jõudnud. Ühe teooria kohaselt oli Merovingide positsioon kuningatena vaatamata konkureerivatele ülikutele suhteliselt kindel kuni Pippin Lühikese võimuletulekuni 751. aastal. Selle kinnituseks leidus hoolimata mitmetest segadustest ja paleeülemate kasvavast võimust Merovingide dünastia liikmete hulgas veel 7. sajandil andekaid valitsejaid, kes suutsid riigis reforme ellu viia.[8] Teine teooria tugineb põhiliselt Karolingide-aegsele propagandale, kus 7.-8. sajandi Merovingidest kuningaid kujutatakse nõrkade ja tähtsusetutena.[9]

Konfliktid Neustriaga ja võimu haaramine Frangi riigis[muuda | muuda lähteteksti]

Theuderic III. Kujutis aastast 1553. (Guillaume Rouillé' "Promptuarii Iconum Insigniorum")

Pippini esimesed konfliktid Neustriaga, täpsemalt sealse paleeülema Ebroiniga lõppesid kaotusega. Pippiniide nõrgestas veelgi Heristali Pippini venna Martini surm, kelle Ebroin oli lasknud mõrvata.[10] Ebroini surm järgneval aastal oli tõenäoliselt üks teguritest, mis võimaldas austraasialastel oma sõltumatus säilitada.[4] Pippin kaotas lahingu ka järgmisele Neustria paleeülemale Warattole[10], kuid osapoolte kokkuleppel sõlmiti pärast seda rahu.[4] Selline olukord ei kestnud siiski kaua. Neustria paleeülemate karm valitsemisstiil osutus sealsetele ülikutele peagi vastuvõetamatuks, mistõttu pöördusid tähtsamad perekonnad toetust otsides Pippini poole.[10] Majordoomused, kes ei kuulanud teiste nõuandeid olid ohtlikud ning nende kukutamist peeti vajalikuks.[11]

Waratto poeg Ghislemar ja tütremees Berthar olid olnud vastu Pippiniga rahu sõlmimisele ning soovisid Austraasiat taas rünnata. 686. aastal Waratto suri ja Bertharist sai tema järglane majordoomusena.[4] Sündmuste arenedes tungisid Berthar ja kuningas Theuderic III 687. aastal Austraasiasse.[8] Sisuliselt oli tegemist kodusõjaga, mille tulemuse otsustas Pippini võit Tertry lahingus.[12] Hiljem, mil Frangi riigis olid Merovingidest kuningad asendunud Karolingidega, asuti Pippini võitu kujutama uue dünastia valitsemisaja algusena. Tegelikus poliitilises plaanis Pippin liitus Merovingidega ega kavatsenudki neid kukutada, sest tema eesmärgiks võis olla režiimi ümber kujundamine, kuid mitte hävitamine.[13]

Võimu kindlustamine Neustrias[muuda | muuda lähteteksti]

Levinud arvamuse kohaselt oli Pippin Merovingi kuningate kõrval 687. aastast alates kuni surmani 714. aastal tegelik valitseja, kes juhtis nii frankide sise- kui ka välispoliitikat.[10] Staatuse kindlustamine oli tegelikkuses keeruline ning pikaajaline protsess, mis kestis terve Pippini eluaja.[14]

Vasakul Clodovech III ja paremal Pippin Heristalist. Kujutis aastast 1885. (H. G. Moke' ja E. E. Huberti "Geiltustreerde geschiedenis van België ... Geheel herzien en het hedendaagsche tijdperk bijgewerkt door Eug. Hubert")

Võimu tagamiseks Neustrias ei piisanud ainult sõjalisest üleolekust või aristokraatia allasurumisest.[15] Varem oli kuningas Childeric teinud halvasti lõppenud katseid enda vastaseid õukonnast täielikult välja tõrjuda ning asendada need isiklikult lojaalsete toetajatega.[9] Pippin kasutas teistsugust taktikat, naastes 688. aastal Austraasiasse ning jättes Neustriasse oma usaldusisiku Nordebertuse ja poja Drogo. Eesmärgiks oli perekondlikku positsiooni tõstmine Neustria õukonnas ja kirikus, sidemete loomine ning võimu valideerimine diplomaatiliste suhete abil. Varsti pärast Tertry lahingut suri Berthar, kelle lese Anstrudisega Drogo abiellus. Selle käiguga sidus Pippin oma suguvõsa külge võimsa Neustria perekonna, kelle tõrjumine oleks võinud kaasa tuua raskeid tagajärgi, kuid kelle absorbeerimine tugevdas Pippiniidide võimualust märgatavalt.[15] Pippini enese varem sõlmitud abielu oli samuti kaalutletud poliitiline tehing: tema naine Plectrude oli olulise Austraasia perekonna liige.[10] Suguvõsade liitmine tagas Pippinile ligipääsu Merovingide õukonnale ja kohtule.[15]

Merovingide õukonnas arutati nii tähtsaid ilmalikke kui ka vaimulikke probleeme, mille hulka kuulus näiteks erinevate ametikohtade määramine. Tegemist oli konkurentsitiheda võistluspaigaga aristokraatidele, kes soovisid ilma verevalamiseta enda eesmärke saavutada ja mõjuvõimu suurendada.[16] Erinevalt oma onust Grimoald I-st, ei proovinud Pippin kunagi trooni haarata, vaid jätkas valitsemist koos Merovingidega.[10] Erinevalt varasematest sajanditest oli kuningavõim märkimisväärselt alla käinud, mistõttu kuningat ennast ei pruukinud sageli tähtsate otsuste juures kohal viibida, rõhutades sellega tahtmatult mõjukate aristokraatide olulisust.[16] Kaasaegseid Merovinge ei saa vaatamata mitmetele eelarvamustele pidada rangelt võttes nii-öelda laiskadeks kuningateks, kuid võrreldes paleeülematega olid nad kindlasti nõrgemad ning nende olulisus seisnes sümboolsetes aktides.[10]

Õukondlikus kohtus pidid erinevatest Frangi riigi piirkondadest pärinevad magnaadid saavutama erinevates otsustes konsensuse ning vaenlastest tuli vabaneda avaliku arvamuse mõjutamise teel ning tavaõigusest lähtuvalt. Pippini jaoks oli selle enda kontrolli alla saamine aeglane ning vaevanõudev protsess, mis nõudis oskuslikku diplomaatilist manööverdamist, kuid millest hoolimata esines ka mitmeid tagasilööke. Läbimõeldud taktikat kasutades võitis Pippin endale toetajaid ning proovis luua olukordi, kus tema toetuseta jäänud vaenlased oli sunnitud end kaitsma enamuse tahte vastu.[16] Samal ajal kui Pippin oli hõivatud Frangi riigi südaaladel võimu kindlustamisega, avanes äärealadel elavatel hertsogitel võimalus oma mõjuvõimu neis piirkondades tugevdada.[17]

Sise- ja välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Willibrord. Illuminatsioon Trierist, umbes aastast 1000. (Paris, Bibliothèque National, Lat. 10510)

Neustria õukonna ja diplomaatiliste suhete sõlmimisega võimu kindlustamiseks oli võrdselt oluline roll kirikul. Nii Pippin kui ka tema järeltulijad püüdsid end esitleda kui usu ning pühapaikade kaitsjaid. Pippin asus kirikuinstitutsioone enesele allutama, mille tulemusena omandas ta võimu tohutu maa-ala üle. Võimsad perekonnad ning kiriklikud ametikohad olid Frangi riigis omavahel väga tihedalt seotud. Kiriku kontrollimine pakkus võimalust tähtsamaid perekondi omavahel ühendada ning saada oluliste aristokraatlike perekondade näol liitlasi.[18] Pippini suhted vaimulikega olid mainitud põhjustel keerulised. Kiriku toetuse tagamiseks nimetas ta ametisse neid piiskoppe ja abte, kes olid talle isiklikult lojaalsed. Varem samal positsioonil asunud vaimulikke võis seetõttu tabada pagendusse saatmine. Pippini keerulist vahekorda kirikuga iseloomustavad näilised vasturääkivused nagu kiriklike maa-alade omastamine lähedastele toetajatele jagamiseks ning rikkalike annetuste tegemine vaimulike kogukondadele.[19] Pippini kontroll kiriku üle ei olnud tegelikkuses siiski absoluutne ning kuigi talle olid lojaalsed paljud kloostrid, ei suutnud ta end Seine-Oise piirkonnas ehk neustrialaste südaalal kunagi täielikult kindlustada.[14]

Välispoliitiliselt algas Pippinist Karolingide dünastiale omane traditsioon teha sissetunge rikkasse Akvitaania piirkonda. Olukord oli keerulisem riigi põhjapiiril, kus elasid pidevaid rüüsteretki sooritavad friislased. Pippinit saatis nende vastu alustatud sõjakäigul edu, mille tagajärjel asusid sealsesse piirkonda elama mitmed Austraasia ülikud. Kultuurilist muutust näitab kirikute rajamine ning anglosaksist misjonäri Willibrordi määramine piiskopiks. Sel perioodil ei olnud frankidel veel ametlikku läbikäimist Rooma paavstiga, mis leidis aset Pippin Lühikese ajal.[19] Beda Venerabilise kirjutiste järgi saatis Heristali Pippin Willibrordi siiski ametisse pühitsemiseks paavst Sergius I juurde.[20] Willibrordi seotust nii Frangi riigi kui ka Roomaga võib pidada nende piirkondade hilisema liidu ning vastastikuse koostöö aluseks.[19]

Järglased ja pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Kölni lahing. Karl Martell võitlemas Pippini surmale järgnenud sisesegadustes Chilperic II-ga. Kujutis 13. sajandist. ("Grandes Chroniques de France")

Pippini ja tema poja Grimoald II surmale järgnenud konflikt ähvardas loodud süsteemi hävitada.[17] Pippini vanim poeg Drogo oli surnud juba 708. aastal.[21] 714. aastal tundis Pippin tõenäoliselt surma lähedalolekut ning andis käsu enese juurde kutsuda poja Grimoaldi, kellest pidi saama tema järglane.[17] Teekonnal isa juurde Jupille'i, mõrvati Grimoald St. Lamberti basiilikas. Pippin ise suri paar kuud hiljem, jättes järeltulija küsimuse lahtiseks. Tema enese valik oleks olnud Grimoaldi alaealine poeg Theudoald, kes oli usaldatud Pippini lesele Plectrude’le. Tegemist ei olnud ainukese pärijakandidaadiga, sest ka Drogol olid pojad: preestriametis Hugo, Arnulf ning alaealised Pippin ja Godefrid.[21] Heristali Pippinil endal oli ühe teise naisega samuti üks poeg, keda hilisemast ajast teatakse Karl Martelli nime all. Karl ei kuulunud sel ajal veel olulisemate pereliikmete hulka ning oli võimujagamisest välja arvatud.[22] Pippini surmale järgnes kolm aastat sõda ning veel kuus aastat keerulist võitlust diplomaatilisi vahendeid kasutades, millest väljus lõpuks võitjana Karl Martell.[21]

Kuigi pärast Pippini surma leidsid aset suured sisesegadused, oli tema eluajal alanud siiski järkjärguline Frangi riigi ning Pippiniidide tugevnemine. Tema järglased suutsid saavutada positsiooni, mida pärast Rooma impeeriumi langust ei olnud keegi suutnud. Karl Martelli mäletatakse ajaloos põhiliselt moslemite sissetungi takistajana 732. aastal Poitiers' lahingus.[23] Karl Martelli poega Pippin Lühikest tunnustas Rooma paavst 751. aastal kui täieõiguslikku kuningat.[24] Aastal 800 kuulutati Heristali Pippini pojapojapoeg Karl Suur keisriks – tiitel, mida ei olnud kasutatud sajandeid.[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Michael Frassetto. The early medieval world: from the fall of Rome to the time of Charlemagne. Volume two, L-Z. Santa Barbara (Calif.): ABC-CLIO, 2013, 361–740. (lk 452)
  2. 2,0 2,1 Ian Wood. The Merovingian kingdoms, 450–751. Harlow, London, New York, Reading, San Francisco, Toronto, Don Mills, Sydney, Tokyo, Singapore, Hong Kong, Seoul, Taipei, Kaplinn, Madrid, Mexico City, Amsterdam, Munich, Pariis, Milano: Longman, 1994. (lk 259)
  3. Patrick J. Geary. Before France and Germany: the creation and transformation of the Merovingian world. New York, Oxford: Oxford University Press, 1988. (lk 192)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Fouracre, Paul. Francia in the seventh century. – Paul Fouracre (toim). The New Cambridge Medieval History. Volume 1: c.500–c.700. Cambridge: Cambridge University Press, 1995–2005, 371–396. (lk 391)
  5. Jacques Le Goff. Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn: Kupar, 2000. (lk 392)
  6. 6,0 6,1 Fouracre, Paul. Frankish Gaul to 814. – Rosamond McKitterick (toim). The New Cambridge Medieval History. Volume 2: c.700–c.900. Cambridge: Cambridge University Press, 1995, 85–109. (lk 86)
  7. Chris Wickham. Framing the early Middle Ages: Europe and the Mediterranean 400–800. Oxford: Oxford University Press, 2006. (lk 104)
  8. 8,0 8,1 Michael Frassetto. The early medieval world: from the fall of Rome to the time of Charlemagne. Volume two, L-Z. Santa Barbara (Calif.): ABC-CLIO, 2013, 361–740. (lk 411)
  9. 9,0 9,1 Fouracre, Paul. Francia in the seventh century. – Paul Fouracre (toim). The New Cambridge Medieval History. Volume 1: c.500–c.700. Cambridge: Cambridge University Press, 2005, 371–396. (lk 393)
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 Michael Frassetto. The early medieval world: from the fall of Rome to the time of Charlemagne. Volume two, L-Z. Santa Barbara (Calif.): ABC-CLIO, 2013, 361–740. (lk 453)
  11. Fouracre, Paul. Francia in the seventh century. – Paul Fouracre (toim). The New Cambridge Medieval History. Volume 1: c.500–c.700. Cambridge: Cambridge University Press, 1995–2005, 371–396. (lk 390)
  12. Ian Wood. The Merovingian kingdoms, 450–751. Harlow, London, New York, Reading, San Francisco, Toronto, Don Mills, Sydney, Tokyo, Singapore, Hong Kong, Seoul, Taipei, Kaplinn, Madrid, Mexico City, Amsterdam, Munich, Pariis, Milano: Longman, 1994. (lk 256)
  13. Fouracre, Paul. Frankish Gaul to 814. – Rosamond McKitterick (toim). The New Cambridge Medieval History. Volume 2: c.700–c.900. Cambridge: Cambridge University Press, 1995, 85–109. (lk 85)
  14. 14,0 14,1 Fouracre, Paul. Francia in the seventh century. – Paul Fouracre (toim). The New Cambridge Medieval History. Volume 1: c.500–c.700. Cambridge: Cambridge University Press, 2005, 371–396. (lk 392)
  15. 15,0 15,1 15,2 Patrick J. Geary. Before France and Germany: the creation and transformation of the Merovingian world. New York, Oxford: Oxford University Press, 1988. (lk 195)
  16. 16,0 16,1 16,2 Patrick J. Geary. Before France and Germany: the creation and transformation of the Merovingian world. New York, Oxford: Oxford University Press, 1988. (lk 196)
  17. 17,0 17,1 17,2 Patrick J. Geary. Before France and Germany: the creation and transformation of the Merovingian world. New York, Oxford: Oxford University Press, 1988. (lk 198)
  18. Patrick J. Geary. Before France and Germany: the creation and transformation of the Merovingian world. New York, Oxford: Oxford University Press, 1988. (lk 197)
  19. 19,0 19,1 19,2 Michael Frassetto. The early medieval world: from the fall of Rome to the time of Charlemagne. Volume two, L-Z. Santa Barbara (Calif.): ABC-CLIO, 2013, 361–740. (lk 454)
  20. McKitterick, Rosamond. England and the Continent. – Rosamond McKitterick (toim). The New Cambridge Medieval History. Volume 2: c.700–c.900. Cambridge: Cambridge University Press, 1995, 64–84. (lk 68)
  21. 21,0 21,1 21,2 Patrick J. Geary. Before France and Germany: the creation and transformation of the Merovingian world. New York, Oxford: Oxford University Press, 1988. (lk 199)
  22. Fouracre, Paul. Francia in the seventh century. – Paul Fouracre (toim). The New Cambridge Medieval History. Volume 1: c.500–c.700. Cambridge: Cambridge University Press, 2005, 371–396. (lk 394)
  23. Jacques Le Goff. Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn: Kupar, 2000. (lk 43)
  24. Jacques Le Goff. Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn: Kupar, 2000. (lk 45)