Kadi Taniloo
Kadi Taniloo-Tekkel (enne eestistamist aastani 1936 Keete Tanilov; seejärel Kadi Taniloo; aastast 1960 Kadi Tekkel; 25. jaanuar 1911 Rõuge vald – 14. veebruar 1998 Tartu) oli eesti näitleja, lavastaja ja kultuuriajakirjanik.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Ta lõpetas 1929. aastal Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi. Aastatel 1929–1932 õppis ta Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat ning selle kõrvalt Voldemar Mettuse teatristuudios ja Arno Niitofi juures laulmist. Ta oli Korp! Filiae Patriae vilistlane.
Ta oli aastatel 1932–1940 Vanemuise teatri näitleja. Vanemuise draamatruppi kutsus teda teatri direktor kirjanik August Gailit.[1] 1940. aastal siirdus ta tööle Tallinna, kus oli neli aastat Estonia teatri näitleja-laulja,1941.aastast ooperikooris.
Põgenes suure põgenemise lainega 1944. aastal Saksamaale Berliini. Osales aastatel 1946–1949 Suurbritannia okupatsioonitsoonis näitleja-lavastaja Kaarel Söödori eestvõttel asutatud Oldenburgi Eesti Rahvusteatris.[1]
1949. aastal kolis ta Saksamaalt Ameerika Ühendriikidesse. 1950. aastal asutas ta koos Henrik Visnapuuga New Yorgi Eesti Teatri ning oli seal 1995. aastani näitleja, lavastaja ja dramaturg.
Kadi Taniloo tegi kaastööd ajalehtedele Vaba Eesti Sõna ja Vaba Eestlane ning Münchenis Vaba Euroopa raadiole, lisaks töötas Ameerika Hääle direktorina.[1]
1994. aastal tuli ta tagasi Tartusse, kus huvitus elavalt Tartu muusikaelust ning osales Vanemuise Seltsi tegevuses, mille auliikmeks ta 1996. aasta jaanuaris valiti.[1]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vend oli skulptor Endel Taniloo. Kadi Taniloo oli kaks korda abielus: tema esimene abikaasa Ernst Kaldma (1909–1970) oli audiitor, teine abikaasa Heinrich Tekkel (1908–1993) oli farmatseut.
Lavastusi[muuda | muuda lähteteksti]
- 1950 – August Mälk "Vaese mehe ututall"
- 1951 – Eduard Künneke "Onupoeg Bataaviast"
- 1965 – Arvo Mägi "Eedeni aias"
- 1972 – Artur Adson "Iluduskuninganna"
- 1980 – Eduard Vilde "Pisuhänd"