Kaarel Kotsar

Kaarel Kotsar (28. detsember 1921 Elva – 6. juuli 2007 Tallinn) oli eesti haridustegelane ja poliitik.

Elukäik

Kaarel Kotsar sündis metsavahi perekonnas. Alghariduse sai ta Konguta algkoolis, hiljem jätkas haridusteed Tartu Poeglaste Gümnaasiumi reaalkoolis ja Tartu Õpetajate Seminaris.

Aastal 1941 saadeti ta Kaagvere lastekodu kasvandike hooldajana sõja eest Venemaale. Seal astus ta töö kõrvalt ja vaatamata sõjale Moskva Pedagoogilise Instituudi põhikooli õpetajate ettevalmistuskursustele ning läbis need kaugõppes. Kui Eesti aladel taaskehtestati Nõukogude võim, suunati Kaarel Kotsar sügisel 1944 tööle Eesti NSV hariduse rahvakomissariaadi alluvusse.

Paarkümmend aastat oli ta Tartu koolides koolijuht ja õpetas noorematele klassidele ajalugu. Aastatel 1953–1957 iku Kotsar Tartu Linna TSN Täitevkomitee esimees.

Töö kõrvalt lõpetas ta kaugõppes Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo osakonna. Sai pedagoogikakandidaadi kraadi väitekirjaga "Ajaloo õpetamine eesti rahvakoolis kuni 1917. aastani".

Aastatel 1964–1969 oli Kaarel Kotsar Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppeprorektor ja 1969–1975 sama ülikooli pedagoogikakateedri dotsent.

1975. aastast töötas ta sel ajal Eesti NSV Teaduste Akadeemia juures tegutsenud Ajaloo Instituudis – esialgu vanemteadurina ja hiljem teadussekretärina.

1982. aastal läks Kaarel Kotsar pensionile.

Töökäik

1944–1948 Tartu 4. Mittetäieliku Keskkooli direktor
1948–1950 Tartu 1. Töölisnoorte Keskkooli õppealajuhataja
1949–1953 Tartu 5. Keskkooli direktor
1953–1957 Tartu Linna TSN Täitevkomitee esimees
1958–1963 Tartu 1. Eriinternaatkooli direktor
1963–1964 Tartu Kunstikooli direktor
1964–1969 Tallinna Pedagoogilise Instituudi õppeala prorektor
1969–1975 Tallinna Pedagoogilise Instituudi pedagoogikakateedri dotsent
1975–1978 Ajaloo Instituudi vanemteadur
1977–1990 vabariikliku surdokomisjoni esimees
1978–1982 Ajaloo Instituudi teadussekretär

Teadustöö

Kaarel Kotsari teadustegevus keskendus pedagoogikaajaloo uurimisele ja kuulmispuuetega inimeste õpetamise metoodika väljatöötamisele. Samuti uuris ta Eesti Kurtide Ühingu ajalugu.

Juba pensionil olles oli ta 1980. aastatel üks Eesti vaegkuuljate integratsiooniprogrammi loojaid. Aastatel 1977–1990 oli ta vabariikliku surdokomisjoni esimees.

Kokku on Kaarel Kotsar avaldanud enam kui 160 kirjutist eesti, vene, saksa ja inglise keeles: peamiselt eesti kooli ja pedagoogika ajaloost ning kuulmiskahjustustega inimeste rehabilitatsioonist. Koostöös abikaasaga kirjutas ta kolmeköitelise "Eesti kurtide elu ajaraamatu", mis kajastas Eesti Kurtide Ühingu ajalugu aastatel 1921–1950.

Isiklikku

Kaarel Kotsari abikaasa oli pedagoogikateadlane Juta Kotsar (1921–2003). Nende tütred on Tiina Kokk ja Katrin Kotsar.

Teosed

E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogiline Instituut 25 aastat : 1947-1972 / toim. Kaarel Kotsar. Tallinn: Eesti NSV Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeerium, 1972.
Inimene ei kuule kõnet. Tallinn: Olion, 1992.
Eesti kurtide elu ajaraamat. / 1. osa. Tallinn: Eesti Vaegkuuljate Ühing, 1996.
Eesti kurtide elu ajaraamat. / 2. osa. Tallinn: Eesti Vaegkuuljate Ühing, 1997.
Eesti kurtide elu ajaraamat. / 3. osa. Tallinn: Eesti Vaegkuuljate Ühing, 1998.

Välislingid

Kotsar, Kaarel. Vaegkuuljate probleemid olid arutlusel Türgimaal. Postimees, 25. mai 1996.
Reest, Vesta. Kurdikroonikute töö ei lõpe. Eesti Ekspress, nr. 17, 1998.

Eelnev Heinrich Ajo	Tartu linna rahvasaadikute nõukogu täitevkomitee esimees 1953–1957	Järgnev Martin Varik