Heinrich Ajo

Allikas: Vikipeedia

Heinrich Ajo (17. juuni 1906, Vastse-Koiola, Põlva kihelkond (Väimela vald), Võrumaa7. juuni 1953[1][2][3]) oli Eesti NSV riigitegelane.

1913. aastal kolis Ajode pere Petrogradi kubermangu, 1919. aastal Põhja-Kaukaasiasse. 1924–27 õppis Heinrich Ajo Leningradi Eesti Pedagoogilise Instituudi töölisfakulteedis. 1927–36 töötas ta õpetaja, algkooli juhataja, rajooni rahvahariduse osakonna inspektori ning mittetäieliku keskkooli direktorina Omski oblastis, selle kõrval õppis 1935–36 ÜK(b)P KK Parteiaktiivi Massilise Väljaõppe Instituudis. 1936–42 oli Ajo Omski oblasti Kalatšinski rajooni rahvahariduse osakonna juhataja, 1939–41 õppis Omski Õpetajate Instituudis. 1940. aastast kuulus Ajo ÜK(b)P-sse. 1942–43 oli ta masina-traktorijaama poliitosakonna juhataja ning ekspediitor Omski oblastis ja 1943–44 NSVL Varumise rahvakomissariaadi volinik Omski oblasti Azovo rajoonis.[1]

1944. aasta augustis suunati Heinrich Ajo Eestisse. 1944. aastast oli ta NSVL Varumise rahvakomissariaadi volinik Virumaal[1], kus tehtud töö eest andis NSV Liidu Ülemnõukogu Ajole 1945. aastal Isamaasõja ordeni[4].

1944–48 oli Ajo Virumaa Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees, 1948–50 EK(b)P Virumaa Komitee I sekretär. 1947. aastast surmani 1953. aastal oli Ajo Eesti NSV Ülemnõukogu liige[1] (valitud Undla valimisringkonnast nr 87[5]), 1948. aastast kuulus EKP Keskkomiteesse. 16. juulist 1950 kuni 29. maini 1952 töötas Ajo Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe esimehe (ja ühtlasi välisministri) Aleksei Müürisepa asetätitjana[1][6] Ajo oli ÜK(b)P/NLKP XIX istungjärgu saadik 5.-14. oktoobril 1952[7][8].

Tartu oblasti lühiajalise eksistentsi vältel 1952. aasta maist 1953. aasta maini oli Ajo EK(b)P ja EKP Tartu oblastikomitee 1. sekretär[9]. Lühikest aega enne surma, 1953. aasta 22. maist juulini oli Heinrich Ajo Tartu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees (tänapäeva mõistes Tartu linnapea)[10].

Heinrich Ajo isa oli Jaan (teistel andmetel Jakob[2]) Ajo, ema Leena Ajo. Tal oli kaks õde, Adele ja Eleonore Ajo[3].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Olev Liivik "Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940–1953" Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2014
  2. 2,0 2,1 Айо Генрих Якович Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 – 1991
  3. 3,0 3,1 http://www.geni.com/people/Heinrich-Ajo/6000000018369405622
  4. "Vilja äravõtjatele jagatakse Eestis ordeneid Eesti Sõna, 21. märts 1945
  5. Eesti NSV Teataja nr 9, 19. märts 1947, lk 151
  6. "Kannatavalt kodumaalt" Meie Kodu, 31. mai 1951
  7. XIX съезд ВКП(б) – КПСС (5 – 14 октября 1952 г.). Документы и материалы
  8. Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 – 1991
  9. http://www.knowbysight.info/1_ESTON/06132.asp
  10. Tartu linnajuhid alates 1917

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Айо Генрих Якович Справочник по истории Коммунистической партии и Советского Союза 1898 – 1991

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Heinrich Ajo" Rmt: Olev Liivik "Eesti NSV Ministrite Nõukogu institutsionaalne areng ja kaadrid 1940–1953" Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2014 (doktoritöö), lk 278
  • "Eestimaa Kommunistliku Partei kohalikud organisatsioonid 1940–1991" Koostanud ja toimetanud Enn Tarvel. Tallinn: Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus 2005, lk 236–237
  • "Valitud ja valitsenud: Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917–1999" Koostanud Jaan Toomla. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu 1999, lk 201
Eelnev:
Heinrich Tiido
Tartu linna rahvasaadikute nõukogu
täitevkomitee esimees

1953
Järgnev:
Kaarel Kotsar