Jüri Jegorov (õigusajaloolane)

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Jüri Jegorov (sündinud 24. mail 1922 Aruküla – 31. detsember 2022 Tartu) oli eesti õigusajaloolane.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Tallinna Reaalkoolis ja lõpetas aastal 1941 Tallinna Poeglaste Kommertskooli. Tallinna Reaalkoolis õppimise ajal oli tugevalt mõjutatud kirjaniku, koolis õpetajaks ja lühikest aega direktoriks olnud Karl Ernst Särgava (1868–1958) maailmavaatest.

1941. aastal mobiliseeriti ta Punaarmeesse. Elas üle Juminda miinilahingu 28.−29. augustil 1941 (samal ajal võitles oma elu eest meres Juminda lähedal ka Jüri Jegorovi hilisem kolleeg ülikoolis Abner Uustal). Haavata saamise järel merel evakueeriti ta Leningradi, kus elas üle haiglaravil olles Leningradi blokaadi esimese faasi. Sõjahaavade tõttu tunnistati ta rindekõlbmatuks ja teise grupi invaliidiks. Kuid haavatasaamine võimaldas õppida ja ta alustas juba 1941 õpinguid Leningradi ülikoolis inglise filoloogia erialal.

1942. aastal evakueerus laatsaret Leningradist Siberisse Novosibirskisse, kus Jüri Jegorov asus õppima Leningradist Novosibisrskisse evakueerunud raudteeinstituuti. 1942 liideti erinevaid raudteekoole ja Leningradi Raudtee Instituudi uueks asukohaks sai Moskva lähedane Balašihha. Moskvasse asudes vahetas Jüri Jegorov jälle kõrgkooli ja temast sai tudeng Leningradist evakueeritud Väliskaubanduse Instituudis.

Saatus viis ta Moskvas Eesti majas elades kokku akadeemik Juhan Vaabeli poja keemik Jaan Vaabeliga. Akadeemik Juhan Vaabeli innustusel vahetas Jüri Jegorov Moskvas olles veel kord õppeasutust ja ta suunati 1944. aastal õppima Moskva Diplomaatia akadeemiasse (NSVL Välisministeeriumi Kõrgem Diplomaatiline Kool), mille Lääne-osakonna lõpetas aastal 1947. Jüri Jegorovist sai akadeemia lõpetamise järel NSV Liidu Välisministeeriumi 5. osakonna atašee, kus ta tegeles Rootsi Kuningriigi ja okupeeritud Saksamaa vaheliste kaubandussuhetega.

Diplomaadiks saamise unistuse-innustuse andis Jüri Jegorovile akadeemik Juhan Vaabel, kes oli teadlik, et NSV Liit soovis ÜRO loomisel saada kõigile NSV Liidu liiduvabariikidele ÜRO liikmelisust (see teostus siiski vaid osaliselt, kui ÜRO liikmeks said NSV Liidu kõrval Ukraina NSV ja Valgevene NSV) ja see oleks tähendanud nn "täisprogrammi jõustumisel" vajadust omada liiduvabariikides suuremal hulgal diplomaate välisteenistuses ning seega oleks olnud vajadus omada haritud diplomaate eestlastegi hulgast.

Jüri Jegorovi tööst NSV Liidu Välisministeeriumis kasvas välja tema esimene teadustöö suund. 1950 kaitses ta Moskvas rahvusvaheliste suhete instituudis kandidaadiväitekirja, milles käsitles Skandinaavia ja Balti riikide neutraliteeti. Töötades enne Tartu Riiklikku Ülikooli tööle asumist (1947) NSV Liidu Välisministeeriumis Moskvas, planeeriti talle diplomaatilist tööd NSV Liidu välisesindustes: NSV Liidu konsulaadijuhina Ahvenamaal (1947 oli sõlmitud Suurbritannia ja NSV Liidu leping Soomega Ahvenamaa staatuse kohta) või tööd Tšehhoslovakkias teise sekretärina Praha saatkonnas või isegi teise sekretärina NSV Liidu saatkonnas Hollandis.

Kõik tööpakkumised olid samas väga vastuolulised (1948. aasta sündmused Tšehhoslovakkias, NSV Liidu agressiivsed huvid Soomele kuuluval Ojamaal, välis-eestlaste vastane tegevus NSV Liidu saatkonna kaudu Rootsis jne) ja seetõttu otsis Jüri Jegorov võimalust taolisest diplomaatilisest karjäärist loobumiseks, mis õnnestus Tartu Riiklikku ülikooli tööle asumise kaudu tänu tuntud juristile, akadeemik Juhan Vaabelile (1899–1971), kes oli aastal 1947 Eesti NSV rahanduse rahvakomissari asetäitja. NSV Liidu välisteenistus ei tahtnud Jüri Jegorovit sugugi Eestisse lasta ja asja arutati lausa NSV Liidu Välisasjade rahvakomissari asetäitja Andrei Võšinski (1883–1954) tasemel ning Tartu ülikoolil tuli tegelda tõestamisega, et sellist spetsialisti rahvusvahelise õiguse ja diplomaatia alal oli ülikoolil Tartus väga vaja.

Aastatel 1947–1950 oli Jüri Jegorov ainuke taolise ettevalmistusega spetsialist Tartu Ülikoolis. Ta õpetas esimestel aastatel välisriikide majanduse ja poliitika ajalugu, muu hulgas diplomaatia ajalugu. Õppeprogrammi väliselt üliõpilaste teadusliku ringi juhendajana sai ta neile tutvustada ka selliseid asju, millest Nõukogude Liidus muidu juttu ei tehtud, näiteks Atlandi hartat. Paar aastat hiljem õppeprogramm muutus ja tema seni õpetatud ained pidid suurelt jaolt kaduma. Olukord muutus aastal 1950, kui rahvusvahelise õiguse õppejõuks kutsuti Tartu ülikooli vanem kolleeg Abner Uustal (1915–1985), kes oli kaitsnud Moskvas oma kandidaadiväitekirja rahvusvahelise õiguse alal.

Tartu ülikooli õigusteaduskonnas ei jätkunud kahele rahvusvahelise õiguse spetsialistile koormust ja nii pidi Jüri Jegorov ümber spetsialiseeruma õigusajaloo õpetamisele ja Eesti õigusajaloo uurimisele. Rahvusvahelise õiguse temaatikaga tegelemise võttis Tartu ülikoolis järgnevatel aastatel üle Abner Uustal, kes 1962. kaitses doktoritöö rahvusvahelise õiguse alal ja 1965. aastal sai rahvusvahelise õiguse professoriks.

Jüri Jegorov töötas 1947–1961 Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonnas vanemõpetajana ja aastatel 1961–1995 samas dotsendina.[1] Ta on lugenud Tartu ülikoolis õiguse ajaloo erinevaid kursusi kuni 1997. aastani.

Tal on töid põhiliselt Eesti õiguse ajaloo alalt. Tema eesti- ja venekeelsed uurimused on suurelt jaolt koondatud TRÜ kirjastuses ilmunud kogumikesse (sh eraldi autoriseeriad: „Riigi ja õiguse ajalugu“. 4. kd. 1959–1960; „Вопросы истории государства и права Эстонской ССР до октябрьской революции“. 5. kd. 1966–1980). Jüri Jegorovi sulest on pärit senini ainsaks Eesti õigusajaloo üldkäsitluseks jäänud kõrgkooliõpik, mille on kirjutanud eestlane: „История государства и права Эстонской ССР“ (Tallinn 1981). Ehkki pealkiri on formuleeritud tollaste kaanonite kohaselt, siis sisuliselt on vaatluse all ajajärk 13. sajandist kuni 1917. aasta oktoobrirevolutsioonini. Sellega on raamat vajalik abivahend igaühele, kes tahab tegeleda Eesti varasema õigusajalooga.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema isa oli maalikunstnik Andrei Jegorov (1878–1954), kes oli õppinud Peterburi Kunstiakadeemias (õpetajate seas Ilja Repin). Ta oli abielus Vaike-Hildegard Sandbergiga (3.09.1922–29.03.2003). Tütar oli tuntud nõukogude süsteemi kriitik, kunstnik ja ajakirjanik Tamara Passchier-Jegorov, kes 1976 lahkus Eesti NSVst abiellumise kaudu Läände ja elas aastakümneid Belgias Antwerpenis. Läände lahkus abiellumise kaudu ka Jüri Jegorovi teine tütar on Marina Rynning (sündinud 15. juunil 1954), kes õppis kunsti Rocky Mountain College of Art and Design (Denver, Colorado) ja lühematel kursustel mitmes USA kunstikeskuses ning on tegutsenud kunstnikuna USAs (Phoenix, Arizona). Jüri Jegorovi vanem õde Veera Botškarjova (10.06.1917–23.03.1998) oli tuntud nõukogude biofüüsiku Valeri Viktorovits Botśkarjovi (1918–1989) abikaasa ja kelle poeg tuumafüüsik füüsikakandidaat Oleg V. Botśkarjev (sünd.1948).

Jüri Jegorovi keelteoskusega on huvitavad lood. Kuigi ta vanemad olid kurttummad (oli nooruses sageli viipekeele tõlgiks isale), siis erinevate võõrkeelte vastu oli perekonnas suur huvi ja perekonnaringis suheldi eesti ja vene keeles (kunstnikust isa oskas ka inglise keelt). Saksa keele õppis Jüri ja ta vanem õde Veera ära sakslannast lapsehoidjalt, kes vene ja eesti keelt ei osanud. Lisaks kohalikele keeltele (eesti, vene, saksa keel) tulid hiljem juurde uued keeled, mida õpetati poistele esialgu Tallinna Reaalkoolis. Perekonna tõsist võõrkeelte huvi kinnitab fakt, et vanem õde Veera jõudis enne 1939. aastat käia võõrkeeli õppimas-praktiseerimas nii Suurbritannias kui Saksamaal. 1939. aastal oli kunstnik Andrei Jegorovi perekonnale pakutud (arutatud) võimalust Eestist lahkuda baltisakslastest ümberasujatena (Umsiedlung), kuid perekond oli sellest võimalusest loobunud, kuna polnud usku natside ideoloogiasse. Inglise keele õpingud jätkusid Jüri Jegorovil 1941 Leningradi ülikoolis inglise filoloogia erialal ja hiljem juba Moskvas NSV Liidu Väliskaubanduse Instituudis ja Diplomaatia Akadeemias õppides. 1944–1946 õppis ta Diplomaatia Akadeemias süvendatult juurde rootsi keelt, mida praktiseeris aktiivselt NSV Liidu Välisministeeriumi 5. osakonna atašeena töötades.

Jüri Jegorov on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Emeriitdotsent Jüri Jegorov - 85. Juridica, 2007/4.
  2. ↑ "Tartu Ülikooli medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 5.12.2022.
  3. ↑ "Tartu Ülikooli aumärgi kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 8.12.2022.
  4. ↑ "Tartu Ülikooli suure medali kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 3.12.2022.
  5. ↑ "Teenetemärgi "100 semestrit Tartu Ülikoolis" kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 9.12.2022.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 110.
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide : A-Ki. Tallinn, 2000. Lk. 458-459
  • Jüri Jegorov – 95 Universitas Tartuensis juuni 2017, nr 6
  • Jüri Jegorovi personaalbibliograafia: Juridica, ISSN 1406-1074. (2012) nr. 3, lk. 224-230
  • Jüri Jegorov - 90. - Universitas Tartuensis : Tartu Ülikooli ajakiri (2012) nr. 6, lk. 46-47
  • Jüri Jegorov - 85. - Universitas Tartuensis (2007) 25. mai, lk. 4
  • Emeriitdotsent Jüri Jegorov - 85. - Juridica, ISSN 1406-1074. (2007) nr. 4, lk. 284
  • Peeter Järvelaid. Dots. Jüri Jegorov - 80. - Universitas Tartuensis (2002) 24. mai, lk. 4
  • Peeter Järvelaid. Dotsent Jüri Jegorov 75. - Universitas Tartuensis (1997) 23. mai, lk. 2 : foto
  • Dots. Jüri Jegorov - 75. - Juridica, ISSN 1406-1074. (1997) nr. 5, tagakaanel
  • Jüri Jegorov - 70: 90 semestrit õppejõuna õigusteaduskonnas. Küsitlenud Peeter Järvelaid. - Eesti Jurist (1992) nr. 3/4, lk. 236-239
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jüri_Jegorov_(õigusajaloolane)&oldid=6445018"