Abner Uustal

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Abner Uustal (22. jaanuar 191527. jaanuar 1985) oli eesti õigusteadlane. Sündinud Abula külas Mustjala vallas.

Tartu Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor alates 1965[1]. aastast.

Lõpetas 1940 Tartu Ülikooli, oli II maailmasõja ajal 1942–45 Eesti laskurkorpuses, aastast 1950 Tartu Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse õppejõud (aastast 1965 professor). Uurinud peamiselt territoriaalvete õiguslikku režiimi.

Abner Uustal sündis Saaremaal Mustjala vallas Abula külas meremehe perekonnas.

1934. a. lõpetas ta Kuressaare gümnaasiumi. Pärast sõjaväeteenistust ja KÜÕ Sõjakooli lõpetamist astus A. Uustal

1936. a. Tartu ülikooli õigusteaduskonda ja lõpetas ülikooli 1940. a. cum laude.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas A. Uustal Tallinna Väliskaubanduse Komitees vanema referendina, nõukogude korra kehtestamisel määrati ta Kergetööstuse Rahvakomissariaadi transpordiosakonna juhatajaks. Augustis 1941 mobiliseeriti A. Uustal Nõukogude Armeesse. 1942. a. veebruarist oli ta 1. Eesti Tagavara Laskurpolgu õppepataljoni juhtivkoosseisus, alates 1944. a. veebruarist kuni sõja lõpuni Leningradi rindel.

1945-1947 töötas A. Uustal Tartu ülikooli eriõpetuse kateedris.

1947. a. astus ta aspirantuuri rahvusvahelise õiguse alal.

1950. a. kaitses A. Uustal Moskva ülikooli juures kandidaadiväitekirja Борьба СССР в Организации Объединенных Наций за мир и безопасность народов (Diss. Trt. 492741). Pärast väitekirja kaitsmist asus ta tööle TÜ õigusteaduskonda rahvusvahelise õiguse õppejõuna, 1952. aastast – dotsendina.

1961. a. kaitses A. Uustal doktoridissertatsiooni Международно-правовый режим территориальных и внутренних морских вод (Diss. Trt. 483957, 492742), pärast seda valiti ta professori kohale.

Abner Uustal õpetas üle 40 aasta rahvusvahelist õigust ja välisriikide õigust, ta oli kauaaegne teaduskonna dekaan ja kateedrijuhataja.

A. Uustal oli üks esimisi ÜRO uurijaid ja mereõiguse spetsialiste NSV Liidus, kes asus uurima territoriaalmere õiguslikku režiimi.

Ta on avaldanud monograafiad Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (Tln., 1970; 2. tr. Tln., 1976), Rahvusvaheline õigus (Tln., 1984), rea õppevahendeid, sadakond teaduslikku ja mitusada populaarteaduslikku artiklit. Abner Uustal oli ajalehe Edasikauaaegne väliskommentaator.

A. Uustali isikuarhiivi ulatuslikuma osa moodustavad avaldamata teadustööde ning artiklite käsikirjad. Kirjavahetus teadlastega, mis isikuarhiivis on esindatud põhiliselt õnnesoovikaartidega, näitab mõningal määral Abner Uustali teaduslikke sidemeid.[2]

Kaua aega juhtis A . Uustal TRÜ õigusteaduskonna tööd , oli riigi- ja haldusõiguse kateedri juhataja .

A . Uustal andis suure panuse juristide ettevalmistamisse ülikoolis, üliõpilasnoorsoo kommunistlikku kasvatamisse. Ta oli viljakas teadlane, Rahvusvahelise asu­ Õiguse Nõukogude Assotsiatsiooni tajaliige .

A . Uustali teeneid on kodumaa kõrgelt hinnanud. Teda on autasustatud ordeniga « Austuse märk », nelja medaliga ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga.[3]

  • Rahvusvaheline õigus (1. osa) (Tartu Riiklik Ülikool 1975)
  • Rahvusvaheline õigus (3. osa) Riigi rahvas (Tartu Riiklik Ülikool 1976)
  • Rahvusvaheline õigus (4. osa) Rahvusvahelised lepingud (Tartu Riiklik Ülikool 1976)
  • Rahvusvaheline õigus (5. osa) Rahvusvaheline mere- ja ilmaruumiõigus (Tartu Riiklik Ülikool 1977)
  • Rahvusvaheline õigus (7. osa) Rahvusvaheliste tülide lahendamine rahulikul teel (Tartu Riiklik Ülikool 1978)
  • Rahvusvaheline õigus (8. osa) Rahvusvaheline õigus ja sõda. Õppevahend õigusteaduskonna üliõpilastele (Tartu Riiklik Ülikool 1981)
  • Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (1970, täiendatud versioon 1976)
  • ÜRO vastuolude maailmas, autorid Eimar Rahumaa ja Abner Uustal (1983)
  • Rahvusvaheline õigus (1984)
  • Arenenud sotsialismi põhiseadus (1978)
  1. "Eesti Entsüklopeedia".
  2. "TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUKOGU".
  3. "Sirp ja Vasar 1 veebruar 1985".