Mine sisu juurde

Jääksoo

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia
Jääksoo Venemaal Rudzenski lähedal

Jääksoo (inglise cut-over peatland) on soo, kus turbavarud on ammendatud või kaevandamine on lõppenud.

Jääksoo teke

[muuda | muuda lähteteksti]

Jääksoo on tekkinud pärast soo kuivendamist ja turba kaevandamist. 20. sajandi alguses kaevandati turvast väga väikestes kogustes. Seda tehti raba servadest pätsidena. Kuna raba ei kuivendatud ja turbaaukude kõrval säilis sootaimestik, taastus looduslik väljanägemine sellise kaevandamisviisi juures üsna kiiresti.

Alates 1950. aastatest muutus turba tootmine suureks tööstuseks. Kasutusele võeti freestehnoloogia. See võimaldas turba kaevandamise suurtes kogustes laial territooriumil. Selleks tuli soo kõigepealt kuivendada, eemaldada kogu taimestik ning rajada suured tasase pinnaga turbaväljad. Tänu sellele, et nõukogude perioodil oli turba kaevandamine väga soositud tegevus, omasid turbavälju paljud sovhoosid ja kolhoosid. Kuna 21. sajandil Eestis neid enam ei eksisteeri, pole täpselt teada, palju Eestis jääksoid üldse on. Lähtudes 2001. aasta andmetest, arvatakse jääksoode pindalaks ligikaudu 20 000 hektarit.[1]

Jääksoode probleemid

[muuda | muuda lähteteksti]

Jääksoode algne loomastik ja taimestik on kaevandamise tulemusel hävinud. Kuivendamise tõttu on veetase langenud looduslikust kuni poolteist meetrit sügavamale. See toob kaasa väga rasked tingimused taastaimestumiseks. Lisaks väheneb ökoloogiline elukeskkond, sest looduslik soo pakub elupaiku väga paljudele looma- ja taimeliikidele. Jääksoo seda teha ei suuda, kuna lagedad väljad ei paku looma- ja taimeliikidele piisavalt kaitset ning toitu. Taimkatte puudumise tõttu on jääksood väga tuleohtlikud. Eestis on suuremad põlengud toimunud 2006. aastal, kui põlesid Sangla turbaväljad ning 1990. aastate alguses Oru turbaväljad. Suuremad põlengud, mis on hiljuti maailmas toimunud, on aset leidnud Venemaal ja Indoneesias.

Jääksoo erineb looduslikust soost lisaks välimusele ka oma funktsiooni poolest. Kui looduslik soo seob süsinikdioksiidi, siis jääksoo eritab õhku olulisi kasvuhoonegaase – metaani ja süsinikdioksiidi.[2] Eesti jääksoodest eraldub igal aastal õhku umbes 10 miljonit tonni süsinikdioksiidi.[1] Looduslikus soos seovad taimed läbi fotosünteesi atmosfääris leiduvat süsinikdioksiidi ning süsinik ladestub anaeroobses turbakihis – katotelmis. Kuna jääksoos enam taimkatet ei eksisteeri, siis fotosünteesi toimuda ei saa. Lisaks ei ole turvas taimede poolt enam seotud, vaid hakkab akumuleerumise asemel hoopis mineraliseeruma. Aastas mineraliseerub ning haihtub õhku umbes 2,5 miljonit tonni turvast. Eestis kaevandatakse turvast veidi üle ühe miljoni tonni aastas.[3] Maailma kõige suurem soode kuivenduspindalaga riik on Indoneesia. Tänu soode kuivendamisele on Indoneesia maailmas suuruselt kolmas kasvuhoonegaaside emiteerija.[4]

Jääksoode taastamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Doonoralalt taime fragmentide kogumine
Taastatud jääksoo Inglismaal

Eesti Vabariigi maapõueseadus[5] näeb ette kaevanduse rekultiveerimise kohustuse kaevandavale firmale. See tähendab seda, et pärast kaevandamise lõppu tuleb kaevandusala taastada. Selleks soovitatakse kas kasutuselevõttu põllumajanduses või marjakasvatuses (võimalik on kasvatada mustikaid, jõhvikaid või muid sootaimi), metsastamist või tingimuste loomist ala taassoostumiseks. Jõhvikaid saab kasvatada suhteliselt kõrge põhjavee ja vähelagunenud (20–40%) turbaga jääksoodes. Ajapikku hakkab marjakultuuriga kaetud aladel akumuleeruma ka turvas.[6]

Riikide kogemused on näidanud, et metsastamine ei ole eriti kasulik. Jääksoole istutatud mets on väga vastuvõtlik tormiheidetele ning korralikku palki mets toota ei suuda. Lisaks tuleb rajada korralik ja toimiv kuivendussüsteem ning maa-ala pidevalt väetada. Tarbetu on jääksoid taastada ka põllumajandusmaana, sest taimed ei saa sealt kätte vajalikke toitaineid. Pidev väetamine tagaks küll toitained, aga tooks omakorda kaasa uued keskkonnaprobleemid. Lisaks on Eestis palju kvaliteetsemat põllumaad, mida saaks kultiveerida.

Jõhvikakasvatuse meetodi töötas Eestis välja Nigula looduskaitseala omaaegne juhataja Henn Vilbaste.[7][8][9][10] Tema metoodika kohaselt suurendatakse mahlatootmise jääkidest saadud jõhvikaseemne idanevust nende leotamisega naatriumkarbonaadi 10%-lises lahuses. Seejärel pestakse seemned hoolikalt puhta veega. Keemilise töötlemise tulemusena suureneb seemnete idanevus 80–90%-ni. Looduslikes tingimustes on see vaid 2–5%.[7] Seemneid kuivatatakse 24 tundi ning külvatakse ühtlasema hajutuse tagastamiseks saepuruga segatult niiskele turbapinnale. Külvinorm on 20 kg seemneid hektaril. Pärast külvi tuleb jõhvikapõld väetada superfosfaadiga (300–400 kg/ha), mis kiirendab rabataimestiku taastumist.[10] Esimene suurem hariliku jõhvika (Oxycoccus palustris) kultuur rajati sel viisil Pärnumaal Mätta raba ammendatud turbaväljadele 1976. aastal. 1980. aastate lõpuks oli Eestis jõhvikakultuuride pindala kokku 275 ha.[6] Mingeid hooldustöid nendel aladel tehtud ei ole.

Alates 2000. aastatest on Eestis kasvatama hakatud ka kännasmustikat (Vaccinium angustifolium). 2010. aasta lõpuks oli Eestis kännasmustikaid umbes 100 hektaril. Kännasmustika kasvatamiseks sobib muld, mille pH on 4,0–5,0.[11][12] Rabaturbaga jääksoodes varieerub mulla pH 2,5 ja 4,0 vahel. Seega võib arvata, et kännasmustikas ei suuda rabas kasvada, ning raba peaks lupjama. Siiski on Eesti Maaülikooli teadlaste poolt läbi viidud katsed näidanud, et kännasmustikas on tänu mükoriisaseentele võimelised hästi kasvama tunduvalt happelisemal mullal, kui siiani arvatud. Lupjamine kutsub esile vaid istanduste rohtumise tuule abil levivate taimedega.[13]

Tingimuste loomine ala taassoostumiseks on ainuke viis, kuidas saab peatada soo mineraliseerumist ja taaselustada turba juurdekasvu. See on perspektiivikas uurimisvaldkond, milles Kanada teadlased on teinud suure läbimurde. Turbaaladele tekitatakse horisontaalsed nelinurksed ruudud, mille serva pikkus on umbes 20–30 meetrit. Servadesse lükatakse väikesed paarikümne sentimeetri kõrgused vallid, et vesi paremini alale püsima jääks. Sinna peale kogutakse doonoralalt taimede fragmente. Doonoralaks kasutatakse tavaliselt lähedal asuvaid turbaalasid, kuhu hakatakse uut kaevandust looma. Seda on vaja selleks, et taastada jääksoo seemnepank, mis kaevandamise perioodil on soost hävitatud. Kui taimematerjal on laiali laotatud, pannakse kõige peale õhuke kiht õlgi. Need püsivad mõned aastad, aidates hoida soodsamaid niiskustingimusi. Lõpuks suletakse kuivenduskraavid. 4–5 aastaga hakkavad taas sootaimed, eriti turbasamblad, jääksoos võimust võtma ja kujundavad endale vastavad elutingimused juba ise. See tagab selle, et jääksoo hakkab jälle turvast tootma. Ilma inimeste kaasabita võib minna jääksoo taastaimestumiseks sadu aastaid, sest tingimused taimede kasvamiseks on väga ebasoodsad.

Eestis on jääksoode rekultiveerimises teatav segadus. Paljud endised turbaväljad kuuluvad nüüdseks kadunud sovhoosidele ja kolhoosidele. On selgusetu, kes peaks vastavaid soid taastama, kuna neil puudub otsene omanik.

Mitmetes Eesti jääksoodes üritatakse kasutada Kanada meetodit ja taastada teadlaste abiga turbatekke- ning soostumisprotsesse. Olulisemaid ja laiaulatuslikke katsetusi tehakse Viru rabas ja Soomaale jäävas Kuresoo raba freesturbaväljadel.[14] Kaevandamine on lõppenud mõlemas rabas rohkem kui 20 aastat tagasi. Ometi näevad mõlemad välja sellised, nagu oleks kaevandamine lõpetatud alles hiljuti.

Jääksoode uurimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Jääksoode uurimine on maailmas üks perspektiivsemaid soo-uurimisvaldkondi. Eesti teadlased teevad koostööd paljude välisriikidega. Eesotsas just Kanadaga, sest sealne kliima on Eesti oludega kõige sarnasem. Oluline on koostöö veel Taani, Hollandi ja Saksamaa teadlastega. Jääksoode uurimine on tähtis, sest ilma teaduslike andmeteta on väga raske teha otsuseid, milline turbavälja rekultiveerimise moodus oleks kõige õigem. Uuringud on näidanud, et rabataimestiku kasvu kriitiline põhjavee tase on 40 cm sügavusel.[15] Tingimustes, kus vesi on pinnast sügavamal kui 40 cm, ei suuda enamik taimi kasvada. Sellest saab järeldada, et sügav veetase on üks põhilisi probleeme, miks Eesti jääksood taastaimestuvad looduslikult väga aeglaselt.[6] Jääksoode looduslik liigirikkus on suurem kõrgema süsiniku- ja kaltsiumisisaldusega soodes[16] ning neis soodes, mille naabruses kasvab mets.[16]

Mitmed uuringud on näidanud, et jääksoo looduslikku taastaimestumist saab kiirendada inimese kaasabil. Selleks on olemas kuus lihtsat moodust.[6]

  1. Tõsta turba jääklasundis veetaset. Kriitiline veepiir on 40 cm.[15]
  2. Taimkatte arengut piirab toitainete vähesus. Seega võiks soid väetada fosfori- ja kaaliumväetistega.
  3. Turba kasvu soodustab suurem kaltsiumisisaldus. Seega võiks soid ka mõõdukalt lubjata.
  4. Freesturba tootmisel jäävad järgi tasased turbaväljad, mis on taimestiku kasvuks ebasoodsad. Seega võiks muuta jääksoo mikroreljeefi. Võiks sinna sisse sõita roopaid või osaliselt raba üles künda. See teeb pinnase taimedele vaheldusrikkamaks.
  5. Õhukese (0,1–0,2 m) jääklasundi korral võiks selle all-lasuva mineraalpinnasega segamiseks läbi künda ja pärast kultivaatoriga tasandada. See tõstab oluliselt pinnase toitainete sisaldust.
  6. Eri omadustega jääkturba-lasundiga kaevandamisalasid peaks korraldama erinevalt. Õhukese hästilagunenud turbakihiga jääksoid tuleks püüda taastada madalsooks ning paksema vähelagunenud turbaga alad siirdesooks või rabaks.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Mati Ilomets:"Mis saab jääksoodest?" Eesti Loodus, 1.juuni 2001
  2. ↑ Salm, J.O., Soosaar, K., Maddison, M., Tammik, S., Ü. Mander: "Kasvuhoonegaasid ja süsinikukaod Eesti soodest" Eesti Loodus, 1.september 2010
  3. ↑ Mati Ilomets:"Mille arvel kaevandame turvast?" Eesti Loodus, 1.veebruar 2003
  4. ↑ Page, Susan E:"The amount of carbon released from peat and forest fires in Indonesia during 1997." Nature, 17. september 2002
  5. ↑ "Maapõueseadus" Riigi Teataja, 1. aprill 2005.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 Paal, J., Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine, Tartu, 2011
  7. ↑ 7,0 7,1 Ruus, E., Vilbaste, H. 1968. Jõhvikas- põhjamaade viinamari. Eesti Loodus, No 8, 490–494
  8. ↑ Vilbaste, H. 1974. Jõhvikapõllud. Looduse kalender 1975. Valgus, Tallinn, lk. 14
  9. ↑ Vilbaste, H. 1991. Jõhvikakultuuride rajamise juhend. Eesti Talupidajate keskliit
  10. ↑ 10,0 10,1 Vilbaste, H., Vilbaste, J., Ader, K., 1995. Jõhvikas- põhjamaine viinamari. AS Ortwil, Tallinn
  11. ↑ Holmes, R. S. 1960. Effect of phosphorus and ph on iron chlorosis of the bluberry in water culture. – Soil Science 90: 374–379
  12. ↑ Hall, I. V., Aalders, L. E., Townsend, L. R. 1964. The effects of soil pH on the mineral composition and growth of the lowbush blueberry. – Can.J.Plant Sci. 44: 433–438
  13. ↑ Paal, T., Starast, M., Karp, K. 2003. Walyw wapnowania na azrost borowki niskiej rosnacej na torfowiskach wysokich. – In: Konferencja "Uprawne rosliny wrzosowate", Skiernrwice, Polskich, pp. 71–76
  14. ↑ Ulvar Käärt: "Kaks kuivendatud ja kaevandatud soolappi äratatakse peagi jälle ellu" Eesti Päevaleht, 7. jaanuar 2011.
  15. ↑ 15,0 15,1 Price, J.S., Heatwaite, A. L, Baird, A. J. Hydrological processes in abandoned and restored peatlands: An overview of managment approaches., 2003
  16. ↑ 16,0 16,1 E. Leiner, 2005. Ammendatud freesturbatootmisalade taimestumist mõjutavad tegurid Pärnu ja Tartu jääksoode näitel.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jääksoo&oldid=6536019"