Jääksoode arengusuunad

Allikas: Vikipeedia

Jääksoode arengusuunad on võimalik jagada kaheksasse looduslikku või poollooduslikku rühma (nt osaliselt kinni aetud või tammitatud kraavide puhul) lähtudes hüdromorfoloogilistest parameetritest.

  • Rabastumine. See on võimalik A, B1, B2 ja C tüüpi jääksoodes, kus pinnasevee tase on jääkturba lasundis kõrgemal kui 30 cm. Valdavad turbasamblad vaheldumisi villpeadega, kohati võib esineda taasmoodustunud turbamättaid;
  • Õõtsiksoo kujunemine. Areng lähtub A, B1, B2, C ja D tüüpi jääksoodest, mis on üle ujutatud 50–150 cm paksuse veekihiga. Valdavad turbasammaldest moodustunud ujuvmatid, vanematel aladel kasvab soontaimi vaheldumisi sammaldega; taimestiku poolest võib tihti välja näha liigivaese siirdesoo taoline. Sageli esinev taassoostumise suund;
  • Liigivaese siirdesoo kujunemine. Võib areneda erinevatest C ja D tüüpi jääksoodest. Turba jääklasund on oligotroofne kuni mesotroofne, pH alla 6. Taimestiku poolest võib sarnaneda rabastuvate või õõtsikraba-suunaliste taassoostuvate aladega, kus kasvab rohkesti madalakasvulisi tarnu, aga ka turbasamblaid ja lehtsamblaid. Ajapikku võib areng muutuda ombrotroofseks;
  • Madalaveeliste pinnaveekogudega roostiku kujunemine. Areng lähtub kaevandatud lammialadel või jõeluhtadel paiknevatest E ja F1 tüüpi jääksoodest. Turba jääklasund on mesotroofne või eutroofne, peaaegu neutraalse happesusega. Iseloomulik on periooditi toimuv või pidevalt esinev üleujutus kuni 2 m sügavuse tulvaveega. Taimestikus domineerivad pilliroog ja laialehine hundinui;
  • Väiketarnadega madalsoo kujunemine. Võivad areneda E ja F tüüpi oligotroofsetest jääksoodest. Liigirikkad, kuid madala produktiivsusega alad. Taimestik areneb õõtsikuil, mis on iseloomulikud pidevalt pinnaveega küllastunud, kuid mitte üleujutatud kasvukohatingimustele. Alad vajavad regulaarset puude ja võsa eemaldamist;
  • Kõrge rohustuga madalsoo kujunemine. Areng lähtub E ja F tüüpi jääksoodest. Turba jääklasund on meso- kuni eutroofne, subneutraalne. Suvine veetase on enamasti allpool maapinda. Keskkond on soodne kõrgekasvulise rohustu arenguks. Seetõttu on alad majandatavad niitmisega, millega piiratakse ühtlasi ka võsastumist või metsastumist. Uuemad näited sellelaadsest freesvälja taimestumisest küll puuduvad, kuid endiste käsitsikaevandatud madalsoode taastaimestumise järgi võib oletada, et praegustel madalsooturbani kaevandatud frees-jääkväljadel on niisugune arengusuund võimalik juhul, kui jääkvälja pinnavee tase ei ole madalamal ümbritsevast mineraalmaa veetasemest ja kui kasvukeskkond on kesk- kuni rohketoiteline ning subneutraalse happesusega;
  • Sesoonselt üleujutatava rohumaa kujunemine. Võib areneda E ja F2 tüüpi jääksoodest. Turba jääklasund on meso- kuni eutroofne, subneutraalne. Intensiivse niitmise tõttu on alad liigivaesed. Selliste alade rajamisel võib aluseks võtta soode põllumaaks muutmise kogemusi, millest lähtuvalt on jääksoodel oluline pidev pinnavee režiimi reguleerimine ja vajaduse korral ka liigvee ärapumpamine;
  • Soometsa kujunemine. Võib areneda E ja F tüüpi jääksoodest, kus kaevandamisega on jõutud madalsooturba lasundini. Turba jääklasund on meso- kuni eutroofne, subneutraalne. Iseloomulik on periooditi esinev üleujutus. Tüüpilisteks puuliikideks niisuguses kõrge rohustuga madalsoos on sanglepp, pajud ja sookask.[1]

Need kaheksa märgalalise arengusuunaga kasvukoha tüüpi on kantud Euroopas väärtustatud elupaikade nimekirja.[2][3]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Money, R. P. 2004. End-point options for wetland restoration – habitat creation from former commercial peat workings. – In: J. Blankenburg, W. Tonnis (eds.), Guidlines for wetland restoration of peat cutting areas (Results of the BRIDGE-PROJECT). Bremen, pp. 31-40.
  2. Habitat Directive, 1992. Council Directive 92/43/EEC of 21 May 1992 on the conservation of natural habitats and of wild fauna and flora. – Official Journal of the European Communities No L206: 7-36.
  3. Paal, J. 2011. Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine. Tartu.