Johann von Derfelden vanem

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Johann von Derfelden (sündinud 1561; maetud 7. juulil (vkj 27. juunil) 1633) oli Rootsi admiral, mitme kindluse asehaldur ning mõisnik Rootsis ja Eestimaal.[1]

Johann von Derfelden sündis Johann (Jochim) Derfeldeni ja Sophia (Dorothea) Bocki pojana. Johann von Derfeldeni matusejutluse järgi viidi ta ema ja neli venda 1571. aastal Venemaale vangi, kuid mingil põhjusel jäi noor Johann perekonnast maha.[2][3]

Ta õppis Riias, misjärel juulis 1585 oli ta Rostocki ülikooli õpilane, misjärel reisis Prantsusmaale, Inglismaale, Itaaliasse ja Hispaaniasse.[3]

1593. aastal juhatas kaptenina hertsog Karli (1550–1611) laevu "Svan" ('luik') ja "Gripen" ('greif') kaugreisil Hispaaniasse ja Portugali. Hertsog Karli päeviku järgi saabus Derfelden 27. juunil 1594 kahe laevaga, millel oli lastiks vein ja sool. 1595. aastal juhatas Karli laevu "Angel" ('ingel') ja "Gripen" reisil Prantsusmaale. Jaanuaris 1596 süüdistas hertsog Derfeldeni laevamüügipettuses, kuid näib, et see vahejuhtum sai kiiresti klaaritud.[3]

Kuningas Sigismundi (1566–1632) ja Karli vaenuse ajal toetas Defelden hertsogit. Oma saadiku Hans Fellermani kaudu üritas Sigismund ligi pääseda Derfeldeni ja teiste Karli pooldajate kapitalile, mis Lübeckis oli tulu teenimise eesmärgil välja laenatud.[3]

1598. aastal oli väikese laeva "Räven" ('kaaren') kapten Joachim Scheeli (suri 1606) laevastikus.[3]

15. jaanuaril 1599 oli hertsog Karli õuejunkur ja sai lääniks Christoffer Anderssonilt (Gyllengrip) äravõetud valdused.[3]

Aprillis 1599 andis hertsog Derfeldenile korralduse toetada oma Soome jalaväerügemendiga Carl Carlsson Gyllenhielmi (1574–1650) rünnakut Tallinnale, kuid juba juunis sai korralduse seilata kolme kõige suurema laevaga Gotlandi alla ja võimalusel hõivata seal lübecklaste alused. Vastaste ülekaalu korral tulnuks aga ühineda Gyllenhielmi laevastikuga ja asuda Tallinna merelt sulustama. Kuna Derfeldeni missioon õnnestus, purjetas Gyllenhielm Hanö saare juurde ning saatis kaaperdatud Lübecki laevad Kalmarisse, misjärel laevastik kogunes Dalarö saare juures.[3]

Augustis 1599 osales Derfelden Stockholmis peetud läbirääkimistel, mida juhtis Poola saadik Johan von Schortz.[3]

Septembris osales Joachim Scheeli vägede koosseisus Turu vallutamisel ning 19. septembril hertsogil kinnituse, et talle on läänistatud Carl Svenssonilt (Stiernkorn) ära võetud Kerknäsi mõis. 24. septembril sai Derfelden hertsogilt käsu minna laevade ja meestega Helsingisse.[3]

Detsembris 1600, hertsog Karli Paides viibimise ajal, nimetati ta hertsog Karli saadikuks Vene tsaari Boriss Godunovi (1551–1605) juurde (instruktsioonid väljastati 8. detsembril 1600) ja Narva asehalduriks (11. detsember). Samuti vabastati rügemendiülema kohustustest (12. detsember). Saatkond, mida juhtis Göran Classon (Stiernsköld) (1552–1611) ja kuhu lisaks Derfeldenile kuulusid veel D. Stryk ja Erland Björnsson (Bååt), jõudis Moskvasse 25. jaanuaril 1601. Saatkonna ülesandeks oli muuhulgas informeerida tsaari Sigismundi tagasiastumisest ja prints Wladyslawi (1595–1648) troonileasumisest (ei saanud teoks), samuti soovis Karl tsaarilt nõu, kas ta peaks võtma ise vastu kuningatrooni või pakkuma seda Poola printsile. Keerulised läbirääkimised kestsid 24. maini ja ei lõppenud rootslaste jaoks rahuldavalt.[3]

Juunis oli Derfelden Eestimaal tagasi ning toetas käimasolevas Poola-Rootsi sõjas Gyllenhielmi vägesid. Juulis ja augustis 1601 oli ta Salacgriva linnuse asehaldur ning Tartu asehaldur vähemalt 19. oktoobrist 1601 kuni 1. septembrini 1602. Derfelden saadeti Tartusse, kuna Karl kartis, et Jan Zamoyski (1542–1605) ründab peagi linna.[3]

Vähemalt 29. aprillist 1605 teenis ta Haapsalu asehaldurina ning pidas seda ametit kuni 1612. aastani. 1605. aasta sõjakäigu ajal aitas ta värvata Soomest sõdureid ning neid laevadega Eestimaale toimetada, toetamaks Anders Lennartssoni (suri 1605) väge.[3]

Augustis 1610 seilas viie laevaga Stockholmist Kalmarisse, et liituda Göran Nilsson Gyllenstierna (1575–1618) laevastikuga.[3]

30. juunil 1617 oli ta Liivimaa sõjakomissar. Selles ametis toetas ta Liivimaal Rootsi vägede pealetungi juhtinud Nils Stiernsköldi vastutades armee varustamise eest. Daugava-äärsete linnuste kaotamisel toetas ta sõjakomissarina Adam Schrapferit (suri 1630). Derfelden tõi ka Rootsist Liivimaale täiendavad sõdureid, kellega maabus sama aasta 22. oktoobril Pärnus.[3]

Kui Carl Carlsson Gyllenhielm sai admiraliks, jaotati Rootsi laevastik viie viitseadmirali vahel ning igaüks neist viiest väiksemast laevastikust sai nime ühe kuningliku aluse järgi. Derfeldeni laevastik sai nime "Scepteri" ('valitsussau') järgi ning ta teenis viitseadmiralina ühe aasta.[3]

Riia ja Kesk-Liivimaa vallutamise järel 1621. aastal nimetati Derfelden Riia asekuberneriks (18. november) ning ta otseseks ülemuseks sai Riia kuberner ja riigivarahoidja Jesper Mattson Kruus (1577–1622). Asekubernerina kuulus tema tööülesannete hulka Riia kindluse rahaasjade ning linnusekrahvide töö korraldamine. 26. septembril 1621 kuulus ta koos Kruusiga Liivimaa aadlimõisate revisjonikomisjoni, mille käigus vaadati üle äsja vallutatud Liivimaa aadli maavaldused ning vajadusel võõrandati maad, millele selle valdajal polnud õigust.[3]

Läks erru enne 19. augustit 1622.[3]

23. augustil 1622 on teda nimetatud Riia kohtukomissarina. Sama aasta sügisel oli üks Rootsi delegaatidest rahuläbirääkimistel Poolaga. Pikad ja keerulised eelläbirääkimised kulmineerusid 27. novembril 1622 Ogra vaherahuga.[3]

Johann von Derfelden maeti 7. juulil (vkj 27. juunil) 1633 Tallinna Niguliste kirikusse.[1]

Talle kuulusid Veltsa, Kloostri, Lautna ja Suure-Rõude mõis.[1]

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Elisabeth von Derfelden (sünd. Plate)

Johann von Derfelden abiellus 29. juulil (vkj 19.juulil) 1602 Tartus Elisabeth Platega. Neil oli kolm last:[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]