Carl Michael Ziehrer

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Carl Michael Ziehrer (1896)

Carl Michael Ziehrer (ka Karl Michael Ziehrer; 2. mai 1843 Viin14. november 1922 Viin) oli Austria helilooja. Komponeeris 23 operetti ja burlesk-operetti, samuti vodeville ja Posse'sid ning ligi 600 polkat, valssi ja marssi. Oli Johann Strauss II raevukamaid konkurente.

Carl Michael Ziehrer enne 1922

Õpingud ja karjääri algus[muuda | muuda lähteteksti]

Noorukina õppis isa mütsitöökojas ametit ning võttis ühtlasi klaveritunde. Õppis ka muusikateooriat Viini kuulsa muusikateoreetiku ja pedagoogi Simon Schehteri juures. Pidas klaverimängija ametit Josef Hassreiteri Dianabadi tantsukoolis, kus tema talenti märkas muusikakirjastaja Carl Haslinger, kes hiljem publitseeris nii Ziehreri kui ka Johann Strauss II loomingut. 19-aastaselt komponeeris tantsulugusid. Tema õpetajaks oli muusik ja helilooja Johann Emanuel Hasel, kes korraldas Ziehrerile esimese novembril 1863 Dianabadi saalis Viinis-Leopoldstadtis.

Nähes poja huvi muusika vastu saatis isa ta õppima Viini konservatooriumisse. 1863 debüteeris tantsuorkestri dirigendina. Oli juba sel ajal oma orkestriga vendade Strausside ainus arvestatav konkurent. Pidas Strausside tantsulugusid kohutavateks, mistõttu komponeeris ise tantsupidude ja salongiõhtute ilmestamiseks muusikapalu. 1865. aastal hakkas esinema Viini Gartenbaugebäude lillepidudel, kus kandis ette oma muusikapalu. Novembris 1867 nimetati Arbeiter-Bildungswerki kapellmeistriks.

Tunnustatud orkestrijuht[muuda | muuda lähteteksti]

1866 kirjutas burlesk-opereti "Mahomed's Paradies" ("Muhamedi paradiis"), mis sai hea vastuvõtu osaliseks. Järgmise burlesk-operetini "Das Orakel zu Delfi" ("Delfi oraakel") jõudis aga alles kuue aasta pärast.

1870–1873 oli Austria-Ungari 55. ja 1875–1878 76. sisevägede rügemendi orkestri orkestrijuht (Bandmaster). Esines 1873 oma sõjaväeorkestriga Viini maailmanäitusel.

Asutas ajalehe Deutsche Musik-Zeitung, millest kujunes 19. sajandi lõpukümnenditel Austria mainekaim muusikaajakiri.

1878. aastal asutas tsiviilorkestri, võttes üle suurema osa Eduard Straussi orkestri muusikutest. Aastatel 1885–1894 juhatas Austria parimat sõjaväeorkestrit Hoch- und Deutschmeister Nr. 4, millega esindas 1893. aastal Austriat Chicago maailmanäitusel. Pärast kontsertreisi Ameerikasse esines 41 Saksamaa linnas ja Londonis. Pöördunud tagasi Viini, asutas uue orkestri, millega andis kontserte praktiliselt iga päev.

Karl Michael Ziehrer sõjaväeorkestri juhi mundris

Operetihelilooja[muuda | muuda lähteteksti]

Tundis mõne aja pärast väsimust ja eemaldus Austria mägedesse. Seal pühendus operettide komponeerimisele. 1899. aastal esietendunud "Die Landstreicher" ("Hulkur") oli tohutult menukas, purustades kõik varasemad Straussi ja Karl Millöckeri operettide rekordid. Seda tükki mängiti ainuüksi Viinis üle 1500 korra. 1909 andis keiser Franz Joseph talle Hofballmusikdirektor' aunimetuse; Ziehrer oli üldse viimane, kes selle nimetuse sai.

Saatis 1910. aastal oma orkestri laiali, kuid tegutses edasi Ferenc Lehári, Oscar Strausi ja Leo Falli kõrval Viini nõutuima külalisdirigendina. Koos Leháriga organiseeris vahetult enne Esimese maailmasõja puhkemist kõrge muusikalise standardiga orkestri, millest arenes hiljem välja Viini mainekas orkester – Viini filharmoonikud. 1914. aastal juhatas Austria-Ungari impeeriumi ajaloo viimasel õukonnaballil tantsuorkestrit.

Kuni Esimese maailmasõja esimeste aastateni komponeeris peamiselt Viini teatritele paarkümmend operetti ja lustimängu (Singspiel). Tema operetiloomingust nautisid eri aegadel suurt publikumenu "Ein tolles Mädel" ("Suurepärane tüdruk", Estonias 1918 "Tuisu-Triinu" nime all), "Die Liebes walzer" ("Kallis valss"), "Ball bei Hof" ("Õukonnaball"), "Ein Deutschmeister" ("Saksa meistrid"), "Der Fremdenführer" ("Giid"), "Der Schätzmeister" ("Hindaja") jt.

Praegusajal esitatakse tema teoseid harva, kuid "Die Landstreicher" on siiski ajaproovile vastu pannud ning ilmub aeg-ajalt saksa keelt kõnelevate maade teatrite mängukavva.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli alates 1881 abielus populaarse operetiprimadonna Marianne Edelmanniga.

Esimese maailmasõjaga kaotas pinnase jalge alt ja kannatas meeleheitehoogude all. Suri unustuses ja vaesena.

On maetud Viini Keskkalmistule kõrvuti teiste Austria kultuurielu suurkujudega.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viinis on temanimeline väljak ja Prateris on püstitud mälestussammas.

Rahvusraamatukogus on temanimeline mälestustuba.

1967. aastal asutati temanimeline fond (C.-M.-Ziehrer-Stiftung).

Teda on 1947 ja 1972 kujutatud Austria postmarkidel.

50. surmaaastapäeva puhul (1972) anti välja 25-šillingiline hõbedane mälestusmünt tema kujutisega. 1944. aastal tegi režissöör Willy Forst tema elust filmi "Wiener Mädeln".

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Mahomed’s Paradies (1866), Cleopatra (koomiline ooper, 1875), König Jérôme (1878), Ein Deutschmeister (1888), Wiener Luft (1889), Der bleiche Zauberer (1890), Die Landstreicher (1899), Der Fremdenführer (1901), Der Schätzmeister (1904), Fesche Geister (1905), Ein tolles Mädel (1907), Der Liebeswalzer (1908), Herr und Frau (München, 1909), Ball bei Hof (Stettin, 1911), Fürst Casimir (1913), Das dumme Herz (1914), Der Kriegsberichterstatter (koos Eysleri, Granichstaedteni, Nedbali ja Weinbergeriga, 1914), Im siebenten Himmel (München, 1919). Teiste poolt lõpetatuna esitati postuumselt "Der verliebte Eskadron" (1930) ja "Deutschmeisterkapelle" (1958).