Juhan Kaarlimäe

Juhan Kaarlimäe (1935. aastani Johann Karlsberg; 21. november 1901 Vana-Vändra vald – 5. veebruar 1977 Raikküla) oli Eesti poliitik, tuntud eelkõige Otto Tiefi valitsuse liikmena.

Ta osales vabatahtlikuna Vabadussõjas. Lõpetas 1922. aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi. Ta õppis aastatel 1922–1923 Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas ning aastatel 1923–1935 õigusteaduskonnas. Akadeemiliselt kuulus ta Eesti Üliõpilaste Seltsi.

Oli 1932–1937 Riigikogu liige, 1937. aastal Rahvuskogu I koja ja alates 1938 I Riigivolikogu liige. 5. oktoobril 1935 määrati ta Riikliku Propaganda Talituse informatsiooniosakonna juhatajaks^[1]. Lisaks selle pidas ta 1936–1937 Eesti Telegraafiagentuuri esimehe ja 1937–1940 Järva ajutise maavalitsuse esimehe ja maavanema ametit, oli maaomavalitsuste poolt valitava Riiginõukogu liikme valijamees, Allveelaevastiku Sihtkapitali Järvamaa toimkonna esimees, Omakaitse Sihtkapitali Järvamaa toimkonna esimees (14. juuni 1940)^[2].

Põllutöökoja I ja II koosseisu liige.

18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ta ministriks ja Informatsiooni Keskuse juhatajaks. Sama aasta 9. detsembril arreteeriti ta kodutalus Nõukogude võimude poolt, mõisteti 5 aastaks vangi ja 3 aastaks asumisele, vabanes ja naasis Eestisse 1954. aastal. Teist korda arreteeriti ta 1969 ning mõisteti aastaks vangi ja kaheks aastaks asumisele.

Juhan Kaarlimäe hukkus tulekahjus, olles enne surma viimane elusolev Otto Tiefi valitsuse liige. Ta on maetud Vändra vanale kalmistule.