Jaganid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Jaganid (ka jaaganid; hispaania keeles yagán (mitmus yaganes), yámana (mitmus yámanas)) on Tulemaa saarest lõuna pool kuni Hoorni neemeni ulatuvate alade põliselanikud. Neid on hüütud ka tulemaalasteks, kuid tänapäeval tähistab see sõna kõiki Tulemaa põlisrahvaid.

Nad on olnud väikest kasvu, ebaproportsionaalsed ja tüsedad.

Jaganid kõnelesid jagani keelt, mida peetakse isoleeritud keeleks.

Jaganid on alates 20. sajandi algusest Tulemaale elama asunud valgete tõttu peaaegu täielikult välja surnud. Praegu elab Puerto Williamsi lähedal veel veel üks jaganite naisjäreltulija, kes valdab piiratud ulatuses jagani keelt. Ta elatub muu hulgas kunstkäsitöö müügist turistidele.

Eluviis ja kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Nimetus[muuda | muuda lähteteksti]

Yámana on jagani keeles 'mees'. Nad ise eelistavad enda ning oma keele kohta nimetust yagán (keelt nimetatakse mõnes allikas yamaníhasha).

Sõna yagán tuleb sõnast Yaga, mis on Murray väina nimi. See oli koht, kus jaganid kogunesid ja mille lähedusse inglise misjonärid rajasid misonijaama.

Käibel on veel nimetused Yagan, Yaghan, Yahgan, tekenika, yappú.

Asualad[muuda | muuda lähteteksti]

Jaganid elasid merenomaadidena toitu kogudes Tulemaa saarest lõuna ja lääne pool Tšiili Tulemaa väinade ääres Beagle'i väina põhjarannikust Magdalena väina ja Cockburni väinani Brecknocki poolsaarest kuni Wollastoni saarteni Hoorni neeme ääres, sealhulgas Navarino saarel ning sellest lõuna poole jäävatel saartel praegusel Tšiili ja Argentina alal.

Jaganite asuala oli tohutu, kuid mitte nii suur nagu alakalufidel, kellega nad kohtusid Clarence saarel väinast lõuna pool, kus nad mõlemad otsisid raudpüriiti, milleta nad ei saanud süüdata tuld ning end soojendada.

Jaganid jagunesid viieks haruks, millele vastasid jagani keele murded ning mille asualad olid järgmised:

Tänapäeval elab 1993. aasta andmetel enamik jaganeid (51 inimest) Beagle'i väina ääres Ukikas Puerto Williamsi lähedal. Umbes 23 jaganit elab mujal Tšiilis (Valparaísos, Vila Alemanas, Talcahuanos, Castros, Punta Arenases, Dawsonis ja Río Gallegoses).

Argentina alal elavad nad Tulemaa saare äärmises lõunaosas alates saare edelanurgast Tšiili ja Argentina piirist (Lapataia, Tulemaa rahvuspark, Ushuaia) ning Moati jaama piirkond Pictoni saare kaguosas.

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Nad on seal elanud umbes 6000 aastat.

Jaganite ja ühtlasi alakalufide päritolu kohta on kaks hüpoteesi. Ühe järgi on nad tulnud põhjast Chiloé väinade kaudu üle Ofqui maakitsuse. Teise hüpoteesi järgi on nad tulnud lõunast, Magalhãesi väinast lõuna poole jäävatelt saartelt Hoorni neemeni.

Sotsiaalne korraldus[muuda | muuda lähteteksti]

Jaganid elasid salkades, millel ei olnud pealikke.

Talviti otsiti varju kuivalt maalt, kuhu ehitati onne.

Perekonna pea oli isa. Igal perekonnaliikmel olid oma kohustused. Perekonnad elasid kõrvuti ja käisid väikeste seltskondadega koos jahil. Nende seltskondadega liiguti ka mööda väinasid ja varuti toitu.

Kanuud[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu alakalufidelgi, oli ka neil elu keskmeks kanuu: nendes vedasid nad oma perekondi ja kogu vara, samuti tuleaset ühest puhkepaigast teise.

Kanuu pikkus oli 8...9 m ja sellesse mahtus terve perekond. Kanuu oli perekonna liikuv kodu, sest selles veedeti palju aega.

Neid kanuusid valmistati eelistatavalt kääbus-lõunapöögi (lenga) koorest.

Usund[muuda | muuda lähteteksti]

Usuti ainsasse vägevasse olendisse Watauinewasse, kelle poole palvetati enam-vähem iga tegevust alustades.

Usuti ka kurjadesse vaimudesse (Curspi).

Tervendajad ja matused[muuda | muuda lähteteksti]

Jaganite kalmistu Navarino saarel.

Jaganitel etendasid olulist osa tervendajad või šamaanid, keda kutsuti Yekamush. Need ravisid haigeid ja emotsionaalselt tasakaalutuid ning kutsusid vaime appi.

Kui jagan suri, mähiti ta nahkadesse ning tema asjad pandi talle kaasa. Ta kaeti mullaga ja okstega ning sellesse kohta enam tagasi ei tuldud.

Riietus[muuda | muuda lähteteksti]

Õlgadel kanti merilõvi või mõne saarmaslase nahku, mis olid kaelast ja pihast seotud. Teine nahk kattis genitaale.

Naised kandsid linnuluudest või väikestest merikarpidest kaelakeesid.

Elamud ja laagripaigad[muuda | muuda lähteteksti]

Kui jaganid kuival maal laagris olid, elasid nad puuokstest valmistatud elamutes. Elamute kuju olenes aastaajast, sest ilmad olid erinevad. Sajandeid olid jaganid laagris oma lemmiklaagripaikades, mida ümbritsesid mägedest lahti murdunud teokarbid.

Toiduhankimine[muuda | muuda lähteteksti]

Jaganite traditsiooniline korv (tehtud Abuela Cristina Calderóni poolt)

Söödi põhiliselt merelõvide, saarmaslaste ja vaalade liha. Neid loomi kütiti suurte harpuunidega. Jahti pidasid mehed.

Peale selle söödi mitmesuguseid mereande, sealhulgas rannakarplasi, merisiilikuid, roosasid ämblikkrabisid ja mõningaid kalu. Nende järele sukeldusid jääkülma vette naised.

Laagris olles söödi täielikult ära guanako ja lindude liha. Samuti söödi seeni, marju ja mune.

Maaharimisega ei tegeldud.

Tööriistad[muuda | muuda lähteteksti]

Jahi- ja kalapüügiriistu valmistati luust, puust ja kivist, kasutades ka loomade nahku, kõõluseid ja närve ning taimseid kiude.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jaganid saabusid oma asualale umbes 6000 aastat tagasi.[viide?]

Tulemaad ümbritsevat piirkonda õppisid eurooplased tundma 16. sajandi alguses. Esimesed eurooplased, kes jaganeid kohtasid, olid üks hollandi ekspeditsioon, mis ilmus 1624 Hoorni neeme lähedale.

Alles 19. sajandil hakati huvi tundma Tulemaa ja selle rahvaste vastu. Esimesed lähemad kokkupuuted eurooplastega olid seotud Robert FitzRoy ekspeditsiooniga. Too hindas nende arvuks umbes 3000.

Kui Beagle'i esimese reisi ajal sai kapteniks Robert FitzRoy, võttis ta 1830 pärast ühe paadi vargust Navarino saarelt vangi neli tulemaalast. Et neid polnud võimalik hõlpsasti maale toimetada, otsustas ta "metslased" "tsiviliseerida", õpetades neile "inglise keelt", "kristluse lihtsamaid tõdesid" ja "tavaliste tööriistade kasutamist". Seejärel anti nad üle misjonäridele. Üks neist (Boat Memory) suri, teised aga (Jemmy Button, Fuegia Basket ja York Minster; nimed said nad laeva meeskonnaliikmetelt) said nii "tsiviliseerituks", et neid sai suvel 1831 õukonnale esitleda.

Beagle'i teise reisi ajal viidi kolm tulemaalast koos misjonäriga pärast aastast meresõitu Tulemaale Navarino saarele tagasi. Charles Darwinile avaldas muljet nende tsiviliseeritud käitumine, mille poolest nad väga erinesid võrreldes algeliste hõimudega Patagoonias.

Ta kirjeldas oma esimest kohtumist Tulemaa pärismaalastega nii: "17. detsember 1832. – (...) Veidi aega pärast keskpäeva me purjetasime ümber St. Diego neeme ning sisenesime kuulsasse Le maire'i väina. Me hoidsime Tulemaa ranna lähedale, kuid pilvede vahelt paistis kaljuse, külalislahkuseta Estadose saare kontuur. Pärastlõunal me heitsime ankrusse Good Successi lahes. (...) Sisenemisel tervitati meid selle metsiku ja eemaletõukava maa elanikele kohasel moel. Tulemaalaste rühm, keda osaliselt varjas padrik, istusid metsikul väljaulatuval tipul mere kohal; ja kui me möödusime, kargasid nad püsti ning tõid kuuldavale valju ja kõlava karje, lehvitades oma räbaldunud ürpe. Hommikul saatis kapten ühe seltskonna tulemaalastega suhtlema (...) See oli eranditult kõige kurioossem ja huvitavam vaatemäng, mida ma eales olen näinud: ma ei oleks võinud arvata, kui suur on erinevus metslase ja tsiviliseeritud inimese vahel: see on suurem kui metslooma ja kodustatud looma vahel, kuivõrd inimesel on suurem, paranemisvõime. Peakõneleja oli vana – ja paistis olevat perekonna pea; kolm ülejäänut olid umbes kuue jala pikkused tugevad noored mehed. (...) Vanal mehel oli pea ümber seotud valgetest sulgedest juuksepael, mis osaliselt piiras tema musti, koredaid ja sassis juukseid. Tema näol oli kaks laia põikitriipu; üks, helepunaseks värvitud, ulatus ühest kõrvast teiseni ning kulges üle ülahuule; teine, kriitvalge, kulges esimesega paralleelselt kõrgemalt, nii et isegi tema laud olid nõnda värvitud. Ülejäänud kaks meest olid kaunistatud puusöest tehtud musta pulbri triipudega (...)".

"Juba nende hoiak oli armetu, ja nende näoilme umbusklik, üllatunud ja ehmunud. Kui me olime neile pakkunud helepunast riiet, mille nad kohe kaela ümber sidusid, said neist head sõbrad. Vana mees näitas seda, patsutades meid rinnale ja tehes kanade loksumise taolist häält nagu tibude söötjad. Ma kõndisin koos vana mehega, ja seda sõpruseavaldust kordas ta mitu korda; see lõppes kolme kõva laksuga, mis ta andis mulle üheaegselt vastu rinda ja selga. Siis ta paljastas mulle oma rinna, et ma tema komplimendile samaga vastaksin, ja kui see oli tehtud, paistis ta olevat väga rahul (...)."

Jemmy Buttoni kohta ütleb Darwin aga: "mulle tundub ometi imeväärne, kui ma mõtlen kõikidele tema headele omadustele, et ta on samast rassist ning kahtlemata sama iseloomuga kui need viletsad, alaväärsed (degraded) metslased, keda ma seal algul kohtasin." Rajati kolme tulemaalasega (teised kaks olid York Minster ja Fuegia Basket; kõigile olid nimed andnud Beagle'i meeskonnaliikmed) misjon, ent kui Beagle aasta hiljem tagasi tuli, leiti neist eest ainult Jemmy Button, kes oli tagasi pöördunud oma esivanemate eluviisi juurde. Rääkides inglise keelt sama hästi kui enne, kinnitas ta neile, et tal pole "vähimatki soovi Inglismaale tagasi pöörduda" ning ta on "õnnelik ja rahul", elades koos oma naisega viisil, mis eurooplaste meelest oli šokeerivalt algeline.

19. sajandi keskpaiku oli jaganeid vähemalt 3000.

Alles 19. sajandi teisel poolel seoses kiirpurjelaevade ja vaalajahiga algasid regulaarsed kontaktid eurooplastega, sealhulgas Lõuna-Ameerika Misjoniseltsi tegevuse tulemusena. Aastal 1869 rajasid anglikaani misjonärid Beagle'i väina lõunarannikule praeguse Ushuaia kohale misjonijaama. Sellest sai jaganitele tõmbekeskus, nii et neil tekkis seal 300 elanikuga püsiasula.

Kui 1884. aasta paiku saabusid esimesed asunikud, puhkes leetriteepideemia, mis tappis umbes 1000 jaganist peaaegu pooled, nii et 1896. aastaks jäi järele umbes 400. Epideemia levikule aitas kaasa riietus, mille misjonärid neile jätsid. Pealesunnitud paikne eluviis ja toitumisviisi vahetus (peamiselt loomsetelt rasvadelt taimsetele saadustele) raskendas ellujäänud jaganite niigi viletsat tervislikku seisundit (skrofuloos, kopsupõletik ja tuberkuloos (1886)). Jaganid surid sadade kaupa. Aastaks 1908 oli veel järel 170 jaganit, aastaks 1911 ja 1913 umbes 100 puhast jaganit.

Aastaks 1890 oli paikkonnas juba umbes 300 elanikuga horvaatide koloonia. 20. sajandi alguseks olid jaganite esivanemate maad Navarino saarel hõivatud võõraste poolt.

Alates 1871. aastast hakati elavaid pärismaalasi näitama Euroopa ja Põhja-Ameerika linnades. See komme säilis 20. sajandini. Terveid alakalufi, jagani ja maputše perekondi eksponeeriti Prantsusmaal, Inglismaal, Belgias ja Saksamaal. Neid rööviti teadusseltside ning neid raha eest näitavate kaupmeeste tellimusel. Reisid kestsid neli kuni kuus kuud, mille jooksul pärismaalased tavaliselt jäid haigeks ja surid.

Juba 20. sajandi alguseks olid jaganid esivanemate eluviisi suurelt jaolt maha jätnud.

Aastaks 1950 oli järel 63 jaganit, aastaks 1975 oli neid 58. Nende sekka on arvatud 10 jaganit, kellel vanemate seas polnud jaganeid ega alakalufe. Nende 58 inimese seas oli kolm meest ja viis naist, keda sai lugeda "puhasteks" jaganiteks. Need 8 inimest jäid viimasteks, kelle mõlemad vanemad olid jaganid. Neil polnud enam võimalik omavahel järglasi saada, nii et kõik nende järglased pidid olema mestiitsid.

Viimane (naissoost) jagan, kes veel esivanemate kombel elas, suri 1983.

Aastal 1973 arvati alles olevat kümme jagani keele kõnelejat.

Praegu elab suurem osa jaganeid Navarino saarel Ukika külas kilomeetri kaugusel Puerto Williamsist. Nende seas on üks naine(Cristina Calderón), kes oskab veel mingil määral jagani keelt. Ta elatub muu hulgas kunstkäsitöö müügist turistidele. 1995. aasta andmetel oskas jagani keelt kolm naist, kelle lapsed olid mestiitsid.

Üksikud jaganid elavad mujal Tšiilis. Argentinas on teada ainult neli jaganit Río Gallegose linnas.

Jaganite arvu dünaamika

Aasta 1834 1880 1888 1889 1908 1924
Arv 3000 1200 800 400 170 50

Mõned tulemaalased asustati evangeeliumi kuulutava misjoni käigus Falklandi saarte hulka kuuluvale Keppeli saarele. Sellest räägib üksikasjaliselt Lucas Bridges raamatus "Uttermost Part of the Earth" (1948).

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • GEO, aprill 2009, lk 34

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]