Jacques-Louis David

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Jacques Louis David)
Jump to navigation Jump to search
Jacques-Louis David
David Self Portrait.jpg
Autoportree, 1794, Louvre, Pariis, Prantsusmaa
Sünninimi Jacques-Louis David
Sünniaeg 30. august 1748
Sünnikoht Pariis, Prantsusmaa
Surmaaeg 29. detsember 1825
Surmakoht Brüssel, Belgia
Rahvus prantslane
Tegevusala maal, joonistamine
Kunstivool klassitsism
Tuntud teoseid "Horatiuste vanne" (1784), "Marat' surm" (1793)
Auhinnad Prix de Rome

Jacques-Louis David (30. august 1748 Pariis29. detsember 1825 Brüssel) oli prantsuse maalikunstnik ja klassitsismi esindaja.

David oli aktiivne revolutsioonitegelane Prantsuse revolutsiooni ajal ning ta kuulus Rahvuskonventi ja Ühiskondliku Julgeoleku komiteesse, mis hääletas kuninga hukkamise poolt. Sõprus Robespierre'iga andis talle mitmeid võimalusi Prantsusmaa kunstielu ümberkorraldamiseks. Pärast Robespierre'i võimult kukutamist ja Napoleoni võimuletulekut sai Davidist Napoleoni õuekunstnik. Seosed Bourbounide võimuletulekuga oli David sunnitud Prantsusmaalt 1815. aastal emigreeruma. Kodumaale ta enam ei naasnud. Tal oli palju õpilasi ja seetõttu võib teda pidada Prantsuse maalikunsti suurimaks mõjutajaks 19. sajandil.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

David sündis 30. augustil 1748 Pariisis Prantsusmaal. Kui David oli vaevalt üheksa aastane, suri tema isa duellil. Pärast isa surma jättis ema Davidi tihti onude hoolde. Kui David hakkas huvituma maalimisest, saatsid onud ta perekonna tuttava, François Boucheri juurde, kes oli tuntud rokokoo kunstnik. Boucher, mõistes, et uueks kunstiliseks liikumiseks sai klassitsism, saatis Davidi uusklassitsistliku kunstniku Jospeh-Marie Vieni juurde. [1][2]

Kaheksateistkümne aastaselt alustas David õpinguid Kuninglikus Kunstiakadeemias. Ta osales ka arvukatel kunstikonkursitel, kus jäi tihti teiseks või kolmandaks, kuid esikohta ei saavutanud. Pidevad ebaõnnestumised tekitasid Davidis suurt viha akadeemia vastu ning viisid ta lõpuks enesetapukatseni. 1774. aastal võitis ta Prix de Rome'i auhinna, saades sellega riikliku stipendiumi. Preemia sisaldas ka reisi Itaaliasse, kuhu ta 1775. aastal läks koos oma õpetaja Joseph-Marie Vieniga. Enne Pariisist lahkumist lubas ta, et ei lase sealsel antiikkunstil end võluda, kuna sel puudub elulisus. Sellegipoolest leiti tema kogust mitmeid joonistusi ning sketše antiikkunsti ehitistest. Olles varem olnud pigem rokokoo esindaja, muutusid tema teosed pärast reisi rangemaks ja selgemaks. Ta huvitus uusklassitsistlikest ideedest ja kunstnikest nagu Anton Raphael Mengs ning ajaloolastest nagu Johann Joachim Winckelmann. 1780. aastal Pariisi naastes eksponeeris David esmakordselt maali „Belisarius almust küsimas“. 1781. aastal eksponeeriti kaht tema teost Salongis. [3]

1782. aastal abiellus David Marguerite Charlotte Pecouliga. Abielu jooksul sai paar neli last. [2]

1784. aastal valiti David Kuninglikku Kunstiakadeemiasse õppejõuks. Samal aastal naasis ta koos oma naise ja kolma õpilasega Rooma, et lõpetada teos „Horatiuse vanne“. See teos oli järsk eemaldumine rokokoo stiilist. Maal jõudis ka 1785. aasta Pariisi Salongi, kus see tekitas sensatsiooni. Tööd nimetati ka uue kunstilise liikumise deklaratsiooniks. Nii poliitiliselt kui ka kunstiliselt liiguti Prantsusmaal aristokraatlikust korruptsioonist tagasi patriootliku moraali juurde. [2]

1787. aastal kandideeris Davidi Prantsuse Akadeemia direktori ametikohale. Seda ametit oli ta oodanud pikkisilmi, kuid vastuvõtukommitee väitis, et David on selle ameti jaoks liiga noor ning tal soovitati 6 või 12 aasta pärast uuesti proovida. [3]

1787. aasta Salongis esitas David „Sokratese surma“. Kaks aastat hiljem valmis „Lektorid toovad Brutusele tema poegade surnukehad“. Selleks hetkeks oli Prantsuse revolutsioon alanud ning Brutuse kujutamine muutis maali poliitiliseks. Ka David ise oli poliitilisel maastikul üsnagi aktiivne, olles Maximilien de Robespierre'i juhitud jakobiinide grupi liige. Davidist sai aktiivne ja sotsiaalne kunstnik, kes valmistas suure hulga revolutsioonihõngulisi teoseid. Teosed nagu „Joseph Bara“, „Tenniseväljaku vanne“ ja „Lepeletier de Saint-Fargeau surm“ olid eelkõige revolutsiooni teemalised. [3]David disainis Robespierre'ile ja tema kaaslastele erinevate pidustuste jaoks kostüüme. [4]Septembris 1792 valiti David Rahvuskonvendi saadikuks. 1793. aastal nimetati ta Julgeoleku Komiteesse, kus töötades kirjutas ta alla ligi 300 inimese hukkamise määrusele. Samuti oli ta üks neist Rahvuskonvendi liikmeist, kes 1973. aasta jaanuaris hääletas kuningas Louis XVI hukkamise poolt. 1793. aastaks oli David tänu lähedastele suhetele Robespierre'iga saanud suurimaks Prantsuse kunsti mõjutajaks. Võimukat rolli omades sulges ta Kuningliku Kunstiakadeemia. [3]

1974. aastaks olid Robespierre ja tema toetajad läinud revolutsioonivastaste inimeste vaigistamisega liiga kaugele ja prantsuse kodanikud hakkasid sügavalt kahtlema tema rollis. Sama aasta juulis hukati giljotiiniga Robespierre, David arreteeriti ning mõisteti vangi. 1795. aastal vabastati ta amnestia korras. Vanglast pääsenuna pühendas ta kogu oma aja õpetamisele. Tema käe all õppis sadu noori Euroopa kunstnikke, nende hulgas tulevased meistreid nagu Franois Gérard ja Jean-Auguste-Dominique Ingres. Hiljem sai Davidist Napoleon I ametlik kunstnik. [2]

David imetles Napoleoni alates nende esimesest kohtumisest ja maalis teda esimest korda 1797. aastal. Kaks aastat hiljem valmis teos „Napoleon Saint-Bernardi ületamas“. 1804. aastal nimetas Napoleon Davidi õukonnakunstnikuks. [3]

Kuna ta oli omal ajal pooldanud kuningas Louis XVI hukkamist, sunniti David monarhia taastumisel Prantsusmaalt lahkuma. David pages Brüsselisse. Belgias sattus ta õnnetusse, mille käigus hobukaarik temast üle sõitis. Õnnetuses saadud vigastustest ta ei paranenud. [3]

Jaques-Louis David suri 29. detsembril 1825. Davidi poliitiliste vaadete tõttu ei lubatud teda matta kodumaale Prantsusmaale. Tema keha maeti Evere surnuaeda Brüsselis, kuid tolleaegsete kommete kohaselt eemaldati kehast süda, mis maeti Père Lachaise' surnuaeda Pariisis. [2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

David uskus, et eesmärgi saavutamiseks peavad kunstiteosed olema võluvad, aga samas läbistama hinge ja jätma sügava mulje mõistusele. Kunstnik peab põhjalikult tundma inimkonda ning selle loomust. Lühidalt öeldes peab ta olema filosoof. [1]

Konkursitel osalemist alustas ta 1769. aastal, saades juba esimesel korral kolmanda koha. 1771. aastal osales Prix de Rome'i konkursil teosega „Minerva võitlus Marsi vastu“, saades selle eest teise koha ning aasta hiljem esines samuti teise koha pälvinud teosega „Diana ja Apollo tapavad nooltega Niobe lapsed“. 1773. aastal võitis ta taaskord teise koha, seekord maaliga „Seneca surm“. Alles 1774. aastal tuli David teosega "Arst Erasistratos teeb teatavaks Antiochose haiguse põhjuse“ esikohale. [2]

Viimane rokokoo stiilis valminud maal kandis nime „Stanislav Potocki portree“. Seda teost on võrreldud Thomas Gainsborough’, Anthonis van Dycki ja Peter Paul Rubensi teostega. [2]

Davidi loomingu õitseng algas teosega „Belisarios palub almust“ (1781). On öeldud, et see teos sai Davidi tähelennu alguseks. Davidi klassitsistlikud ajaloomaalid olid enamasti antiiksete stseenide lavastused. 1783. aastal valmis "Andromache leinab Hektorit". Roomas loodud "Horatiuste vanne" tähendas lõplikku eemaldumist rokokoost. [3]

Järgmine suurteos kandis nime „Sokratese surm“ ning ilmus 1787. aastal Salongis. See jäi küll eelneva suurteose varju, kuid kaasaegsed nägid maali nii-öelda ühiskondlikku tausta. Ennekõike meenutas see hiljuti nurjunud reformikatseid. Mõni kunstnik väitis, et maal on igas mõttes täiuslik. Siiski ei saanud David selle teose eest kuninglikku heakskiitu. [3]

Hoopis teistlaadi oli kuningas Louis XVI vennale Artois' krahvile maalitud "Paris ja Helena". On öeldud, et selle maali ilu ei ületa ükski Davidi varasem ega hilisem maal. 1789. aastal valmis „Liktorid toovad Brutusele tema poegade surnukehad“. Maalil on kujutatud Rooma liidrit Lucius Junius Brutust, kes leinab oma poegi. Teosest sai vabariiklik sümbol ning see omas suurt tähtsust revolutsioonihingeliste prantsuse kodanike jaoks. Teose valmimise ajenditeks olid patriotismi, kohusetunde ja meelekindluse probleemid. Kuninga õukond ei soovinud avalikult eksponeerida maale, mis oleksid inimeste revolutsioonimeelsust veelgi ärgitanud, ning kõik teosed, mis Salongis avaldati, tuli lasta enne võimude poolt üle kontrollida. Näiteks Davidi loodud portree jakobiinide partei liikmest Antoine Lavoisierist eemaldati näituselt. Sama tehti ka maaliga „Liktorid toovad Brutusele ta poegade laibad“. Ajalehtede vahendusel esitlemiskeelust teada saanud revolutsioonimeelsed kodanikud siiski nõudsid maali näitamist Salongis ning õukondlased pidid rahva nõudmistele järele andma. [2]

Davidi revolutsiooniline inspiratsioon väljendus enim suurteoses „Marat' surm“. Maal kujutab revolutsioonilise juhi Jean-Paul Marat’ mõrva. Sellest traagilisest sündmusest õnnestus Davidil luua heroilise atmosfääriga poliitiline märtriteos. Teos on nii sisult kui ka vormilt väga lihtne. Maalil ei ole näha tapjat ega teole järgnenud paanikat, ainult surnud meest. [4] David joonistas 16. oktoobril 1973. aastal kuninganna Marie Antoinette' vaid hetked enne tema hukkamist. 1799. aastal valmis "Sabiinitarid", mis justkui tähistas ühe ajajärgu lõppu nii Davidi loomingus kui ka riigi elus, kuna sama aasta novembris haaras riigipöördega võimu enda kätte Napoleon Bonaparte. Davidi kõige jõulisem teos oli „Napoleon I ja Josephine'i kroonimine Pariisi Notre-Dame'i katedraalis 2. detsembril 1804“. Teosel on kujutatud hetke, mil Napoleon asetab krooni põlvitavale Josephine'le pähe. Maalil on näha kõiki tolle aja tähtsamamid poliitilisi tegelasi. Teine grandioosne teos on 1810. aastal valminud "Kotkas standardite jaotamine". Sellel on kujutatud 1804. aasta 5. detsembril vastse keisri esimest kohtumist sõjaväega. 1812. aastal käis Napoleon Venemaal sõdimas, saades seal hävitavalt lüüa. Kaks aastat hiljem valmis selle sündmuse ainetel maal "Leonidas Termopüülides". [3]

Kuni 1815. aastani oli David Napoleoni ametlik kunstnik. Pärast lüüasaamist Waterloo lahingus loobus Napoleon troonist ja ka Davidi aeg imperaatori ametliku kunstnikuna sai ümber. Prantsusmaal taastati monarhia. David sunniti Prantsusmaalt lahkuma, kuna eelnevalt oli ta pooldanud Louis XVI hukkamist. Pagenud Brüsselisse, jätkas ta maalimist. Kunstnikul valmis rida portreid ja antiigiteemalisi töid, kuid sealne õhkkond ei olnud kunstniku jaoks enam nii inspireeriv. [1]

Õpetajana[muuda | muuda lähteteksti]

Davidi õpilased ei saanud tema raske iseloomu pärast temaga kõige paremini läbi. 1790. aastatel hakkasid mitmed õpilased üles näitama pettumust ja viha õpetaja vastu. Kõige rohkem neist Anne-Louis Girodet de Roussy-Trioson. Õpetajast eemaldumine väljendus ka õpilaste teostes. Mitmed õpilased moodustasid rühmitisi, mille eesmärgiks oli Davidi klassitsismi eiramine. Sellised rühmitised olid näiteks Primitiivid ja Barbused. [2]

Mõned õpilased siiski hindasid Davidi klassitsismi ja poliitilisi väärtusi. Davidi õpilaseks olemine oli väga suur au ning tema juures õppimine tagas noore kunstniku jaoks hilisemas elus eduka karjääri. Bourbonide võimuletulekul eelistati Davidi õpilasteks olnud kunstnikke. [3]

Pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Davidi töid hakati pärast tema surma tugevalt kritiseerima. Tema stiili nimetati staatiliseks, liiga jäigaks ja rangeks, külmaks ja tõsiseks. Surmajärgne kriitika pärines suuresti tema arvukatelt oponentidelt ja vaenlastelt. Suurt rolli mängis ka tema osalus revolutsioonis. [2]

1948. aastal korraldati näitus, tähistamaks Davidi kahesajandat sünnipäeva. Näitus leidis aset Musée de l'Orangerie’is Pariisis ning Versailles' palees. Teise maailmasõja ajal oli David prantslaste jaoks rahvusliku uhkuse ja identiteedi sümbol. [3]

Maale[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 "David".
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 2,9 "metmuseum".
  3. 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 "biography".
  4. 4,0 4,1 F.H.Gombrich „Kunsti lugu“

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]