Jöns Jacob Berzelius

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Jöns Jakob Berzelius

Jöns Jakob Berzelius (20. august 1779 Linköping7. august 1848 Stockholm) oli rootsi keemik ja mineraloog, keemiliste elementide kaasaegsete sümbolite autor.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jöns Jakob Berzelius sündis Lõuna-Rootsis Östergötlandis kirikuõpetaja peres. Isa suri, kui poiss oli 4-aastane. Aastal 1787 elas ta Väversundas. Berzelius oli 8-aastane, kui ta ema suri. Onu aitas poisi Linköpingi toomkooli. Seal sai tema õpetajaks Clas Fredrik Hornstedti, keda Berzelius tunnustas ja kes äratas temas huvi loodusteaduste vastu.[1]

1801. aastal lõpetas Berzelius Uppsala ülikoolis arsti eriala.

Ta töötas 30 aastat Stockholmi Meditsiiniinstituudis ja selle eelkäijas Stockholmi Kirurgiakoolis õppejõuna, aastail 18071810 kirurgiaprofessorina ning 1810. aastast (kui moodustati Stockholmi Meditsiiniinstituut) keemia- ja farmaatsiaprofessorina. Tema "Keemiaõpik" (rootsi "Lärobok i kemien"; 18081830) tõlgiti paljudesse keeltesse ja see mõjutas keemia arengut kogu 19. sajandi jooksul. 1832. aastal pühendus ta uurimistööle ja õpikute kirjutamisele. Viieköiteline keemiaõpik ilmus aastail 1843–1848. Tema teadustööde koguarv on ligi 250.

1835. aastal abiellus 56-aastane Berzelius 24-aastase Johanna Elizabeth (Betty) Poppiusega (18111884).

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

1808. aastal avastas Berzelius lihastes piimhappe ning 1812. aastal kaseiini ja fibriini.

1807.–1818. aastal määras ta kõigi 49 tollal tuntud keemilise elemendi aatommassi ja avaldas 1828. aastal elementide suhteliste aatommasside tabeli, milles oli ühikuks võetud hapnik aatommassiga 100. Ta avastas, et kõigi elementide aatommass ei ole täisarvuline, ja lükkas sellega ümber Prouti hüpoteesi, et kõik elemendid koosnevad vesinikust.

Berzelius tõi 1814. aastal keemiasse elementide kaasaegsed sümbolid ning ühendite valemid (1817–1830). Ta andis elementidele tänapäeval tuntud lühendid: hapnikule O, rauale Fe jne. Samuti hakkas ta molekuli koostises olevat mitut ühe elemendi aatomit märkima numbriga, näiteks H2O. Erinevus tänapäevasest kirjapildist seisnes vaid selles, et Berzelius tarvitas alaindeksite asemel ülaindekseid.

Berzeliuse hauamonument

Berzelius parandas valesti määratud koostisega liitainete valemeid. Ta avastas tseeriumi (1803), puhta metalli molübdeeni, seleeni (1817) ja tooriumi (1828). 1824. aastal sai Berzelius esimesena puhast räni ning tema õpilased avastasid tema laboratooriumis liitiumi ja vanaadiumi.[2]1824. aastal komplekteeris ta esimesena tsirkooniumi lihtainena.[3] Ta tõestas katseliselt John Daltoni aatomiteooria ning aine koostise püsivuse seaduse: anorgaanilised keemilised ühendid koosnevad aatomitest alati kindlas vahekorras.

Ta leiutas terminid "allotroopia", "halogeen", "isomeer" ja "katalüsaator". Berzelius hakkas esimesena keemilistes katsetes filterpaberit kasutama. Tema katsed elektrolüüsi vallas panid aluse elektrokeemiale.[4] 1838. aastal avastas ta proteiinid.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Jöns Jakob Berzeliuse järgi on nimetatud Kuu kraater Berzelius.[5]

Tema järgi on nimetatud ka seleenimineraal bertselianiit (vaskseleniid).[6]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Per Enghag,Encyclopedia of the Elements: Technical Data - History - Processing - Applications, lk 441, 2004, Wiley-VCH Verlag GmbH, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 29.09.2013) (inglise keeles)
  2. Hergi Karik, lk 334,390 2009
  3. Hergi Karik, lk 319, 2009
  4. J. J. Berzelius, tõlkija John Black. An attempt to establish a pure scientific system of mineralogy, by the application of the electro-chemical theory and the chemical proportions, London, 1814, veebiversioon (vaadatud 08.05.2013)
  5. AstroLink Planetenkunde
  6. Hergi Karik, lk 423, 2009

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]