Investeerimisfond

Allikas: Vikipeedia

Investeerimisfond on paljude investorite vara kogum, mida juhib professionaalne, Finantsinspektsioonilt asjaomase loa saanud fondivalitseja. Fondivalitseja paigutab investoritelt saadud raha kas erinevatesse aktsiatesse, võlakirjadesse või teistesse fondidesse eesmärgiga teenida tulu.[1] Investor ostab fondi investeerides fondiosakuid ehk valmis väärtpaberiportfelli osalust.[1][2]

Investeerimisfondid erinevad üksteisest investeerimiseesmärkide, fondijuhtide ning likviidsuse poolest. Lisaks on eri fondijuhtidel ka erinevad investeerimisstrateegiad, mille tulemusena võib fondide tootlus suuresti erineda. Kõigile investeerimisfondidele on iseloomulik aga see, et fondivalitseja investeerib kindla tasu eest investorite raha varem kindlaks määratud tingimustel.[2]

Peamised investeerimisfonde iseloomustavad tegurid on:

  • riskide hajutatus – investeerimisfondi investeeringud on hajutatud eri turgude, instrumentide või ettevõtete lõikes, et vähendada investeeringu riski;
  • professionaalsus – professionaalsel fondihalduril on üldiselt rohkem kogemusi ja teadmisi investeerimisotsuste tegemiseks kui lihtinvestoril;
  • likviidsus – investeerimisfondi osakuid saab vajaduse korral kohe rahaks vahetada;
  • hooldustasud – fondide juhtimise eest saab fondijuht aastas hooldustasu, mis on 1–2% fondi mahust.

Kuidas toimib?[muuda | muuda lähteteksti]

Investor ostab investeerimisfondi osakuid ehk paneb oma raha investeerimisfondi. Seejärel fondivalitseja investeerib selle raha edasi aktsiatesse, võlakirjadesse või teistesse investeerimisfondidesse. Saadud tulu reinvesteeritakse, mis tähendab, et fond ei jaga tulu osakuomanike vahel, vaid tulu kajastub osaku puhasväärtuse kasvus. Investor saab oma osa kätte alles osaku müümisel või lepingu lõppemisel. Üldiselt on soovituslik investeerimisperiood minimaalselt viis aastat.[1][2]

Kellele?[muuda | muuda lähteteksti]

Investeerimisfond on hea ja turvaline investeerimisviis algajatele investoritele, aga ka kõigile teistele, kes soovivad oma tulu investeerimise kaudu suurendada, kuid kellel ei ole aega ega piisavalt kogemusi, et oma investeerimisportfelli ise koostada. Investeerimisfondi väärtpaberiportfelli koostab aga kogemustega professionaalne fondijuht. Pealegi on investeerimisfondi investeerimisel investoril lihtsam oma investeeringuid jälgida, kuna fondid saadavad perioodiliselt oma osanikele aruandeid.

Investeerimisfond on ka hea investeerimiskoht kogenumatele investoritele, kuna fondide tootlus on pikaajalises perspektiivis stabiilsem kui üksikutel väärtpaberitel. Samuti on tehingukulud investeerimisfondidesse investeerimisel väiksemad, kuna investor ostab mitusada aktsiat korraga. Üksikaktsiatesse investeerides iga aktsiatehing maksab. Kuna fondi väärtpaberiportfelli kuulub vähemalt kümme väärtpaberit, mis on enamasti ka eri tegevusvaldkondade ja riikide väärtpaberid, siis on ka risk hajutatud. Samuti on positiivne külg ka fondide likviidsus, kuna fondid on igal ajal nõus oma osakuid tagasi ostma.[2]

Põhjused, miks võiks investeerida fondi, on järgmised:

  • hajutatud riskid;
  • professionaalne varade juhtimine;
  • väiksemad tehingutasud;
  • võimalikud lisateenused, nagu tulu taasinvesteerimine ja varade ümberpaigutamine osakuomanikele;
  • likviidsus;
  • Finantsinspektsiooni järelevalve.[3][1]

Fondide tüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Fonde on mitmeid ning enamasti liigitatakse neid investeeritavate instrumentide valiku ja riskitaseme alusel. Eri tüüpi fondidel on ka väga erinev riski ja tootluse suhe, mis oleneb fondist, kuhu varad on investeeritud. Selle järgi eristatakse järgmisi investeerimisfondide tüüpe.

  • Kinnisvarafond
    • Vara investeeritakse kinnisvarasse
  • Pensionifond
    • Vara investeerimise koht sõltub fondipakkujast
  • Rahaturufond (ingl money market fund, cash fund või liquidity fund)
    • Vara investeeritakse lühiajalistesse rahaturu instrumentidesse
    • Likviidseim fond
    • Väikse tulususega
    • Stabiilse turuväärtusega
  • Indeksfond
    • Vara investeeritakse mingi turuindeksi koostisaktsiatesse
    • Jaguneb kolmeks: konkreetset turuindeksit jälgivateks fondideks, majandussektorit jälgivateks fondideks ja geograafilist piirkonda jälgivateks fondideks
  • Võlakirjafond (ingl fixed income fund või bond fund)
  • Segafond
    • Vara paigutatakse nii aktsiatesse, võlakirjadesse kui ka rahaturu instrumentidesse
    • Eri riskitasemega varad
  • Fondifond
    • Vara investeeritakse teistesse fondidesse, nagu aktsiafondid, võlakirjafondid või riskikapitalifondid
  • Aktsiafond (equity fund)
    • Enamik vara investeeritakse aktsiatesse
    • Tulu teenitakse aktsiate hinnamuutustest ning portfelli koosseisu kuuluvate aktsiate pealt makstavatelt dividendidelt
  • Hedge-fond (riskifond)
    • Vara kasvatatakse tuletisväärtpaberitega kauplemisest
    • Enamasti kõrge investeerimispiiriga
    • Kõrge riskitasemega
  • Riskikapitalifond (ingl venture capital fund)
    • Investeerimisfond, mis investeerib peamiselt mitme äriingli või investeerimisinstitutsiooni raha
    • Jaguneb kaheks: riiklikeks ja erariskikapitalifondideks
    • Eesmärk on investeerida suure kasvupotentsiaaliga ettevõtetesse
  • Tasakaalustatud fond (ingl balanced fund)
    • Vara investeeritakse nii aktsiatesse kui ka võlakirjadesse
    • Suurema tootlusega kui võlakirjafondid
    • Väiksema riskiga kui aktsiafondid
  • Sektori fond (ingl sector fund)
    • Vara investeeritakse ühte majandussektorisse
    • Üsna riskantne
    • Eesmärk on pakkuda võimalust investeerida majandusharu või piirkonna arengusse
  • Rahvusvaheline või globaalne fond
    • Vara investeeritakse välisriigi ettevõtetesse[2]
  • Börsil kaubeldav fond (ingl exchange traded fund)
    • Jaguneb kaheks: börsil kaubeldavateks kinnisteks fondideks ja börsil kaubeldavateks indeksfondideks
  • Erakapitalifond
    • Vara investeeritakse stabiilse rahavooga börsil mittenoteeritud ettevõtetesse
    • Erakapitali investorid võtavad tavaliselt ettevõttes enamusosaluse ja saavutavad seega ettevõtte üle kontrolli[4]

Lisaks jagatakse investeerimisfondid avatud ja kinnisteks fondideks.

  • Avatud fond on enamasti igal pangapäeval valmis investorile uusi osakuid müüma ja olemasolevaid osakuid nende puhasväärtusega tagasi ostma. Avatud fondi osakud tuleb tagasi osta vähemalt kuu aja jooksul peale investori nõude esitamist. Seega on avatud fondid üsna likviidsed.
  • Kinnise fondi puhul emiteeritakse osakuid enamasti määratud mahus ning kohustus osakuid tagasi osta puudub. Kinnise fondi osakuid on investoril võimalik müüa vaid järelturul ehk kaubelda osakutega börsil. Kinnised fondid ostavad ise osakuomanikelt osakuid tagasi harvemini kui kord kuus.[5]

Riskid ja ohud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Investoril puudub kontroll investeeringute üle.
  • Investor ei saa mõjutada fondivalitseja investeerimisotsuseid.
  • Olenemata sellest, kas fond teenib kasumit või kahjumit, tuleb maksta fondijuhile haldustasu.
  • Investor ei saa oma vara turuväärtuse muutumist reaalajas jälgida, kuna fondiosaku puhasväärtus arvutatakse vaid kord päevas.
  • Likviidsusrisk – finantsinstrumendi kaubeldavus võib aja jooksul muutuda
  • Maksurisk.
  • Valuutariskvaluuta väärtuse muutumisel võib väheneda välismaiste või välismaises valuutas noteeritud varade väärtus.
  • Osaku puhasväärtus pole ennustatav.[6][2]


Eesti investeerimisfondid[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aasta seisuga oli Eesti investeerimisfondide maht 604 miljonit eurot ning pensionifondide maht 2740 miljonit eurot.[7] Eestis on peamisteks investeerimisfondide pakkujateks järgmised pangad:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]