Sakarja raamat

Käsikiri Sakarja raamatust, pärineb ajavahemikust 50 eKr – 50 pKr.

Sakarja raamat kuulub Vanas Testamendis kaheteistkümne väikeprohvetite ettekuulutuste hulka. Raamat on saanud oma nime prohvet Sakarja, Haggai kaasaegse, järgi. Mõlemad ennustasid Jumalapoolset taastamist päeval, mil juudid pagendusest naasevad ning ehitavad ühiskonna taas üles. Kuigi raamat ise ei paku autori kohta biograafiaalast infot, mainitakse Sakarjat (ühes Haggaiga) Esra raamatus (5:1; 6:14). Raamat on kirjanduslikult mitmekülgne, pärinedes erinevatest ajalooperioodidest. Ainult esimeses kaheksas peatükis sisalduv materjav puudutab ajaloolist Sakarjat. Raamatu teine pool (ptk 9–14) on nõrgemalt läbitöötatud struktuuriga. Teises pooles on kaks kogumikku prohvetlikke ütlemisi/ennustusi (9-11 ja 12–14), kus esimeses tegeletakse peamiselt Issanda võitudega sõdalasena ning kolme viimase peatüki fookus on peatselt saabuval Issanda päeval ja neid iseloomustab korduv "sel päeval". Raamatu kanoonilise staatuse osas vaidlust polnud ning see on leitav protestantide, roomakatoliiklaste ja õigeusklike kasutatavates Piiblites.

Sakarja raamatus on mitmeid ekspliitseid vihjeid Kristusele ning evangeeliumite autorid, selgitamaks Kristuse kannatusi ja surma, tsiteerivad peatükke 9–14 kõige rohkem kõigist Vana Testamendi allikaist. Kuna antud raamat oli kõige pikem väikeprohvetite tekstidest ning tsiteerituim Uues Testamendis, siis kirikuisad kasutasid seda tihti. Esines erinevaid viise teksti tõlgendamiseks, kus näiteks Theodor Mopsuestiast (350–428) rakendas küllaltki ranget ajaloolis-grammatilist tõlgendusviisi. Enamus kirikuisadest eelistasid siiski allegoorilist lähenemist. Kuigi varakristluses osutati Sakarjale suuresti tähelepanu, pole toonane huvi selle konkreetse raamatu vastu tänapäevani säilinud.