Igor Tjutrjumov
Igor Matvejevitš Tjutrjumov (vene Игорь Матвеевич Тютрюмов; 4. juuni (vkj 23. mai) 1855 Obtševo, Kirillovi maakond, Novgorodi kubermang – 29. märts 1943 Narva-Jõesuu) oli vene õigusteadlane, õppejõud. Tema eriala oli eraõigus.
Ta lõpetas 1874. aastal Novgorodi gümnaasiumi ja 1878. aastal Keiserliku Peterburi Ülikooli õigusteaduskonna kandidaadikraadiga (väitekiri pälvis kuldmedali). Lõpetamise järel jäeti ülikooli juurde professori kutseks valmistuma aastatel 1878–1881. Ta oli alates 1881. aastast Kirillovi maakonna semstvo volikogu liige. Ta oli aastatel 1881–1884 piirkonna rahukohtunik, 1884–1887 Novgorodi kubermangu semstvovalitsuse liige, Kirillovi maakonna aurahukohtunik. Ta oli aastatel 1887–1889 Lublini Ringkonnakohtu liige, 1889–1895 Tallinna Ringkonnakohtu liige. Ta oli aastatel 1901–1905 Valitseva Senati 2. departemangu abi- ja 1905–1917 ülemprokurör, 1914–1917 senaator, 1915–1917 Venemaa Keisririigi Riiginõukogu liige. Ta oli aastatel 1903–1917 eradotsent ja 1917–1919 professor.
1919. aastal emigreerus ta Eestisse. Aastast 1920 oli ta Tartu Ülikooli õppejõud. Ta osales aastatel 1920–1921 Eesti Vabariigi tsiviilkoodeksi väljatöötamisel. Aastatel 1920–1935 oli ta tsiviilõiguse professor, aastast 1935 emeriitprofessor ja eradotsent.
Ta oli üks organisatsiooni Vene Akadeemiline Grupp Eestis asutajaid ja selle juhatuse esimees.
Pere[muuda | muuda lähteteksti]
Igor Matvejevitš Tjutrjumov sündis 1855. aastal lasterikkas aadliperekonnas. Tema isa oli Matvei Ivanovitš Tjutrjumov, kellel oli auastmete tabeli madalaim aste – kolleegiumiregistraatori auaste, mis andis õiguse isikliku aadli seisusele. Igor Tjutrjumovi isale kuulus Tihvini vallas Altsiferovo küla lähedal väike mõis. Matvei Tjutrjumovi väiksest sissetulekust jäi sageli väheks, et toita 11 last. Seetõttu sai Igor Tjutrjumov juba varasest east teada, mida tähendab puudus, ning et ilma isikliku innukuseta ei suuda ta elus midagi saavutada.[1]
Tulevase õigusteadlase vanaisa oli lipnik Ivan Mihhailovitš Tjutrjumov. Ta osales Vene armee koosseisus 1812. aasta Isamaasõjas ning sai Dresdeni lahingus 1813. aasta augustis haavata.[1]
Igor Tjutrjumov abiellus esimest korda 23-aastaselt Peterburis 12. novembril 1888. aastal Evgenia Obernebesovaga. Esimesest abielust sündis 1895. aastal tütar, kes suri Peterburis 9-aastaselt. Igor Tjutrjumovi esimene abikaasa suri 1. novembril 1918. aastal 49-aastaselt.[2]
Igor Tjutrjumov abiellus teist korda 57-aastaselt Tartus 30. augustil 1922. aastal Olga Tereškovaga. 19. märtsil 1923. aastal lapsendas paar poisi Oleg Heldur Tjutrjumov. Lapsendati, kuna laps sündis abieluvälisest suhtest, mis ei olnud tol ajal aktsepteeritav. Poeg sai isa perekonna- ja isanime.[2]
Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]
Igor Tjutrjumov lõpetas 1874. aastal Novgorodi esimese gümnaasiumi erilise kiitusega.[1]
Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Igor Tjutrjumov samal aastal Keiserliku Peterburi Ülikooli õigusteaduskonda. Tulevase õigusteadlase õppejõud, tsiviilõiguse spetsialist Kronid Ivanovitš Malõšev mõjutas kahtlemata Tjutrjumovi valikut spetsialiseeruda tsiviilõigusele. Nagu Tjutrjumov ise meenutas, Malõševi loengud „erinesid alati väljendatud mõtete elavuse ja selguse, hämmastava lühiduse ja määratluste täpsuse poolest. Neis osalesid alati innukad kuulajad, kes olid üllatunud professori tohutu eruditsiooni üle ja tõid oma loengutest välja suure huvi õpetatavate kursuste vastu.“[3]
Õppejõu ja tema õpilase raske elutee aitas kaasa nende suhete lähenemisele. Pärast ülikooli lõpetamist 1878. aastal jäeti Igor Tjutrjumovi ülikooli, et valmistuda professor K. I. Malõševi juhtimisel tsiviilõiguse ja kohtumenetluse kateedri professoriks.[1]
Karjäär Tartu Ülikoolis[muuda | muuda lähteteksti]
Igor Tjutrjumovil polnud magistri- ega doktorikraadi, kuid tal oli üle 30-aastane kogemus tsiviilõiguse alal ja ta oli kirjutanud suure hulga teaduslikke töid.[2]
Tjutrjumov ei vallanud eesti keelt, kuid sellegipoolest pakkus 1919. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaani kohusetäitja Nikolai Maim (kirja teel) Tjutrjumovile Tartu Ülikooli tsiviilõiguse ja menetluse professori ametikohta. Oma vastukirjas N. Maimile 17. detsembril 1919. aastal väljendas Tjutrjumov oma nõusolekut ning 10. jaanuaril 1920. aastal kinnitati Tjutrjumovi tsiviilõiguse kateedri professoriks.[2]
Igor Tjutrjumov töötas Tartu Ülikoolis 1920. aastast kuni 1938. aastani. Tartu Ülikoolis õpetamise jooksul avaldas professor Tjutrjumov venekeelse õpiku „Гражданское право“ ning õigusajakirjas „Õigus“ 42 teadusartiklit.[2]
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
Igor Tjutrjumov suri 29. märtsil 1943. aastal 77-aastaselt Narva-Jõesuu linnas, kus ta elas oma viimased aastad pärast Tartu Ülikoolis töö lõpetamist. Ta on maetud Narva-Jõesuu kalmistule. Õigusteadlase haud pole tänaseni säilinud.[2]
Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]
- Гражданское уложение, 2 kd, 1910
- Устав гражданского судопроизводства, 2 kd, 1914
- Гражданские законы, 2 kd, 1915
- Гражданское право, Тарту 1922
- Гражданский процесс, 1925
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Карцов А.С. И.М. Тютрюмов (очерк жизни и деятельности). Законы гражданские с разъяснениями Правительствующего Сената и комментариями русских юристов. Книга первая. Москва: Статут, 2004.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Лаасик, Э. Профессор И.М. Тютрюмов как преподаватель Тартуского университета в 1920-1940гг. Советское право. 1983. № 2". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. september 2016. Vaadatud 12. septembril 2016.
- ↑ Тютрюмов И. Памяти Кронида Ивановича Малышева. Журнал Министерства Юстиции. Санкт-Петербург, 2004.