Vene Akadeemiline Grupp Eestis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vene Akadeemiline Grupp Eestis oli 1920.–1940. aastal Eesti Vabariigis tegutsenud vene teadlaste ühendus.

1917. aasta revolutsioonide ajal ja järel lahkus Venemaalt eri viisidel ja põhjustel märkimisväärne osa teadlasi, P. E. Kovalevski arvutuste kohaselt kokku tuhatkond. Umbes nelikümmend neist asus elama Eestisse. 1920. aastal hakkasid vene teadlased välismaal looma ühendusi, mis aitasid osutada vastastikust abi ning jätkata teaduslikku tegevust. Üks neist oli ka Vene Akadeemiline Grupp Eestis. Kokku loodi seesuguseid organisatsioone 16 riigis, ent vähesed neist elasid üle Teise maailmasõja; tänaseni tegutseb Vene Akadeemiline Grupp USA-s.[1]

Initsiatiivgrupp vene teadlaste ühingu loomiseks Eestis kohtus 9. detsembril 1920 Tallinnas, oftalmoloog Aleksandr Poppeni korteris. Selles osalesid veel sõjaajaloolane Aleksei Baiov, tehnikateadlased Georgi Heinrichs ja Vladimir Rogožnikov, meedik Sergei Ostrogorski, juristid Fjodor Korsakov ja Igor Tjutrjumov, majandusteadlane Juri Filippov ja filoloog Sergei Štein. Tartu Ülikooli tsiviilõiguse professorile Igor Tjutrjumovile tehti ülesandeks töötada välja põhikiri, mis 14. veebruariks 1921 ka ametlikult registreeriti. Esimesel üldkoosolekul 31. märtsil 1921 valiti juhatus järgmises koosseisus: esimees Igor Tjutrjumov, esimehe asetäitja Aleksandr Poppen, varahoidja Sergei Štein, sekretär Fjodor Korsakov.[1]

Organisatsiooni koosseis muutus aja jooksul suuresti, ent liikmete arv püsis neljakümne lähedal. Ühenduse liikmeteks astus rida teistest rahvustest teadlasi, kes tundsid sidet vene kultuuriga. Vene Akadeemilisse Gruppi kuulusid neist näiteks neurokirurg Ludvig Puusepp, tehnikateadlane Ottomar Maddison, slavist Leonhard Masing, kirurg Werner Zoege von Manteuffel ja füsioloog Alexander Lipschütz. Venelastest olid silmapaistvad näiteks majandusteadlane ja kultuurautonoomia spetsialist Mihhail Kurtšinski, matemaatik ja revolutsioonieelse Tartu Ülikooli rektor Vissarion Aleksejev ning jurist ja kirjanik Aleksei Melnikov.[1]

Vene Akadeemilise Grupi üheks suuremaks saavutuseks jäi sõjaeelse Eesti Vabariigi ainsa venekeelse kõrgkooli, Vene Kõrgemate Polütehniliste Kursuste asutamine Tallinnas 1922. aastal. Kooli direktor oli Georgi Heinrichs. 1935. aastal nimetati Kursused ümber Polütehniliseks Erainstituudiks, selle nime all jätkas kool tööd 1940. aastani.[1]

Grupp osales regulaarselt välismaiste vene akadeemiliste organisatsioonide kongressidel. Aleksandr Poppen võttis osa juba esimesest sellisest kongressist Prahas 1921. aastal, kus loodi Vene Akadeemiliste Organisatsioonide Liit välismaal. Sellega liitus ka Vene Akadeemiline Grupp Eestis.[1]

Kuna vanema põlvkonna teadlased loobusid järk-järgult ühiskondlikust tegevusest, noorem põlvkond aga kas eestistus või siirdus Läände, langes ühenduse aktiivsus 1930. aastail märgatavalt ja oli 1940. aastaks peaaegu lakanud. Nõukogude võimu kehtestamise järel Eestis 1940. aastal suleti kõik vene organisatsioonid Eestis, nende seas Vene Akadeemiline Grupp Eestis.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Sergei Issakov "Seltsi loomise ajalugu: Vene Akadeemiline Grupp Eestis (1920–1940)" Vene Akadeemiline Selts (vaadatud 19. oktoobril 2011)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]