Igor Tamm (viroloog)

Igor Tamm (27. aprill 1922 Tapa – 6. veebruar 1995 Watch Hill, Rhode Island) oli eesti päritolu ameerika viroloog ja rakubioloog.

Igor Tamme uurimisvaldkonnad olid nukleiinhapete ja valkude süntees ning viirustest tingitud muutused rakkudes. Tamm avastas mõne viiruse koostises kaheahelalise ribonukleiinhappe ning uriinis erilise glükoproteiini (Tamme–Horsfalli glükoproteiini), mis pärsib viiruste paljunemist.

Esimese ameeriklasena pälvis Igor Tamm taanlaste Alfred Benzoni auhinna.

Tamm oli Rahvusliku Teaduste Akadeemia liige.

Haridus- ja elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Igor Tamm lõpetas 1941. aastal Tallinna 4. Keskkooli. 1942–1943 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. 1944. aastal põgenes Soome kaudu Rootsi, kus jätkas õpinguid aastail 1944–1945 Stockholmis Karolinska Instituudis. Pärast emigreerumist Ameerika Ühendriikidesse (1945) lõpetas 1947. aastal Yale'i Ülikooli Medical Schooli New Havenis cum laude arsti erialal meditsiinidoktori (M. D.) kraadiga.

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Tamm 1947–1949 Yale'i ülikooli New Haveni haigla internatuuris ja aastast 1949 Rockefelleri Meditsiiniiuuringute Instituudis (alates 1965. aastast Rockefelleri Ülikool) assistendina (1949–1953), associate'ina (1953–1958), kaasprofessorina (1958–1964) ja professorina (1964–1986). 1986. aastal nimetati ta Abby Rockefeller Mauzé'i professoriks. Ühtlasi, alates 1959. aastast oli Tamm instituudi (hilisema ülikooli) viroloogia labori juhataja, vahetades sellel kohal välja oma juhendaja Frank Lappin Horsfalli. Paralleelselt õppejõu- ja laboritööle on ta töötanud ülikooli haiglas bakterioloogina^[1], alustades arsti assistendi ametist. Hiljem oli juba haigla vanemarst (aastast 1964). Alates aastast 1992 oli Igor Tamm Rockefelleri Ülikooli emeriitprofessor.

Aastail 1961–1973 kuulus Tamm USA armee epidemioloogia nõukogusse.

Tamm on olnud Ameerika Mikrobioloogia Seltsi, Eksperimentaalse Bioloogia ja Meditsiini Seltsi, Ameerika Rakubioloogia Seltsi, New Yorgi TA ja paljude teiste ühingute liige.

Tamme viroloogia laboris tegi oma doktoritööd biokeemik ja viroloog David Baltimore (kaitses kraadi 1964. aastal), kes 1975. aastal pälvis Nobeli meditsiiniauhinna .

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1967 – Alfred Benzoni auhind Alfred Benzoni Fondi poolt väljapaistvate saavutuste eest viiruste replikatsiooni alal
1975 – USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmeks valimine (mikrobioloogia sektsioon)
1975 – Sarah L. Poiley mälestusauhind New Yorgi Teaduste Akadeemialt

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

1950 – Characterisation and separation of an inhibitor of viral hemagglutination present in urine (kaasautor F. L. Horsfall Jr). // Proc Soc. Exp. Biol. Med. 74;
1960 – On the role of ribonucleic acid in animal virus synthesis. II Studies with ribonuclease (kaasautor R. Bablanian). // J. Exp. Med. 111;
1976 – Regulation of human interferon production (kaasautorid P. B. Sehgal, J. Vilcek). // Virol. 70;
1989 – Interleukin-6 decreases cell-cell assotiation and increases motility of ductal breast carcinoma cells (kaasautor). // J. Exp. Med. 170;
1994 – Cell adhesion-disrupting action of interleukin-6 in human ductal breast carcinoma cells (kaasautor). // Proc. National. Acad. Sci. 91. B: EE 14, 511; AAUT III, 397.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

Viral and Rickettsial Infections of Man Frank L. Horsfall (toimetaja), Igor Tamm (toimetaja). väljaandja: J. P. Lippincott; 4. parandatud ja täiendatud väljaanne, 1965, 1282 lk. (inglise keeles)