Ignace Lepp

Allikas: Vikipeedia
Ignace Lepa mälestustahvel Treimani kalmistul.

Ignace Lepp (sündinud John Robert Lepp; 26. oktoober 1909 Orajõe29. mai 1966 Pariisi lähedal)[1] oli Eestist pärit kirjanik, ajakirjanik, publitsist, psühholoog ja katoliku preester. Lisaks on ta ajakirjanikuna kasutanud pseudonüüme Jean Flamo ja Uip Leete[2].

Varasem tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Lepp õppis Kabli algkoolis, kuni ta põgenes kodunt. Ta avaldas 1920. aastatel vasakpoolsetes väljaannetes artikleid, rajas Viljandis Kultuuritahtelise Noorsoo Koondise osakonna, seikles valenimede all välismaal, sealhulgas Nõukogude Liidus. Ta oli arreteeritud ja teda saadeti mitu korda maalt välja. Lepp oli 19261934 Eestis 6 korda ebaseadusliku piiri ületamise ja kelmuste eest kohtu all. Ta lahkus Eestist 1930, tegutses marksistliku aktivistina paljudes riikides 1934. aastani, mil ta Eestisse tagasi saadetuna mõisteti 4 kuuks vangi.

Tegevus katoliiklasena[muuda | muuda lähteteksti]

Lepa elus kujunes pöördepunktiks tutvumine 1934. aastal hilisema Eesti katoliku piiskopi Eduard Profittlichiga, kelle mõjul ta minetas marksistliku maailmavaate ja astus katoliku usku. Lepp õppis 19351939 dominiiklaste koolis filosoofiat ja teoloogiat, ordineeriti 1941 Lyonis õpingute lõpetamise järel preestriks, oli seejärel Marseille's kogudusepreester ja 19491955 ajalehe "Maroc-Monde" toimetaja. Lepp õppis 1957 Carl Gustav Jungi juures ja asutas seejärel Pariisis psühhosünteesi instituudi. Ta avaldas esperanto keeles ka näidendeid ja lühiproosat, 1947–1955 prantsuse kirjanduse arvustusi ning 1947–1966 prantsuse ja saksa keeles 27 raamatut filosoofia, psühholoogia ja religiooni alalt, mida on tõlgitud paljudesse keeltesse ja mis on saanud suure menu osaliseks.[1]

Töid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeles on "Maarjamaa" kirjastuse väljaandel 2017 ilmunud tema 1961 kirjutatud “Moodsa ateismi psühhoanalüüs” Elmar Salumaa tõlkes. Mitmed Lepa eestikeelses ajakirjanduses avaldatud artiklid ja enamik kirjutisi tema enda kohta on kogutud ajakirja “Häädemeeste ELU” kaante vahele.[3]

Töid prantsuse keeles:

  • "Peines et espoirs du prolétariat" (1947)
  • "Existence et existentialismes" (1948)
  • "La communication des existences" (1952)
  • "Itinéraire de Karl Marx à Jésus Christ" (1956)
  • "Clartés et ténèbres de l'âme" (1957)
  • "Psychanalyse de l'amour" (1959)
  • "Liebe, Neurose und christliche Moral" (1960)
  • "La morale nouvelle" (1963)
  • "Wagnisse des Daseins" (1963)
  • "L'art de vivre de l'intellectuel" (1966)
  • "Lettres posthumes à mes lecteurs" (1970)

Mälestustahvel[muuda | muuda lähteteksti]

Ignace Lepa mälestustahvel püstitati 17. oktoobril 2009 Treimani kalmistule, kuhu on maetud ka tema omaksed (ema, onu jt)[3].

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti kirjanike leksikon, Tallinn: Eesti Raamat, 2000, lk 285-286
  2. Eesti biograafiline andmebaas ISIK
  3. 3,0 3,1 Sulev Kasvandik. John Robert Lepp - 100. -- Koduvald, Nr. 18(208), Oktoober 2009, lk 7.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]