Ignaz Semmelweis

Ignaz Semmelweis
Ignaz Semmelweis
Sünniaeg	1. juuli 1818
Surmaaeg	13. august 1865 (47-aastaselt)
Amet	arst
	[muuda Wikidatas]

Ignaz Philipp Semmelweis [ignats fil'ipp zemmelvaes] (õieti Ignác Fülöp Semmelweis ['ignaats]; 1. juuli 1818 Buda – 13. august 1865 Döbling Viini lähedal) oli ungari arst, kes tõestas, et lapsevoodipalavik on nakkav ning et sellesse haigestumist saab drastiliselt vähendada, kui arstid ja muu meditsiinipersonal enne patsiendiga kokkupuutumist käsi pesevad. Ta avastas selle 1847 Viini hospidali sünnitusosakonna juhatajana. Teda hakati kutsuma emade päästjaks.

Eelnev elu

Semmelweis sündis 1. juulil 1818 Ungaris Buda linna vanas kaubanduslinnajaos Tabánis (Ofen) saksa päritolu eduka poodniku perekonnas. Ta sai keskhariduse Buda katoliku gümnaasiumis. Aastatel 1835– 1837 õppis ta Pesti ülikoolis. Semmelweisi isa tahtis, et pojast saaks Austria-Ungari sõjaväeadvokaat, ent kui Ignaz 1837. aastal läks Viini õigusteadust õppima, hakkas teda huvitama hoopis meditsiin. Ilma isa vastuseisuta hakkas ta arstiks õppima.

Pärast aastast õppimist naasis Semmelweis Pesti ning jätkas 1839–1841 õpinguid kohalikus ülikoolis. Ent 1841. aastal läks ta Viini tagasi, sest ta polnud Pesti ülikooli tasemega rahul. Viinis olid tema õpetajate seas Karl von Rokitansky, Josef Škoda ja Ferdinand von Hebra. Semmelweisil valmis 1844. aastal botaanilise suunitlusega väitekiri. Pärast arstiõpingute lõpetamist jäi ta Viini kahekuistele praktilise sünnitusabi kursustele. Ta sai sünnitusabi alal magistrikraadi. Ta õppis ka kirurgiat ning õppis oktoobrist 1844 veebruarini 1846 Škoda juures diagnostikat ja statistilisi meetodeid. Seejärel sai Viini üldhospidali (ülikooli kliiniku) Esimese sünnitusabikliiniku assistent.

Hügieeni tähtsuse avastamine

Viini üldhospidalis hakkaski ta uurima lapsevoodipalaviku põhjusi, kuigi ülemused, kes pidasid seda haigust vältimatuks (kuni 25% haiglas sünnitajatest põdes seda haigust; haiglasse sünnitama tulid ainult need, kes ei saanud endale lubada arsti või ämmaemanda kojukutsumist), ei soosinud seda uurimistööd. Lapsevoodipalavikku seletati "atmosfääriliste, telluuriliste, kosmiliste miasmidega" (õhuga edasikantavate (atmosfääriliste) maiste (telluuriliste) aastaajast sõltuvate aardse (kosmiliste) orgaaniliste ainetega (miasmidega)). Et eri kliinikutes oli suremus erinev, siis oli Semmelweisile selge, et ei saa olla tegemist aastaaja mõjuga.

Juulis 1846 sai Semmelweis Esimeses sünnitusabikliinikus ametikõrgendust. Selles kliinikus oli vastsündinute suremus lapsevoodipalaviku tõttu 13,10%. See oli üldteada ning seetõttu eelistasid paljud naised sellele kliinikule tänaval sünnitamist (Semmelweisi uurimistöö ise suurendas haigestumist 1847. aastaks 18 protsendini). Teises sünnitusabikliinikus oli suremus lapsevoodipalavikku ainult 2,03%. Mõlemad kliinikud kuulusid samasse hospidali ja seal kasutati samu meetodeid. Erinevad olid ainult töötajad. Esimeses töötasid arste koolitavad meditsiiniõppejõud dr Johan Kleini juhtimisel, teises õpetati alates 1839. aastast välja ämmaemandaid.

Semmelweisi esimesed hüpoteesid haiguse põhjuste kohta olid ülerahvastus, toidusedel, ventilatsioon, määrdunud voodipesu ja ka preestrite viiruk.

Semmelweis saavutas läbimurde 1847. aastal, kui tema sõber kohtumeditsiiniarst Jakob Kolletschka (1803–1847) suri mõne päeva jooksul nakkusesse, mis ta sai sõrme vigastamisest lahkamisel kasutatud skalpelliga. Kolletschka haiguspilt sarnanes lapsevoodipalavikku surevate naiste omaga: punetus haava ümber, kõrge palavik, paistetanud alakõht, valu, punased triibud, kiire pulss, deliirium ja lõpuks surm. Semmelweis oletas kohe seost laipadega kokkupuutumisega ning tegi üksikasjalise statistika kummagi sünnitusabikliiniku suremusest. Ta jõudis järeldusele, et tema ja üliõpilased kandsid käte küljes nakkavaid osakesi patsientidele, keda nad Esimeses sünnitusabikliinikus läbi vaatasid. Sel ajal ei olnud veel haiguse pisikuteooriat. Seetõttu tegi järelduse, et lapsevoodipalavikku põhjustab tundmatu "laibaaine" vereringes (tegelikuks põhjuseks olid bakterid). Ta seadis üliõpilaste seas sisse korra, et lahkamise ning patsientide läbivaatuse vahel pestakse käsi kloorlubja lahusega. Suremus langes 12,24 protsendilt 2,38 protsendile, mis oli võrreldav teise kliiniku näitajaga.

Kui siiski kord 12 sünnitajat korraga haigestusid lapsevoodipalavikku, mille põhjuseks arvati olevat ühe kaaspatsiendi roisuline emaka vähk, sai ta aru, et nakkus võib lähtuda mitte ainult laipadelt, vaid ka elus inimestelt. Nüüd laskis ta käsi desinfitseerida enne iga läbivaatust. Nõnda õnnestus tal 1848 viia suremus 1,3 protsendile, mis oli teise kliiniku omast isegi väiksem.

Avastuse mittetunnustamine

Hoolimata sellisest tulemusest ei kandnud Semmelweis oma meetodist ametlikult Viini õpetatud ringkondadele ette ega pannud seda ka kirja. Ferdinand von Hebra kirjutas lõpuks tema eest kaks artiklit, ent kuigi välismaa arstidele ja Viini koolkonna juhtivatele liikmetele avaldas Semmelweisi avastus muljet, ei leidnud see laialdast toetust. Tema vaatlused olid vastuolus tolleaegse teadusliku arvamusega, mille kohaselt haigused tekivad muuhulgas "kehamahlade" tasakaalutusest. Väideti ka, et isegi kui tal on õigus, on käte pesemine iga kord enne kokkupuudet raseda naisega liiga suur vaev. Arstid ei tahtnud ka tunnistada, et nad on süüdi nii paljude inimeste surmas. Nad kaldusid väitma, et nende elukutse on Jumalast õnnistatud ja nende käed ei saa mustad olla.

1848. aastal lisas Semmelweis käte pesemisele ka instrumentide pesemise. Lapsevoodipalavik kadus peaaegu täielikult. Škoda püüdis moodustada ametlikku komisjoni tulemuste uurimiseks. Haridusministeerium keeldus lõpuks komisjoni moodustamisest vastuolude tõttu ministeeriumi ja ülikooli ametnike vahel. Semmelweis oli aktiivne liberaal, kuid 1848 tuli võimule konservatiivne liikumine ning 1849 Semmelweis vallandati. Vallandamise vahetuks põhjuseks oli intriig ühe ülemuse poolt, kes tundis, et on mindud üle tema pea.

Škoda koostas asjakohase kõne Keiserlik-Kuninglikus Teaduste Akadeemias oktoobris 1849, kuid Semmelweis ei korrigeerinud oma sõprade artikleid, mis kirjeldasid tema tööd vigadega. Lõpuks saadi Semmelweis nii kaugele, et ta kandis oma avastused 1850 ise ette ning tal oli teatav menu. Ent samal aastal läks ta järsku (nähtavasti rahaliste raskuste tõttu) Viinist tagasi Pesti, informeerimata isegi oma lähemaid sõpru. See võttis temalt võimaluse saada jagu skeptikutest Viinis.

Ungaris hakkas Semmelweis juhatama 1851–1857 Pesti Püha Rochuse hospidali sünnitusmaja. Tema pesemisreeglid kahandasid suremust lapsevoodipalavikku 0,85 protsendile ning tema põhimõtteid tunnustati varsti kogu Ungaris. Tema varasemas kliinikus Viinis tõusis suremus lapsevoodipalavikku 1860. aastal 34 protsendini.

Ta abiellus ning tal sündis viis last. Ta arendas välja ulatusliku erapraksise. Juulis 1855 sai ta Pesti ülikooli teoreetilise ja praktilise sünnitusabi professoriks. Aastal 1857 lükkas Semmelweis tagasi kutse Zürichi sünnitusabi õppetoolile. Ent Viin jäi tema vastu üsna vaenulikuks.

1861 avaldas Semmelweis lõpuks oma avastuse raamatus "Die Ätiologie, der Begriff und die Prophylaxis des Kindbettfiebers" ("Lapsevoodipalaviku etioloogia, mõiste ja profülaktika"). Varem ei olnud ta midagi avaldanud, sest ta tundis aukartust teadusliku saksa keele ees. Et ta sai välismaalt mitu ebasoodsat retsensiooni, kirjutas ta 1861–1862 oma kriitikutele sarja avalike kirju, millest oli tema ideede levitamisel vähe kasu; nendes nimetas ta arste mõrtsukateks. Saksa arstide ja loodusteadlaste konverentsil lükkas enamik esinejaid tema õpetuse tagasi. Üks neist oli Rudolf Virchow. Semmelweisil oli vähe pooldajaid. Hiljem tülitas ta tänaval paare, püüdes neid veenda koduse sünnituse kasuks.

Tema juhtumit tuuakse mõnikord näiteks selle kohta, kuidas teadusliku avastuse mittetunnustamine inertse teadusliku üldsuse poolt aeglustab teaduse progressi.

Kokkuvarisemine ja surm

Juulis 1865 oli Semmelweisil nähtavasti närvivapustus. Tänapäeva ajaloolased on oletanud ka algavat Alzheimeri tõbe või semiilset dementsust. Teistel andmetel oli tegemist endogeense psühhoosiga. Pärast sõprade ja sugulaste poolt pealesunnitud Viini-sõitu pandi ta hullumajja (Niederösterreichische Landesirrenanstalt Viini lähedal Döblingis), kus ta juba kahe nädala pärast suri. Tavaliselt väidetakse, et ta suri lapsevoodipalavikusarnasesse veremürgistusse, mis sai alguse nakkusest sõrme kirurgilisel vigastamisel enne hullumajja sattumist.

Ent ajakirjas Journal of Medical Biography kirjutab H. O. Lancaster: "Semmelweisi kohta on kirjutatud palju biograafilist materjali, kuid tõde tema surmast 13. augustil 1865 kinnitas alles S. B. Nuland 1979. aastal. Pärast vaimse tervise halvenemist, mis oli kestnud mõne aasta, viidi Semmelweis Viini ühte erahullumajja. Seal ta muutus vägivaldseks ning hullumaja personal lõi teda; saadud haavadesse ta suri kahe nädala jooksul. Nii et on ümber lükatud mõningad dramaatilised teooriad, sealhulgas teooria, mille kohaselt ta sai viga ning sai nakkuse lahkamiselt; kui see oleks tõsi olnud, oleks see olnud suurepärane kreeka iroonia näide."

Lahkamisel leiti, et Semmelweis põdes meningiidi vormi, mis oli tema aju tõsiselt kahjustanud.

Alles pärast dr Semmelweisi surma tekkis haiguse pisikuteooria ning nüüd on ta tunnustatud antiseptika reeglite pioneerina.

Pärast Semmelweisi surma võttis šoti kirurg Joseph Lister (1827–1912) kasutusele operatsioonipiirkonna piserdamise desinfitseeriva karbooliga. See abinõu kahandas järsult suremust operatsioonisaalis. Koos selle sammuga pääseb maksvusele ka nurgavoodi hügieen ning teadusüldsus sai teadlikuks Semmelweisi avastuste tähtsusest.

Budapestis asub meditsiini ja terviseteadusi õpetav Semmelweisi Ülikool ning Semmelweisi meditsiiniajaloo muuseum. Semmelweisi elust on loodud mitu mängufilmi.

Välislingid

Semmelweisi meditsiiniajaloo muuseum