Huumoriteooriad

Huumoriteooriaid on mitu ja nende eesmärk on selgitada, mis on huumor, milliseid sotsiaalseid funktsioone see täidab ja mida inimesed peavad naljakaks. Huumoriteooriaid on erinevaid, kuid tänapäeval on levinud valdavalt kolm: leevendusteooria, üleolekuteooria ja ingongurentsiteooria. Iga teooria keskendub ühe ja sama nähtuse eri aspektile. Vaatamata sellele, et iga teooria hõlmab erinevaid fookuseid, ei peeta tänapäeval peamiseid huumorisuundi üksteist välistavateks. Pigem leitakse ühisosi iga suuna vahel ning omadusi, kuidas suunad teineteist täiendavad.^[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Huumor ja nalja tegemine on inimestele loomuomane, mistõttu on huumorit uuritud aastasadu. Peamiselt hakkas huumori teaduslik uurimine kujunema 20. sajandil, mil filosoofid, teadlased, psühholoogid ja kirjanikud hakkasid rohkem tähelepanu pöörama sellele, miks inimesed naeravad ning milline on huumori roll nii indiviidi kui ka laiemalt ühiskondlikus elus. Huumori teadusliku uurimise eelkäijaks olid prantsuse filosoofi Henri Bergsoni ja austria psühhoanalüütiku Sigmund Freudi käsitlused ja kirjutised naeru ja koomika teemadel. 1900. aastal avaldas Henri Bergson teose “Naer: essee koomika tähendusest” (orginaalis: "Le Rire. Essai sur la signification du comique") kus ta käsitleb erinevaid naeru ja koomikaga seotud teemasid. Samuti on Sigmund Freud avaldanud erinevaid töid, kus ta kirjutab huumorist psühholoogia perspektiivist. Tema teos "Der Witz und seine Beziehung zum Unbewußten" (eesti keeles: “Nali ja selle suhe alateadvusega”) on tuntud kui huumori uurimise algus psühholoogia valdkonnas ning kirjeldab, kuidas huumor on viis pingetega tegelemiseks, sealjuures keelatud mõtete vabastamiseks karistuseta. Lisaks Bergsonile ja Freudile on 20. sajandi teises pooles hakkas huumorit lähemalt uurima vene päritolu lingvistika professor Victor Raskin, kelle tuntuim teos on 1985. aastal ilmunud “Semantic Mechanisms of Humor”. Lisaks on Raskin toimetanud ka raamatusarja “Humor Research” koos austria päritolu uurija ja teadlase Willibald Ruchiga. Sarjas on ilmunud näiteks huumoriuurijate Salvatore Attardo “Linguistic Theories of Humor” (1994) ja Robert L. Latta “The Basic Humor Process. A Cognitive-Shift Theory and the Case against Incongruity” (1998), mis käsitlevad huumorit lähtuvalt lingvistilisest huumoriteooriast või huumorit laiemalt, ühiskondliku ja globaalse nähtusena. Alates 1976. aastast on tegutsenud rühmitus International Society of Humor Studies (ISHS), kuhu kuuluvad õppejõud ja pedagoogid üle maailma, kes tegelevad huumori uurimisega. Lisaks iga-aastastele konverentsidele antakse kord kvartalis välja ka ajakirja Humor: International Journal of Humor Research.

Huumoriteooriatest[muuda | muuda lähteteksti]

Üleolekuteooria ulatub tagasi Vana-Kreekasse, kus antud teooriast kõnelesid nii Platon kui Aristoteles ning hiljem inglise filosoof Thomas Hobbes oma teoses “Leviathan” (1651). Üleolekuteooria seisneb inimese, täpsemalt inimese ebaõnnestumiste üle naermises. Antud teooria põhineb osati pahatahtlikkusel või agressioonil, mistõttu on naljad ka otsesemad ning kellegi pihta suunatud, see tähendab, et ei naerda kellegagi koos, vaid kellegi üle. Üleolekuteoorial põhinevad naljad või anekdoodid, mis suruvad teatud gruppi alla või maha, näiteks blondiininaljad, rassistlikud naljad, kui keegi kukub jne. Koos üleolekuteooriaga käib kaasas ka mõiste funktsionalistlik dispositsiooniteooria, mis taandab teatud grupi alla surumist või naeruvääristamist sotsiaalseks funktsiooniks. Läbi selle teooria on võimalik mõista, miks nalja rääkija või kuulaja peab antud lugu koomiliseks või mitte. Näiteks, kui kuulaja ei suhestu antud olukorraga, on suurem tõenäosus, et tema jaoks on nali naljakas, sest nali toimub kellegi teise kulul, temast väljaspool, näiteks töölisklassi mees naerab kalli maitsega blondiini kulul tehtud nalja üle.

Leevendusteooria ehk kergendusteooria levis 18. sajandil pärast üleolekuteooria teket, tõusu ja langust. Kergendusteooria läheneb huumorile ja naerule bioloogiliselt, inimese loomusest lähtuvalt, see tähendab, et antud teooria käsitleb naeru kui pinge vabastamise tagajärjena. Näiteks väitis inglise filosoof ja bioloog Herbert Spencer, et inimese naerul ei ole muud eesmärki, kui närvienergia vabastamine. Leevendusteooriat on põhjalikumalt käsitlenud ka Sigmund Freud, kes tajus kergendusteooriat kui üht psühholoogilist mehhanismi, millega negatiivsed, närvilised või agressiivsed impulsid ja tunded vabastada positiivse energiana ehk naeruna. Tänapäeval arvatakse, et kuigi seos naeru ja energia kulutamise vahel on olemas, ei ole leevendusteooria pädevaim huumoriteooriatest.

Ingongurentsiteooria ehk ka vastuolu või ühtesobimatuse teooria tõus oli 1960. aastatel, mil huumoriuurimises kerkisid esile kognitiivsed huumoriteooriad. Esimest korda mainis seda aga iiri filosoof Francis Hutcheson 1725. aastal oma raamatus “Thoughts on Laughter”, kus ta kirjutab, et naer on vastuseks vastuolu või ebakõla tajumisele. Ingonguretsiteooria tähendab, et huumor on kui kognitiivne kogemus ning seda, et naljakas objektis on mingi vastuolu või ingongurents, mis põhjustab omakorda selle, mis lõbu pakub. Näiteks võib koomiline olla, kui keegi ilmub kasuka ja talvesaabastega randa soojal suvepäeval või filmis, mis käsitleb antiikaega, on kellelgi nutikell käe peal. Naljakaks teeb selle olukorra ja objekti vms omavaheline sobimatus. See teooria huumorist on pakkunud palju kõneainet ka filosoofidele nagu näiteks Arthur Schopenhauerile, Georg Wilhelm Friedrich Hegelile ja Immanuel Kantile.

Teisi huumoriteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks kolmele eeltoodud on teisigi huumoriteooriaid, mis ei ole samavõrd tuntud, ent mida siiski on varem uuritud. Enamik siin mainitud teooriatest on välja pakkunud Victor Raskin. Nende hulka kuuluvad näiteks

verbaalne huumor, lingvistiline teooria,
semantiline teooria, sh skriptipõhine huumor,
seksuaalhuumor,
etniline huumor,
poliitiline huumor.

Lisaks Raskini pakutud teooriatele leiavad huumori uurimises käsitlust ka

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis on peamised huumoriuurijad folkloristid Liisi Laineste ja Arvo Krikmann ning valgevene päritolu teadur ja folklorist Anastasiya Fiadotava. Liisi Lainestelt on ilmunud huumoriteemalisi artikleid nagu “Suunad huumori uurimises” (Keel ja Kirjandus nr 11, 2003), “Huumoripoleemikad ja uurijaeetikad” (Mäetagused, 2014) ja “Tänapäeva etnilised naljad eesti ja valgevene internetis” (Keel ja Kirjandus nr 1-2, 2020, kaasautor Anastasiya Fiadotava). Nii Liisi Laineste kui ka Anastasiya Fiadotava kuuluvad ka ISHS-i.

Eestis on huumoriteooriaid uuritud vähe.