Henno Käo
Henno Käo (10. jaanuar 1942 Laheküla (praegu Allikalahe) – 2. juuli 2004 Tallinn) oli eesti raamatukunstnik, lastekirjanik ja luuletaja.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Ta lõpetas Kahtla kooli. Ta õppis aastatel 1958–1963 Tartu Kunstikoolis ja lõpetas selle dekoraatorina. Aastatel 1968–1969 õppis ta Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis graafikat ja 1975–1978 Villu Tootsi kirjakunsti koolis.
Töötas aastatel 1963–1968 Tallinnfilmi nukufilmi kunstnikuna, 1969–1982 Tallinna Puhkeparkide Direktsioonis. Pärast seda oli vabakutseline.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Kunstnikuna on ta tuntud eeskätt raamatuillustraatorina, kuid ta on loonud ka pastell- ja akvarellmaale ning kujundanud eksliibriseid. On osa võtnud kirja- ja karikatuurinäitustest. Tema karikatuure on avaldatud näiteks ajakirjas Pikker ja teabelehes Memento.
Käo oli ansambli Peoleo üks asutajaid, laulusolist, kitarrist ja laulusõnade looja. Tema laulutekste esitasid teisedki ansamblid, näiteks Kukerpillid.
Henno Käo on paljude lasteraamatute autor, kõik oma raamatud illustreeris ta ise. On illustreerinud ka kooliõpikuid.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- Suure Kivi lood. Eesti Raamat. 1985
- Kui mind üldse olemas ei oleks. Eesti Raamat. 1986
- Oliüks. Eesti Raamat. 1989
- Kui õige laulaks? Kupleetekste 1988-1991. Meelejahutaja. 1991
- Kuningas, kuninga kass ja teised. Kupar. 1993
- Tondijutud (õudselt jubedad): enamjaolt küll lastele, aga ka kõvema närviga keskealiste keskmisele astmele. Tiritamm. Tallinn 1993
- Vares Villemi reis maailma lõppu. Tiritamm. 1993
- Vares Villemi jõulud. Koolibri. 1993
- Väike Kahvatu Kummitus. Egmont Estonia. 1994
- 2. trükk. TEA Kirjastus. 2008
- Väike Sabatäht. Egmont Estonia. 1994
- Noorpagana lood. Koolibri 1995
- 2. trükk. TEA Kirjastus. 2010
- Lumeröökija ehk Üheksa ametit. Olion. 1995
- Kaheksajalgade planeet. Koolibri. 1999
- Läbi hõreda kivi. Faatum. 1999
- Oliüks ärihaide hambus. Hotger. 1999
- Kusagil mujal. Tiritamm. 2000
- Hinge korter. Tiritamm. 2001
- Printsuss. Tiritamm. 2001
- Kui veel telekat ei olnud. Ilo. 2001
- Maailma loomine ja teisi lugusid. Ilo. 2001
- Maailma ots ja teisi lugusid. Ilo. 2002
- Olematu saar? 2002
- Ahjukoll ja teisi lugusid. Ilo. Tallinn 2003
- Napakad jutud: postpõdernistlik raamat. Ilo. 2003
- Viimane minut. Faatum. 2003
- Tähed ja taburet. Faatum. 2004
- Väike rüütel Rikardo. Tänapäev. 2004
- Neeme Korv. "Lastekirjaniku mõtlemapanev ja hinge liigutav testament" ("Väike rüütel Rikardo", 2004). Postimees, 1. oktoober 2004
- Jaak Urmet. "Henno Käo – mees, kes oskas välja mõelda" ("Väike rüütel Rikardo"). Sirp, 17. detsember 2004
- Tähestikulinn. Faatum. 2005
- Siil Sagriku seiklused. Tänapäev. 2006
- Röövlilaev. TEA Kirjastus. 2007
- Mina, emme ja teised. Tänapäev. 2008
- Ajamasin. TEA Kirjastus. 2009
- Inimese pesa. TEA Kirjastus. 2009
- Kosmiline teekond. Kõige suurem seiklus. Eesti Urantia Assotsiatsioon. 2015
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1992 – Nukitsa konkurss, 3. koht kirjanike kategoorias ("Oliüks", 1989)
- 1994 – Nukitsa konkurss, 1. koht kirjanike kategoorias ("Dondijutud", 1993)
- – AS Bürootarvete ja Kultuurilehe eriauhind ("Väike Kahvatu Kummitus", 1994)
- 1998 – Nukitsa konkurss, 3. koht kirjanike kagetoorias ("Olematu saar?", 1997)
- 1999 – "Miku-Manni oma raamat" konkurss ("Kusagil mujal", 2000)
- 2001 – Valgetähe medaliklassi teenetemärk[1]
- – Karl Eduard Söödi lasteluuleauhind ("Hinge korter", kunstnik Anne Linnamägi)
- 2002 – Nukitsa konkurss, 1. koht kirjanike kategoorias ("Kusagil mujal")
- – Eesti Näitemänguagentuuri laste- ja noortenäidendite võistluse äramärgitud töö ("Arvutialune")
- 2004 – Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev korraldatud lastejutuvõistluse "Minu esimene raamat" II koht ("Väike rüütel Rikardo")
- – Aasta Rosin ("Väike rüütel Rikardo")
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Raimu Hanson. "Laste lemmikkirjaniku käsi käib väsimatult". Tartu Postimees, 7. mai 2002
- Nekroloog. Sirp, 9. juuli 2004