Harilik kopsurohi

Allikas: Vikipeedia
Harilik kopsurohi
PulmonariaOfficinalis.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: määratlemata
Sugukond: Karelehelised Boraginaceae
Perekond: Kopsurohi Pulmonaria
Liik: Harilik kopsurohi
Ladinakeelne nimetus
Pulmonaria officinalis
L., 1753
Sünonüümid
  • Pulmonaria maculosa Liebl.
  • Pulmonaria officinalis subsp. maculosa (Hay) Gams.

Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis) on kareleheliste sugukonda kopsurohu perekonda kuuluv taimeliik.

Harilik kopsurohi on 10–30 cm kõrgune mitmeaastane taim, mis õitseb mais-juunis.[1] Rahvameditsiinis on harilikul kopsurohul laialt kasutusalasid.    

Kasvukohana eelistab taim leht- ja segametsi. Eestis võrdlemisi sage[2].

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik kopsurohi kasvab salumetsades, kallakutel, nõlvadel, paekaldaalusel. Eelistab enamasti valgusküllasemaid kohti ja parasniiskeid muldi, kuid kasvab ka küllaltki varjulistes metsades.[3]Ta on mitmeaastane rohttaim, 10–30 cm kõrge.[1]

Harilik kopsurohi on levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas ning Eestis on ta tavaline.[3]

Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomi abil, vegetatiivselt laieneb kiiresti.[3]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Maa-alune osa[muuda | muuda lähteteksti]

Risoom on horisontaalne, roomav, harunenud, rohkete sügavale ulatuvate (kuni 30 cm) lisajuurtega.[3]

Vars[muuda | muuda lähteteksti]

Risoomist kasvavad välja viljatud varred, mis arenevad viljakandjaiks alles järgmisel aastal. Vars on püstine ja lihtsa ehitusega, kattunud lühikeste karedate karvadega.[1]

Lehed[muuda | muuda lähteteksti]

Karekarvased lehed on kas munajas või piklikmunajad. Kusjuures lehed on piirkonniti erinevad. Juurmised lehed on pikarootsulised, alumised varrelehed piklikud ja rootsuks ahenenud, ülemised lehed on rootsuta ja pisut laskuvad.[1]

Õis[muuda | muuda lähteteksti]

Pulmonaria officinalis plate 485 in: Otto Wilhelm ThoméFlora von Deutschland, Österreich u.d. Schweiz, Gera (1885)

Õied algul roosad ning pärast sinivioletsed. Õiekroon on korrapärane, pika putkega, putke neel soomusteta ning servis viietipmeline. Tupp on kellukjas või lehterjas, viiehambaline või viiejagune, hästi karvane ja vilja valmimisel suurenev. Tolmukaid on harilikul kopsurohul 5 ja enamasti on nad krooni putkes peidus.[1]

Vili[muuda | muuda lähteteksti]

Vili on pähklike, mis valmib enamasti mais-juunis.[4]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik kopsurohi sisaldab: tanniinine, polüsahhariide (lima, sisaldab polügalakturonaani, arabinogalaktaani, ramnogalakturonaani), flavonoidide (sisaldavad rutiini, kvertsetiini, kempferooli), alkaloidide (väga vähe), vitamiinie (vitamiin C, karoteen), mineraalaineid (ränihappe sooli, mangaani, rauda, kaaliumi, joodi), kohvhappe derivaate (klorogeen- ja rosmariinhape).[5][4]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimina kasutatakse ürti (Pulmonariae herba), mõnel juhul ka juurt.[4] Ürti kogutakse pärast õiepungade moodustumist, kuid enne õite puhkemist.[5] Lõigatakse või murtakse varre maapinna lähedalt maha kogu taim, hoidudes taime liigsest muljumisest, sest siis muutub droog mustjaks.[1] Kuivatatakse õhukese kihina ja aeg-ajalt segades varjus või hästi tuulutatavas ruumis. Säilitatakse 1 aasta puunõus.[4]

Kopsurohu tõmmise jaoks võetakse kaks supilusikatäit kuivatatud taime ja valatakse peale klaas keevat vett. Kümneminutilise tõmbamise järel juuakse tee soojalt ära.[3]

Kopsurohust võib teha ka vanne ja kompresse, neid on kasutatud naha põletike ja löövete puhul. Kopsurohu raviomadused on tingitud põhiliselt temas leiduvatest limaainetest.[3]

Toimed ja näidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik kopsurohi on rahvameditsiinis juba õige ammu olnud tarvitusel köhavastase ja röga lahtistava vahendina.[1] Neid võetakse sisse ülemiste hingamisteede haiguste, tuberkuloosi ja teiste kopsuhaiguste puhul, kuna neis sisalduv räni tugevdab immuunsust ja suurendab organismi kaitsevõimet.[4] Homöopaatias kasutusel koldelise kopsupõletiku korral, kuid selle toimed on tõestamata.[5]

Kopsurohupreparaatidel on verejooksu peatav, kattev, kootav, põletikuvastane ja haavu parandav toime.[4] Välispidiselt soodustab haavade paranemist ja vere hüübimist, tarvitatakse mõne nahahaiguse, nt ekseemi ja psoriaasi leevendamiseks.[5] Kopsurohu ürdipulbrit raputatakse verejooksu peatamiseks haavadele. Kopsurohutõmmist tarvitatakse vere koguse ja kvaliteedi taastamiseks sise- ja ninaverejooksude korral. Kevadel ja suvel võib selleks kasutada värskeid lehti.[4]

Soodustab mõnede sisesekretsiooninäärmete tööd. Kopsurohi on mõjus kuseeriti, eriti organismi kaaliumivaeguse korral. Tema preparaatidega ravitakse edukalt kõhulahtisust, gastriiti, neeru-, kusepõie- ning soolepõletikku, samuti põiekivitõve.[4]

 Peatamaks juuste väljalangemist, pestakse kopsurohu vesitõmmisega pead.[5]

Vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Rasedus ja rinnaga toitmine.[5]

Muu[muuda | muuda lähteteksti]

Kopsurohtu kasutatakse meetaimedena.[5]

Mõned rahvad kasutavad lehti salatite ja suppide valmistamiseks, toidu tegemiseks tarvitatakse ka noori varsi ja õielehti.[4]

Rahvapärased nimed[muuda | muuda lähteteksti]

Kopsutõverohi, maksarohi, maltsrohi, mesilill, ketstubakas, põletusrohi, püünaadid, rämmelgakõrvad, sapirohi, võtmekeeled, imikas.[1][3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 “Eesti NSV ravimtaimed”, J.Tammorg, O.Kask, G. Vilbaste, Valgus, Tallinn, 1973. Lk 71–72
  2. Leht, M. (toim.) 2007. Eesti taimede määraja. Tartu: EMÜ, Eesti Loodusfoto, lk. 229.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "Harilik kopsurohi". Kasutatud 16.5.2017.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 “Ravimtaime atlas”, Tatjana Gorbunova, Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 1996. Lk 94.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 “Maailma ravimtaimede entsüklopeedia”, Ain Raal, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010. Lk 761.