Harilik kopsurohi

Allikas: Vikipeedia
Harilik kopsurohi
PulmonariaOfficinalis.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts määratlemata
Sugukond Karelehelised Boraginaceae
Perekond Kopsurohi Pulmonaria
Liik Harilik kopsurohi
Ladinakeelne nimetus
Pulmonaria officinalis
L., 1753
Sünonüümid
  • Pulmonaria maculosa Liebl.
  • Pulmonaria officinalis subsp. maculosa (Hay) Gams.

Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis) on kareleheliste sugukonda kopsurohu perekonda kuuluv taimeliik.

Harilik kopsurohi on 10–30 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim, mis õitseb mais-juunis.[1] Rahvameditsiinis on harilikul kopsurohul laialt kasutusalasid.  

Kasvukohana eelistab taim leht- ja segametsi. Eestis võrdlemisi sage[2].

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik kopsurohi kasvab salumetsades, kallakutel, nõlvadel, paekaldaalusel. Eelistab enamasti valgusküllasemaid kohti ja parasniiskeid muldi, kuid kasvab ka varjulistes metsades.[1][3] Ta on 10–30 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim.[1]

Harilik kopsurohi on levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas ning on Eestis sage.[3]

Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomi abil, vegetatiivselt laieneb kiiresti.[3]

Botaaniline kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Maa-aluseks osaks on risoom, mis on horisontaalne, roomav, harunenud, rohkete sügavale ulatuvate (kuni 30 cm) lisajuurtega.[3]

Risoomist kasvavad välja viljatud varred, mis arenevad viljakandjaiks alles järgmisel aastal. Vars on püstine ja lihtsa ehitusega, kattunud lühikeste karedate karvadega.[1]

Hariliku kopsurohu lehed on karekarvased, mille kuju on kas munajas või piklikmunajas. Lehed on piirkonniti erinevad. Juurmised lehed on pikarootsulised ja hõredalt karvased, alumised lehed piklikud ja rootsuks ahenenud, ülemised lehed on rootsuta ja veidi laskuvad.[1][4][5]

Pulmonaria officinalis

Õied on noorelt roosad, hiljem omandavad lillakaspunase või sinise värvuse (harva valged). Õiekroon on korrapärane, pika putkega, putke neel soomusteta ning servis viietipmeline. Tupp on kellukjas või lehterjas, viiehambaline või viiejagune, karvane ja suureneb vilja valmimisel. Tolmukaid on harilikul kopsurohul 5 ning enamasti on nad krooni putkes peidus.[1][5]

Vili on pähklike, mis valmib enamasti mais-juunis.[4]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Harilikus kopsurohus leidub tanniine (6-10%), polüsahhariide (lima, mis sisaldab polügalakturonaani, arabinogalaktaani, ramnogalakturonaani), flavonoidide (rutiin, kvertsetiin, kempferool), alkaloidide (vähesel määral), vitamiine (C-vitamiin, karoteen), mineraalaineid (ränihappe soolad, mangaan, raud, kaalium, jood), kohvhappe derivaate (klorogeen- ja rosmariinhape).[4][5]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimina kasutatakse enamasti ürti (Pulmonariae herba), harvemal juhul ka juurt.[4] Ürti kogutakse pärast õiepungade moodustumist, kuid enne õite puhkemist.[5] Ürdi kogumiseks lõigatakse või murtakse taime vars maapinna lähedalt, hoidudes taime liigsest muljumisest, mille tõttu võivad taime lehed mustaks muutuda.[1] Kuivatatakse kiiresti õhukese kihina aeg-ajalt segades varjus või hästi tuulutatavas ruumis. Säilitatakse puunõus 1 aasta.[4]

Kopsurohu tõmmise jaoks võetakse kaks supilusikatäit kuivatatud taime ja valatakse peale klaas keevat vett. Kümneminutilise tõmbamise järel juuakse tee soojalt ära.[3]

Kopsurohust võib teha ka vanne ja kompresse, neid on kasutatud naha põletike ja löövete puhul. Kopsurohu raviomadused on tingitud põhiliselt temas leiduvatest limaainetest.[3]

Toimed ja näidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Harilik kopsurohi on rahvameditsiinis olnud kasutusel köhavastase ja röga lahtistava vahendina.[1] Kasutatakse seespidiselt ülemiste hingamisteede haiguste, tuberkuloosi ja teiste kopsuhaiguste puhul, kuna neis sisalduv räni tugevdab immuunsust ja suurendab organismi kaitsevõimet.[4] Homöopaatias kasutusel koldelise kopsupõletiku korral, kuid toime on tõestamata.[5]

Kopsurohupreparaatidel on verejooksu peatav, põletikuvastane, kootav, kattev ja haavu parandav toime.[4] Välispidiselt soodustab haavade paranemist ja vere hüübimist, kasutatakse mõningate nahahaiguse, nt ekseemi ja psoriaasi leevendamiseks.[5] Kopsurohu ürdipulbrit raputatakse haavadele verejooksu peatamiseks. Kopsurohutõmmist kasutatakse vere koguse ja kvaliteedi taastamiseks sise- ja ninaverejooksude ning hemorröa korral. Kevadel ja suvel võib selleks kasutada värskeid lehti.[4]

Harilik kopsurohi soodustab mõnede sisesekretsiooninäärmete tööd. Toimib kuseeritina, eriti organismi kaaliumivaeguse korral. Kopsurohu preparaatidega ravitakse edukalt kõhulahtisust, gastriiti, neeru-, kusepõie- ja soolepõletikku ning põiekivitõve.[4]

Juuste väljalangemise peatamiseks pestakse kopsurohu vesitõmmisega pead.[5]

Vastunäidustused[muuda | muuda lähteteksti]

Harilikku kopsurohtu ei soovitata kasutada raseduse ja rinnaga toitmise ajal.[5]

Muu[muuda | muuda lähteteksti]

Kopsurohtu kasutatakse meetaimena.[5]

Mõned rahvad kasutavad kopsurohu lehti salatite ja suppide valmistamiseks, toidu tegemiseks tarvitatakse ka noori varsi ja õielehti.[4]

Rahvapärased nimed[muuda | muuda lähteteksti]

Kopsutõverohi, maksarohi, maltsrohi, mesilill, metstubakas, põletusrohi, püünaadid, rämmelgakõrvad, sapirohi, võtmekeeled, imikas.[1][3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 “Eesti NSV ravimtaimed”, J. Tammorg, O. Kask, G. Vilbaste, Valgus, Tallinn, 1973. Lk 71–72
  2. Leht, M. (toim.) 2007. Eesti taimede määraja. Tartu: EMÜ, Eesti Loodusfoto, lk. 229.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 "Harilik kopsurohi". Kasutatud 16.5.2017.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 4,9 “Ravimtaime atlas”, Tatjana Gorbunova, Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 1996. Lk 94.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 “Maailma ravimtaimede entsüklopeedia”, Ain Raal, Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010. Lk 761.