Hans Vadi

Hans Vadi (22. juuni 1928 Tallinn – 8. oktoober 2005 Tallinn) oli eesti rahvusest Nõukogude Liidu lendur, lennundustegelane ja spordikohtunik

Vadi lõpetas aastal 1944 Tallinna poeglaste kaubanduskooli, 1946 Tallinna Rahandustehnikumi. Samal 1946. aastal alustas ta õppimist kursandina Eesti NSV OSOAVIAHIM-i Tallinna Aeroklubis mootorlennukursustel, kus algväljaõppesalga komandöriks oli äsja demobiliseerunud sõjaväelendur Hugo Abram. 1948 – sooritas Vadi oma esimese langevarjuhüppe ja lendas välja biplaan õppelennukil Po-2, millel lendamiseks sai ta ka pilooditunnistuse.

1948 jätkas Vadi lende ühepinnalisel õppe-treeninglennukil UT-2, mis saigi otsustavaks tema lendurielukutse valikul. Aastail 1949–50 töötas Vadi Tallinna Pioneeride Palees noortejuhendajana. 1951. aastal võeti Vadi vastu NSV Liidu relvajõudude Nikolajevi Merelennuväekooli, mille ta lõpetas 1952. aastal.

Sõjakooli kursandina lendas ta lennukitel Jak-18 ja Tu-2. 1952 kuni 1960 töötas Vadi Nikolajevi Merelennuväekoolis lendur-instruktorina ja lendurina, omandades 1. klassi kvalifikatsiooni ja teenides välja majori auastme, lendas lennukitel Li-2, Il-28, Tu-16 ja Jak-18U kokku ligi 4000 tundi.

Pärast demobiliseerumist 1960, asus Vadi tööle ALMAVÜ Tallinna Lennuspordiklubis purilennulüli lendur-instruktorina. Lendas purilennukitel KAI-12, A-11, A-15, L-13 "Blanik" ja teistel klubi purilennukitel. Vadi oli 1962–70 Tallinna Lennuspordiklubi ülem, lendas mootorlennukitel An-2 ja Jak-12. ALMAVÜ-st lahkumise ajaks oli tal kogunenud 5200 lennutundi. 1970–91 töötas Kirovi nim. näidiskalurikolhoosis.

Vadi kuulus 1960–70 Eesti NSV Lennuspordiföderatsiooni presiidiumi (juhatusse), 1973–86 oli selle spordiliidu ase-esimees ja 1986–2003 ELF-i president. Alates 2003 ELFi Aupresident. Pärast lenduriameti mahapanekut, aastal 1970, tegutses ta puri- ja mudellennukohtunikuna, 1970 vabariiklik kategooria (Eesti NSV) ja 1980 Üleliiduline (NSV Liit) kategooria.