LET L-13 "Blanik"

Allikas: Vikipeedia
LET L-13 "Blanik"

L-13 "Blanik" on firma LET kaheistmeline täismetall-konstruktsiooniga purilennuk. Prototüübi esmalend toimus 1956. aasta märtsis. See on üks kõigi aegade enim ehitatud ja maailmas laialt levinud purilennukeid.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Purilennuk L-13 loodi 1956. aastal kunagises Tšehhoslovakkia lennukiehitusettevõttes LET Kunovitses. Konstruktsiooni lõi Karel Dlouhi juhitud meeskond. L-13 Blanikuid ehitati kuni 1978. aastani ligi 3000, millest ligikaudu 1200 ehitati Nõukogude Liidu tellimusel. L-13 "Blanik" sobis eriti hästi purilendurite algväljaõppeks, samuti ka edaspidiseks lennupraktikaks.[2]

Konstruktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Tegemist on vabalt kandva ülatiivaga, tandem-kaheistmelise, elektrokeemilise pinnatöötlusega täismetallist poolmonokok-konstruktsiooniga purilennukiga.

Kere[muuda | muuda lähteteksti]

Purilennuku A-15 poolmonokokkere

Purilennuki kere on täismetallist poolmonokok-konstruktsiooniga, ristlõikes ovaalne. Kabiini kuppel ja kiil moodustavad kerega ühtse terviku. Kolmeosalise pleksiklaasist kupliga kaetud kabiin paikneb kere esiosas, mille ruumikas karkass on koostatud/needitud duralumiiniumlehest stantsitud kere kaartest, taladest, stringeritest (pikiliistudest) ja paneelidest. Poolkaunkere tagumine, kabiinist tahapoole jääv osa koosneb kahest stringerite ja kaartega tugevdatud duralumiiniumlehest monokoki (kooriku) poolest, mis on omavahel piki keret ühendatud ülemise ja alumise neetõmblusega.

Tiib[muuda | muuda lähteteksti]

Tiivakonsooli põhimõtteline struktuur

Tiib on täismetallist konstruktsiooniga, negatiivse noolsusega, plaanvaates kahest mehaaniliselt eraldatavast trapetsilisest (vasakust ja paremast) poolest (ehk konsoolist) koosnev. Keskelt värtnakujuliste voolunditega otste poole negatiivse geomeetrilise väändega. Ühe põhitala ja abitaladega tiib on mehhaniseeritud kaldtüüridega (ehk eleronidega), Fowler-tüüpi tagatiiva ja DFS- (Deutsche Forschungsanstalt für Segelflug) tüüpi piduriklappidega (ehk intertseptoritega). Tagatiiva ja kaldtüüride talast tahapoole jääv metallsõrestik on kaetud impregneeritud tekstiilmaterjaliga.

Tiiva eesmine osa, profiili ninaosa koos põhitalaga, moodustab väändele töötava struktuuri, mis koosneb peitpeaneetidega kinnitatud duralumiiniumkattelehtedest ja duralumiiniumlehest stantsitud tugevdavatest pikisuunalistest tugiliistudest (stringeritest) ja ribidest.

Saba[muuda | muuda lähteteksti]

Kiil ja vabalt kandev stabilisaator on metallkonstruktsiooniga. Pöördetüüri ja kõrgustüüri talast tahapoole jääv metallsõrestik on kaetud impregneeritud tekstiilmaterjaliga.

Stabilisaatori vasak ja parem pool on koos kõrgustüüridega transpordi ajaks kiilu juurde paralleelselt ülesklapitavad. Stabilisaatori mõlema poole kõrgustüüri tagaservale kinnitub aerodünaamiline trimmertüürpind.

Juhtimisseadmed[muuda | muuda lähteteksti]

Topelt juhtimisseadmed, juhiselt kaldtüüridele ja tagatiivale jäiga (duralumiiniumist torutõukurid) ülekandega, trossülekandega kõrgus- ja pöördetüürile ning traatülekandega kõrgustüüri trimmeritele.

Telik[muuda | muuda lähteteksti]

Mehaaniliselt osaliselt sissetõmmatav, õli-pneumodempfer amortisatsiooniga, trummelpiduriga, 350 x 135 mm rehvi ja siseõhukummiga ratas, sabakark.

Kabiini kuppel[muuda | muuda lähteteksti]

Kuppel on akrüülklaasist kolmeosaline, millest suurem, keskmine, osa avaneb paremale küljele ja on lennu ajal ohu korral äraheidetav.

Lennutehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tiivaulatus: 16,2 m
  • Pikkus: 8,4 m
  • Kõrgus: 2,1 m
  • Külgsuhe: 13,7
  • Tiiva noolsus: –5°
  • Tiiva V-kuju:
  • Tiiva profiil: tüves – NACA 63(2) A-615, otstes – NACA 63(2) A-612
  • Tiiva seadenurk: 4°, geomeetriline vääne: –3° summaarselt
  • Tühikaal: 292 kg
  • Suurim lennukaal: 500 kg
  • Tiiva pindala: 19,15 m²
  • Tiiva pinnakoormus: 26,1 kg/m²
  • Väikseim kiirus: 60 km/h
  • Lauglemisväärtus: 28 (kiirusel 87 km/h)
  • Väikseim vajumine: 0,82 m/s (kiirusel 79 km/h)
  • Suurim lubatud kiirus: 240 km/h
  • Suurim lubatud sleppimiskiirus: 140 km/h
  • Suurim lubatud vintsimiskiirus: 100 km/h
  • Meeskond: 2

Viited[muuda | muuda lähteteksti]


Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tehnitšeskoje rukovodstvo L-13. 5. izdanije. LET, natsionalnoje predprijatie, g. Kunovitse, TšSSR.
  • Ü. Keedus. Purilend. Eesti riiklik kirjastus, Tallinn 1962.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]