Biplaan

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Õppelennuk Boeing Stearman E75 (PT-13D) 1934. aasta konstruktsioon
Antonov An-2 on suurim ühemootoriline biplaan, kõige kauem tootmises olnud biplaan[1] ja teine kõige kauem toodetud lennumasin.

Biplaan on fikseeritud tiibadega lennuk, mille üks tiib asub teise tiiva kohal.

Vendade Wrightide sooritatud maailma esimesel aerodünaamiliselt juhitava lennu lennumasinal oli samuti biplaanile omane tiibade asetust. Biplaan oli valitsev lennukikonstruktsioon lennunduse algusaastatel. Kuigi biplaani struktuur on monoplaanist lihtsam, on üksteise kohal asetsevate tiibade rindtakistus õhuvoolus suurem. Arenev lennukiehitus, paremad teadmised aerodünaamikast ja paremad ehitusmaterjalid tõrjusid biplaan-lennukikonstruktsiooni lennunduses tagaplaanile 1930. aastate lõpuks.

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Biplaani kaks teineteise kohal asetsevat tiiba tekitavad väikestel lennukiirustel suuremat tõstejõudu võrreldes monoplaaniga. Mõlemad tiivad tekitavad tõstejõudu, kuid see ei ole kaks korda suurem kui sarnase konstruktsiooniga ühetiivalisel lennukil. Teineteise kohal asetsevad tiivad mõjutavad üksteist. Näiteks biplaanil, mille tiiva külgsuhe on 6 ja tiibade vaheline kaugus on tiiva üks kõõlu jagu, tekitab tiivaulatus umbes 20% rohkem tõstejõudu kui sama külgsuhtega ühetiivaline lennuk.[2]

Tavaliselt on biplaani alumine tiib kinnitatud lennuki kere külge ning ülemine tiib on kinnitatud kere kohale. Eleroonid ehk kaldtüürid võivad olla mõlemal tiival, kuid tagatiivaga on tavaliselt varustatud ainult alumine tiib. Tiivad on omavahel kere suhtes sümmeetriliselt kinnitatud tugedega ning pingutustrossidega.

Eelised ja puudused[muuda | muuda lähteteksti]

Biplaani peamine eelis monoplaani ees on võimalus saavutada lennuki konstruktsiooni suur jäikus väiksema kaalu juures. Biplaan-lennuki kandepindadele saab anda lihtsamalt suure jäikuse, sest kaks tiiba toimivad teineteise suhtes tugedena ning seetõttu on võimalik kasutada tiibade konstruktsioonis vähem materjali ja ehitada kergem lennumasin. Lennunduse algusaastatel kasutusel olnud mootorid olid väikese võimsusega, seetõttu olid lennukid aeglased. Biplaani väike tiiva pinnakoormus ja väike lennukiirus andsid ka väiksema varisemiskiiruse.[3]


Tiiva asetuse nihe[muuda | muuda lähteteksti]

Biplaani tiivad olid algupäraselt üksteise kohal. Paljudel biplaanidel on kasutusel tiivanihe (ingl stagger). Positiivseks tiivanihkeks või lihtsalt tiivanihkeks nimetatakse olukorda, kus ülemine tiib asetseb alumise suhtes eespool. Tiivanihe aitab suurendada tõstejõudu, vähendades kahe tiiva omavahelist aerodünaamilist mõju. Samuti on võimalik paigaldada alumise tiiva esiserv ettepoole ülemise tiiva esiservast (negatiivne tiivanihe). Enamasti on kasutusel positiivne tiivanihe, kuna see avardab vaatevälja alla ja lihtsustab pääsu kabiini.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Gordon, Yefim & Komissarov, Dmitry. (2004). "Antonov An-2". Midland. Hinkley. ISBN 1-85780-162-8
  2. Dommasch, Lomb. (1961). "Airplane Aerodynamics"
  3. Berriman. (1913). "An Introduction to the Elements of Flight"