Hans Hartung

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Hans Hartung
Paolo Monti - Servizio fotografico - BEIC 6340876.jpg
Sünninimi Hans Heinrich Ernst Hartung
Sünniaeg 21. september 1904
Sünnikoht Leipzig, Saksamaa
Surmaaeg 7. detsember 1989
Surmakoht Antibes, Prantsusmaa
Rahvus sakslane
Tegevusala maal, graafika, fotograafia
Kunstivool abstraktsionism, tašism
Mõjutatud Rembrandt van Rijn,
Francisco de Goya,
Lovis Corinth,
Oskar Kokoschka,
Emil Nolde,
Max Slevogt

Hans Hartung (21. september 1904 Leipzig, Saksamaa7. detsember 1989 Antibes, Prantsusmaa) oli Saksa päritolu kunstnik ja fotograaf, abstraktsionismi esindaja.[1][2]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Hans Hartung sündis 21. septembril 1904 Saksamaal Leipzigis kunstilembeses perekonnas.

1924. aastal astus ta Leipzigi ülikooli õppima kunstiajalugu ja filosoofiat. Ta jättis ülikooli pooleli ning kuigi talle soovitati suunduda end täiendama Bauhausis, jätkas ta õpinguid Dresdeni kunstikoolis.[3] 1926. aastal külastas ta Dresdenis rahvusvahelist kunstiülevaatenäitust, kus talle jättis sügava mulje kaasaja Prantsuse ja Hispaania kunst. Nähtu ajel otsustas ta kodumaalt lahkuda, et näha kunsti avarama pilguga. Ta tegi Itaalias jalgrattareisi ning kolis siis Pariisi.

1928. aastal külastas Hartung Münchenit ning õppis seal kunstniku ja kunstiteoreetiku Max Doerneri klassis maalimistehnikaid.[4] 1929. aastal abiellus ta norra kunstniku Anna-Eva Bergmaniga (19091987)[5] ning kolis Lõuna-Prantsusmaale Leucate’i ja seejärel Baleaaridele Menorca saarele. 1931. aastal toimus ta esimene näitus Dresdenis, kuid see ei olnud edukas.[1]

Koos isa surmaga katkesid Hartungil kodumaaga viimasedki sidemed. Saksamaal peeti tema maale kubistlikeks ning see läks vastuollu natsiideoloogiaga. Berliini külastamise ajal püüdis politsei teda maalide müümise eest arreteerida. 1935. aastal põgenes ta koos sõbra, kunstiajaloolase Christian Zervosega Pariisi.[4] Kolm aastat hiljem lahutas ta abielu. Need rasked läbielamised, aga ka rahalise olukorra halvenemine viisid ta depressiooni.[6]

Teise maailmasõja alguses astus Hartung Prantsuse Võõrleegioni ning osales sõjas Põhja-Aafrikas, kus kaotas jala.[6] Sõjaliste teenete eest sai ta 1945. aastal Prantsuse kodakondsuse ja teenistuse eest Sõjaristi (Croix de Guerre).[4]

1939. aastal abiellus Hartung talle Prantsusmaal ulualust pakkunud skulptori Julio Gonzáleze tütre Robertaga.

Loominguline edu järgnes pärast sõda. Hartungi esimene suur isikunäitus toimus Pariisis 1947. aastal. Seal eksponeeritud töödes kasutas ta pikkade löökide kombinatsioone, värv oli lõuendile kantud kiirete liigutustega ja eelneva plaanita. See stiil tõi Hartungile kuulsuse tašistina.[4][1][6] Pärast edukat näitust hakati ta teoseid eksponeerima ka teistes Euroopa linnades, samuti USA-s, Jaapanis ja Ladina-Ameerikas.[1]

1957. aastal taasabiellus Hartung Anna-Eva Bergmaniga. Ta abikaasa suri 1987. aastal.

Hartung jätkas tööd oma surmani.[1] Ta suri 85 aasta vanuses 7. detsembril 1989 Prantsusmaal Antibes’is.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Hans Hartung "T46-17" (1946)

Hans Hartungi varasemat loomingut mõjutasid Rembrandt van Rijn ja Francisco de Goya. Hiljem aga mängisid suurt rolli ekspressionistlikud kunstnikud Oskar Kokoschka ja Emil Nolde ning impressionismi ja ekspressionismi sünteesinud kunstnikud Max Slevogt ja Lovis Corinth.[4] Tema omakorda andis tõuke uue kunstisuuna – lüürilise abstraktsionismi loomisele.[4]

Hartungi stiili iseloomustavad mitmesugused muutused. Teise maailmasõja ajal lisandus ta teostesse abstraktsust. Aastate kestel muutus ta stiil, mis põhines žestide vabadusel, dünaamikal ja spontaansusel, formalistlikumaks, eriti pärast insulti 1986. aastal.[4]

Hartung tegeles ka fotograafiaga, mille vastu oli tal huvi tekkinud juba lapsepõlves. Ta tegi umbes 30 000 fotot, millest suuremal osal on kujutatud maastikke ja portreid, aga nende seas on ka abstraktseid pilte.[2]

1960. aastatest elu lõpuni korraldas Hartung 11 isikunäitust, sh näituse Metropolitani muuseumis New Yorgis (1975) ning retrospektiivi Pompidou keskuses Pariisis (1977).[7]

Hartungi loomingut leiab kogudest üle maailma:[7]

Hans Hartungi ja ta abikaasa Anna-Eva Bergmani loomingut koondab Hartung-Bergmani fond, mis asub Prantsusmaal Antibes’is. Fond on loodud Hartungi ja Bergmani ostetud krundile, kuhu nad kavandasid maja. 1994. aastal asutatud fondi[8] kogusse kuuluvad kunstnike joonistused, maalid, fotod, keraamika ning loominguga seotud dokumendid, reklaamid, era- ja avalik kirjavahetus, bibliograafia jne.

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Oma elu jooksul pälvis Hartung mitu mainekat rahvusvahelist auhinda: 1957. aastal oli ta esimene, kes pälvis Rubensi auhinna,[6] 1960. aastal sai ta maalipreemia Veneetsia biennaalil.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Hans Hartung: French Painter". Britannica. Vaadatud 12. jaanuaril 2021.
  2. 2,0 2,1 "Hans Hartung and photography". Hartung-Bergmani fond (Fondation Hartung-Bergman). Vaadatud 12. jaanuaril 2021.
  3. "Hans Hartung". Art Directory. Vaadatud 12. jaanuaril 2021.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 "Hans Hartung: Biography". Widewalls. Vaadatud 12. jaanuaril 2021.
  5. "Anna-Eva Bergman". Archives of Women Artists, Research and Exhibitions (AWARE). Vaadatud 12. jaanuaril 2021.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 "Жизнь и творчество Ханса Хартунга, мастера ташизма". artanablog.com, 28. august 2018. Vaadatud 12. jaanuaril 2021.
  7. 7,0 7,1 "Hans Hartung. Exhibitions". Artnet. Vaadatud 12. jaanuaril 2021.
  8. "Décret du 16 février 1994 portant reconnaissance d'une fondation comme établissement d'utilité publique". Légifrance, 23. veebruar 1994. Vaadatud 13. jaanuaril 2021.
  9. "Biennale Arte. History". La Biennale de Venezia. Vaadatud 12. jaanuaril 2021.

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Amnon Barzel (2007). Hans Hartung: In the Beginning There Was Lightning Bilingual Edition. 5 Continents Editions Srl. ISBN 8874392435. (inglise ja prantsuse keeles)
  • Eva Schmidt (2016). Hans Hartungg: und die Fotografie / et la photographie / and photography. Hirmer Verlag GmbH. ISBN 3777426490. (inglise, saksa ja prantsuse keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]