Haldi (jumal)

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Haldi lõvi seljas. Arin-Berdilt leitud maali fragment. Asub Armeenia Ajaloomuuseumis

Haldi (urartu keeles Haldi.jpg Dḫal-di) on urartu mütoloogias peajumal, jumalanna Arubaini abikaasa. Koos äikese- ja sõjajumala Thejšeba ning päikesejumala Šiviniga kuulus ta jumalate juhtkolmikusse.

Haldi oli Urartu riigijumal Išphuini valitsemisajast saadik. Haldi valvas kuningriigi üle ja saatis sõjaväe lahingusse. Kuningad põhjendasid sõjakäike sellega, et see oli Haldi ülesanne neile.

Haldi nimi tähendas tõenäoliselt 'taevane'. Tema peamine kultuskeskus oli Musasiri linn. Pärast selle hävitamist 714 eKr kaotas Haldi vähehaaval tähtsuse.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Nime päritolu on ebaselge. Seda seostatakse taevaga, mis on tüve hal- tähendus nahhi-dagestani keeltes, millega hurri keeled (sealhulgas urartu keel) on suguluses. Sel juhul võib haldi tähendus olla 'taevane'[1].

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa urartu mütoloogia jumalatest on pärit Mesopotaamiast. Haldi oli algselt urartulaste hõimujumal.[2] Kõige levinuma teooria järgi rändasid urartu hõimud (kutsuti ka Nairi rahvaks) Armeenia mägismaale Rawandozi piirkonnast, praeguse Iraani Lääne-Aserbaidžaani provintsi alalt[3]. Need hõimud tõid kaasa Rawandozi kohaliku jumala Haldi ja levitasid tema kultust tulevasel Urartu riigi territooriumil.

Haldi oli Musasiri linna (asus praeguse Lääne-Aserbaidžaani provintsi alal) jumal ja seega oli linn ka tema peamine kultuskeskus [4]. Teofoorseid nimesid, mis sisaldavad osa Ḫaldi, on teada Kesk-Assüüria ajast saadik.[5] Miroslav Salvini osutab sellele, et vanimad teadaolevad urartu pealdised Sarduri linnuses Tušpas (Vanis) Haldit ei maini[6]. Ta leiab, et Išphuin juurutas Urartus Haldi kultuse ning nimetab seda tema tähtsaimaks poliitiliseks teoks.

Haldi sai Urartu peajumalaks pärast seda, kui 9. sajandil eKr liideti Musasir Urartuga. Kuningas Išphuini valitsemisajal kujunes urartu usundi alus. Haldit hakati austama sarnaselt sellega, nagu Assüürias austati Aššurit.

Haldi kultus[muuda | muuda lähteteksti]

Argišti I rajatud Haldi pühamu rekonstruktsioon Erebunis

Haldi nimi figureeris kuninglike ürikute alguses: "Haldi vägevuse läbi Menua, Išphuini poeg, ütleb...". Mõnikord oli Haldi Urartu sõjaretkede peakangelane: "Jumal Haldi oma sõjariistaga läks retkele, vallutas Erikuahhi maa, võitis Luhhiuni linna, heitis need Menua jalge ette. Haldi on vägev, jumal Haldi sõjariist on vägev." Need vormelid on laenatud Assüüriast, kus sarnast sõnastust kasutati jumal Aššuri kohta.

Haldi poole palvetamisega kaasnes koduloomade ohverdamine. Urartu tekstide järgi pidi Haldile korraga ohverdama 70 härga ja 34 lammast[7]; suuremaid ohverdusi Urartus ei tehtud.

Ohverdamine toimus Haldi pühamutes. Tõenäoliselt oli Haldi pühamu igas linnas. Pühamu ehitati peakindluses kõrguselt teisele kõrgendikule (kõrgemail kõrgendikul oli tavaliselt kuninga palee). Sel oli tavaliselt pisut tsikuraati meenutav torn, mida kasutati mitmesugustes tseremooniates[8]. Pühamu seinad kaunistati sageli dekoratiivsete relvadega, mis sümboliseerisid jumala tahte ja Urartu sõjaväe võidu seost[9].

Ikonograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Samba alust kaunistav kivi (Rusa kuup) kuningas Rusa I palees Kef Kalesis Adilcevazis. Kuningas Haldi seisab lõvi seljas, hoides vasakus käes joogikaussi ja paremas käes odaotsa või taime. Praegu Anatoolia Tsivilisatsioonide Muuseumis Ankaras
Detail samalt kivilt
Haldi kujutise skeem

Vastavalt Vana-Lähis-Ida kunstikaanonitele kujutati Haldit profiilis. Tal võisid olla habe ja tiivad. Mõnikord hoidis ta käes teadmata otstarbega esemeid. Sageli kujutati teda lõvi seljas seismas (mistõttu on oletatud, et lõvi oli tema püha loom), kuid mõnel kujutisel on ta pulli seljas. Mõnel juhul kujutati temaga koos lõvi seljas Thejšebat, kes oli urartu usundi panteonis tähtsuselt teine jumal.[10]

Haldi kultuse kadumine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 714 eKr võitis Assüüria kuningas Sargon II pärast pikka sõda Urartu kuninga Rusa II vägesid. Ta vallutas ootamatu manöövriga riigi ja rüüstas Haldi peamise kultuskeskuse Musasiri. See vallutus viis Urartu sõjalis-poliitilise allakäiguni, mis andis Haldi kultusele tõsise hoobi. Musasiri linna uuesti üles ei ehitatud ja Haldi kultus hakkas kaduma.

Urartu riigi viimastel aastatel pöörduti kuninglikes ürikutes üha enam Haldi asemel Thejšeba ja isegi Assüüria jumala Aššuri ning Babüloni jumala Marduki poole[11]. Ka pealinna üleviimine Thejšeba kultuskeskusesse Thejšebainisse võis olla seotud Haldi kultuse hääbumisega.

8. sajandi teisest poolest eKr pärinevas kirjas, mis omistatakse Tiglat-Pileser III-le või Sargon II-le, mainitakse Assüüria agenti nimega Parni-aldi. On oletatud, et see tähendab 'kellel on farn jumal Haldilt', kus farn on iraani religioosne termin; aldi on selle oletuse järgi Haldi nime kohalik moonutus[12].

Haldi kultuse teisenemine Mheri kultuseks[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatakse, et Armeenias jätkus jumal Haldi kultus Mheri (zoroastristliku Mithra armeenia variant) kultusena[13]. Sellist arvamust avaldas juba Igor Djakonov, kes osutas sellele, et Haldi väravat Vani lähedal nimetati armeenia traditsioonis Mheri väravaks[14][15] Armen Petrosjan, kes analüüsis Mheri ja Haldi sarnasusi, osutab muu hulgas järgmistele kokkulangemistele:[16]

Mher (Mihr) Haldi
Armeenia eepose "Sassuuni Davith" lõpus läheb ta läbi Mheri värava kaljusse. Aeg-ajalt, pidupäevadel, tuleb välja, et teada saada, kas tal on aeg tagasi tulla. Pidupäevadel tuleb ta sellest samast kaljust läbi Haldi väravate välja.
Eepose pärimus paigutab Mheri värava Ronga kivile. Ühel Haldi peatempli asukoha, Musasiri kuningapitsatil nimetatakse Musasirit Ronga linnaks.
Teatab karjasele, et ta tuleb kaljust välja, kui nisutera kasvab roosinupu suuruseks ja odratera Kreeka pähkli suuruseks. Teda austati kui viljakusjumalat, tema värava ees peeti lõikuspidu.
Jäi seitsmeks aastaks joobnuna Egiptusesse. Oli seotud viinamarjakasvatuskultusega.
Teda nimetatakse lõviks või lõvitaoliseks. Lõvi oli tema sümbol.
Haldi kujutis kilbil

1995. aastal leitud Išphuini ja Menua aegne kilp, millel Haldi on kujutatud leegist ümbritsetuna ja meenutab põlevat päikest, kinnitas seda seisukohta.[17].

Iraani rahvad võtsid Haldi pärast Urartu langust oma mütoloogiasse.[18].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Пиотровский 1959: 224.
  2. Пиотровский 1959: 220–221.
  3. Salvini 1995; Stone, Zimansky 2003; Barnet 1973.
  4. Меликишвили 1948: 37–48.
  5. Zimansky 2001:18.
  6. Salvini 2001: 345.
  7. Меликишвили 1953–1954.
  8. Оганесян 1980.
  9. Редер 1987; Chahin 2001.
  10. Oktay 1999: 35–45.
  11. M. Salvini 2002.
  12. Грантовский 2007: lk 350–352.
  13. История Востока: в шести томах.Том 1: Восток в древности, Восточная литература РАН 2002, lk 541: "Väike-Aasia idaosas ja osalt Armeenias austati vahest kõige rohkem valgusjumalat Mithrat, keda nimetati iraani jumala nimega, kuid vormides, mis olid Iraanis levinud vormidest täiesti erinevad ning pärinesid mingitet kohalikest kultustest (Armeenias nimetati nähtavasti Mithraks urartu jumalat Haldit)."
  14. Дьяконов 1983.
  15. Дьяконов 1990: "Iraani Mithrast tuleb eristada hellenistlikku Mithrat, kellel oli temaga peale nime võrdlemisi vähe ühist. Nähtavasti samastati Mithra üleüldise religioosse sünkretismi aegadel hellenismieelsel või hellenistlikul ajastu ühega anatoolia jumalatest, kes, nagu Mithragi, võitis härga ning on seotud kaljusse minekuga ja sealt tulekuga, – võib-olla urartu Haldiga; kunagist Haldi kultuse kohta – uksekujulist püstist lihvitud kaljut – nimetatakse tänini Mheri-dur või Meher-kapusı, st 'Mithra uks', täpsemalt 'Mheri uks' (Mher < *Mihr < *Mithrа- on Mheri peegeldus armeenia eeposes, kus tal on siiski indoiraani Mithraga vähe ühist). Samuti nagu urartu Haldi samastati Mithraga, samastati urartu Thejšeba Vrtragnaga."
  16. Petrosyan 2006.
  17. Radner 2007: "Alates Išphuini valitsemisajast oli Haldi Urartu riikliku panteoni eesotsas hoolimata asjaolust, et Musasir ei olnud Urartu kuningriigi osa; sellest ajast saadik ehitati Urartus rida Haldi templeid, ning neist ühe, nimelt Ülem-Anzafi kindluses paiknenud pühamu laost kaevati 1995. aastal välja kilp, mis näitab seda jumalust teisi Urartu jumalaid lahingusse juhtimas, samas järjekorras nagu Išphuini ja Menua pealdisel Meher Kapısıl. See Išphuinile ja Menuale pühendatud kilp näitab Haldit sõdalasena, kes hoiab käes vibu ja viskoda (või ehk hiiglaslikku oda?) ning keda ümbritseb leekidest ümbritsetud aura, mis meenutab leegitsevat päikest. See kõige varajasem teadaolev kujutis sellest jumalast paistab kinnitavat vaadet, et Haldi ja Mithra vahel on mõisteline seos, mida eeldab traditsiooniline armeeniakeelne nimetus pimedale kaljuväravale Vanis, mida urartulased nimetasid 'Haldi väravaks', Mheri dur (Mheri (Mithra) uks), mille tavalisem nimi "Meher Kapısı" on lihtsalt tõlge türgi keelde. See seostus kujunes võib-olla juba Ahhemeniidide ajal, kui Urartu traditsioonid etendasid kuningliku ideoloogia kujunemises tähtsat osa; Mithra figureerib Artaxerxes II valitsemisajast (404–359 BC) saadik kuninglikes pealdistes ja võib-olla enne seda Persepolise kindlustustahvlites. Armen Petrosjan analüüsis hiljuti kahe jumaluse vahelisi hämmastavaid sarnasusi ning väitis minu meelest veenvalt, et need kuuluvad samasse traditsioonivoogu."
  18. Дьяконов 1990: 211, 224.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Г. А. Меликишвили. Мусасир и вопрос о древнейшем очаге урартских племён. – Вестник древней истории, 1948, nr 2.
  • Г. А. Меликишвили. Урартские клинообразные надписи. – Вестник древней истории, 1953, nr 1–4; 1954, nr 1.
  • Пиотровский Б. Б. Ванское царство (Урарту), Москва 1959. Veebiversioon.
  • R. D. Barnet. Urartu. – The Cambridge Ancient History, kd 3, Cambridge 1973.
  • Оганесян К. Л. Крепость Эребуни (782 г. до н.э.), Ереван 1980.
  • И. М. Дьяконов. К вопросу о символе Халди. – Древний Восток, IV, Ереван 1983.
  • Д. Г. Редер. Роль Муцацирского храма в экономике Урарту и Ассирии в VIII в. до н.э. – Вестник древней истории, 1987, nr 1, lk 147–158.
  • Дьяконов И. М. Архаические мифы Востока и Запада, Москва 1990, ISBN 535400876Х.
  • Mirjo Salvini. Geschichte und Kultur der Urartäer, Darmstadt 1995, ISBN 3534018702, ISBN 9783534018703.
  • Belli Oktay. The Anzaf Fortresses and the Gods of Urartu, Istanbul 1999, ISBN 9756899018.
  • M. Chahin. The Kingdom of Armenia, London 2001, ISBN 0700714529.
  • Paul E. Zimansky. Archaeological Enquiries into Ethno-linguistic diversity in Urartu. – Robert Drews (toim). Greater Anatolia and the Indo-Hittite Language family, (Washington: Institute for the Study of Man 2001.
  • Miroslav Salvini. Die Einwirkung des Reiches Urartu auf die politischen Verhältnisse auf dem Iranischen Plateau. – Ricardo Eichmann, Hermann Parzinger (toim), Migration und Kulturtransfer (Bonn 2001) 345]]
  • Mirjo Salvini. Una Stele di Rusa III Erimenahi dalla zona di Van. – Studi micenei ed egeo-anatolici, 2002, 44, nr 2, lk 115–144.
  • E. C. Stone, Paul E. Zimansky. The Urartian Transformation in the Outer Town of Ayanis. – Archaeology in the Borderlands. Investigations in Caucasia and Beyond, Los Angeles 2003, ISBN 1931745013.
  • Armen Petrosyan. Haldi and Mithra/Mher. – Aramazd. Armenian Journal of Near Eastern Studies, 2006. Veebiversioon.
  • Грантовский Э. А.. Ранняя история иранских племен Передней Азии, Москва 2007, ISBN 9785020363274.
  • Karen Radner. Between a Rock and a Hard Place. – Biainili-Urartu, The Proceedings of the Symposium held in Munich 12–14 October 2007.