Boriss Piotrovski

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Boriss Piotrovski
Bundesarchiv B 145 Bild-F078401-0011, Boris Borissowitsch Piotrowskij.jpg
foto aastast 1988
Sündinud 14. veebruar 1908
Surnud 15. oktoober 1990
Kodakondsus Venemaa Keisririik,
Nõukogude Liit
Teadusala arheoloogia,
orientalistika
Uurimisala Urartu tsivilisatsioon
Teaduskraad ajaloodoktor (1944)
Teaduskutse professor

Boriss Borissovitš Piotrovski (vene keeles Борис Борисович Пиотровский; 14. veebruar (vkj 1. veebruar) 1908 Peterburi, Venemaa Keisririik15. oktoober 1990 Leningrad, Nõukogude Liit) oli vene arheoloog ja orientalist, professor, NSV Liidu Teaduste Akadeemia akadeemik (1970).

Ta oli Venemaa keisririigi jalaväekindrali Bronislav-Adolf Piotrovski pojapoeg. Orientalist Mihhail Piotrovski on tema poeg. Aastatel 1964–1990 oli Boriss Piotrovski Riikliku Ermitaaži direktor.

Pärast Leningradi Riikliku Ülikooli lõpetamist töötas ta arheoloogia instituudis, seejärel Ermitaažis. Tema teaduslik uurimistöö keskendus Urartu tsivilisatsioonile. Alates 1939. aastast võttis ta mitmel korral osa teaduslikest ekspeditsioonidest Armeeniasse. Tema juhtimisel võeti ette suuremad arheoloogilised väljakaevamised Karmir Bluris kunagise Teišebaini kohal. Sõja esimesel aastal oli Piotrovski Leningradis, kus elas esimese blokaaditalve üle. Seejärel evakueeriti ta koos teiste Ermitaaži töötajatega (sealhulgas direktor Jossif Orbeli) Jerevani.

1943. aastal ilmus tema esimene raamat – "История и культура Урарту" ('Urartu ajalugu ja kultuur'). Selle eest pälvis ta Stalini 2. järgu preemia. Tema tuntuim teos, 1959. aastal ilmunud "Ванское царство" ('Vani kuningriik'), tõlgiti mitmesse keelde.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]