Sargon II

Allikas: Vikipeedia
Sargon II (paremal) ja kõrge ametnik

Sargon II (akadi Šarrukinu/Šarru-kên, 'tõeline kuningas'; valitses 722 eKr705 eKr) oli Assüüria kuningas.

Sargon II tuli troonile pärast Salmanassar V kukutamist.[1] Pole kindel, kas ta oli Tiglat-pileser III poeg või hoopis usurpaator.[2] Ta hõivas oma valitsemisajal terve Iisraeli (Samaaria) ja Süüria. Suur osa vallutatud Iisraeli rahvastikku asustati ümber Mesopotaamiasse ja Meediasse[3]. Saavutas võidu Urartu kuninga Rusa I üle. Surus maha Assüüria vastase ülestõusu Babüloonias. Tegi pealinnaks Dur-Šarrukini (praegu Khorsabad Iraagis).

Oli üks esimesi valitsejaid, kes kasutas põlisrahvaste massilist küüditamist nende põlisaladelt. Paistis silma oma julmusega. Tuntud on tema rajatud suursuguse palee varemed Khorsabadis.

Sargon II sai nime Akkadi riik looja Sargon I ehk Akkadi Sargoni järgi.

Valitsusaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erinevalt Salmanassar V-st kellest on teada vähe, on Sargon II valitsusaeg hästi dokumenteeritud; säilinud on suur hulk raidkirju, kroonikaid, kirju, juriidilise ja administratiivse sisuga dokumente, astroloogilisi raporteid ja Dur-Šarrukinist pärit bareljeefe.

Troonile asumisel oli Sargon II kohe vastamisi raskustega nii Babüloonias kui impeeriumi teistes osades. Samal ajal kui Sargon II üritas oma võimu Assüürias kindlustada, vabastades Assuri ja Harrani templid ja elanikud eelmise kuninga Salmanassar V poolt peale sunnitud maksudest ja saates “6300 Assüüria kurjategijat” Hamatisse eksiili,[4] suutis Marduk-apla-iddina II Babüloonias Eelami kuninga Ummanigashi abiga 721 eKr võimu haarata. Ebakindlat olukorda Assüürias kasutasid ära ka läänepoolsed provintsid: suuremahulised rahutused toimusid Süürias ja Palestiinas; Damaskus, Simirra, Arpad, Samaaria ja Hatarikka võtsid osa Hamati Jaubidi korraldatud ülestõusust.[5]

Aasta hiljem (720 eKr) liikus Sargon kogu oma sõjalise jõuga Eelami vastu, ent sai Deri lahingus lüüa.[6] Ent samal aastal suutis ta Qarqaris võita eelnimetatud aramealaste koalitsioonivägesid, saavutades sellega kontrolli Arpadi, Simirra ja Damaskuse üle.[7] Lisaks vallutas Sargon Gaza ning hävitas Rafia all Egiptuse väed.[8] Sõjakäigu lõppedes laskis ta uuesti üles ehitada oma eelkäija Salmanassar V poolt hävitatud Samaaria ja asustas selle assüürlastega, kuigi regioonis toimunud rahvastiku ümberasustamine oli Graysoni hinnangul tõenäoliselt palju ulatuslikum.[9]

718 eKr korraldas Sargon II sõjakäigu Tabali ühe valitseja Šinuktu Kiakki vastu, kes oli sõlminud liidu Früügiaga. Kuigi ettevõtmine oli edukas, Kiakki sai lüüa ning tema pealinn rüüstati, ei jätnud Früügia kuningas Midas Assüüria-vastaste intriigide loomist, õhutades järgmiseks mässule Karkemiši valitseja Pisiri.[10] Sargon II ei jätnud võimalust kasutamata ja vallutas 717 eKr osa Zargose mäestikust ja Eufratese ülemjooksul asunud Karkemiši, võttis Pisiri vangi ning hävitas sellega Karkemiši isevalitsemise.[11]

716 eKr liikus Sargon II mannealaste vastu, kelle senine juht Aza oli kukutatud ja Urartu abiga oli võimule tulnud Ullusunu.[12] Sargon II vallutas Mannea pealinna Iranzu ning lõi uued tugipunktid nii Parsuasse (Urmia järve kaldal) ja Kar-Nergalisse (Kišesim) kui Meedia aladele (Kar-Šarrukin Kharkharis).[13] 715 eKr lisandusid nendele Kar-Nabu, Kar-Sin ja Kar-Ištar.

714 eKr alanud kaheksas Urartu vastane kampaania on tuntud Sargoni kirjast jumal Assurile (leitud Assuri linna varemetest, praegu Pariisis Louvre muuseumis) ja Dur-Šarrukini palee bareljeefidelt. Viimastelt on näha raskused, millega Assüüria sõjavägi mägisel territooriumil võideldes silmitsi seisis: nt. sõjavankrid tuli osadeks võtta ja käsitsi transportida; ülalmainitud kiri kirjeldab kuidas teid tuli rajada läbi pea läbipääsmatu metsa. Sõjakäigu tingis tõenäoliselt Sargoni soov kasutada ära asjaolu, et Urartu oli põhjast pealetungivate kimmerlaste mõjul ajutiselt nõrgenenud. Üks osa selle armeest oli täielikult hävitatud ja väejuht Qaqqadanu vangi langenud.

Peale Urmia järve kaldale jõudmist liikus Sargon II edasi itta, Kaukasuse Kaspia mere poolsel jalami asuvatesse Zikirtusse ja Andiasse. Urartu kuninga Rusas I lähenemisel pöördus ta Urmia järve juurde tagasi ja järsus Uauši orus (tõenäoliselt Sahend, Urmia järvest idas või kaugemal lõunas Mannea aladel) peetud lahingus oli Sargon II võidukas. Urartu kuningal õnnestus sellele vaatamata mära seljas ratsutades põgeneda.[14]

Sargon II rüüstas Urmia järve äärsed alad ning Sangibuti ja liikus seejärel vastupanu kohtamata Vani järve äärde. Kohalikud elanikud oli kindlustesse ja mägedesse evakueerunud, Sargon väidab end olevat hävitanud 430 tühjaks jäänud küla.

Peale Vani järve kaldale jõudmist lahkus Sargon Urartu territooriumilt Uaiaiši kaudu. Hubuškias sai ta andamit Nairi maadelt.[15] Samal ajal kui suurem osa Assüüria armeest asus koduteele, pöördus Sargon tagasi Urartusse, et rüüstada selle jumaluse Haldi ja tolle naise Bagbartu tempel Musasiris. Varastatud saagi väärtus oli muljetavaldav; selle kirjeldus võtab enda alla 50 tulpa ülalmainitud kirjast Assurile. Assüürlaste kätte langes rohkem kui tonn kulda ja viis tonni hõbedat; kokku üle 334 000 eseme. Musasiri rüüstamine oli kujutatud ka Dur-Šarrukinist leitud reljeefil, mis küll kahjuks 1846.aastal Pariisi transportimise käigus Tigrise jõkke kukkus. Huvitav on Sargoni väide, et kogu ettevõtmise käigus kandis Assüüria armee haruldaselt väikeseid kaotusi: elu kaotasid ainult üks Assüüria vankrijuht, kaks ratsanikku ja kolm kannupoissi. Assüüria annaalid jäädvustavad samuti Urartu kuninga Rusase õnnetu lõpu, kes endalt Musasiri langemisest kuuldes väidevalt ise elu võttis.

Urartu nõrgenemisele vaatamata tekitas Früügia Väike-Aasias Assüüria-vastaseid liite luues jätkuvalt probleeme. 713 eKr Sargon ise sõjakäigus ei osalenud kuid tema väed alistasid muuhulgas Karalla, Tabali ja Kiliikia.[16] 711 eKr vallutati Gurgum.[17] Ent 709 eKr toimus Assüüria-Früügia suhetes dramaatiline pööre, kui Midas oli sunnitud tõenäoliselt kimmerlaste sissetungi peatamiseks oma seniselt rivaalilt abi paluma.[18]

Samuti suruti maha Ašdodis toimunud ülestõus, mida juhtis Sargoni poolt üles seatud kuninga Akhimetu kukutanud Jamani ja mida toetasid Juudamaa, Moab, Eedom ja Egiptus.[19]

Sargoni juhtimisel jõudis lõpule sõda Iisraeli kuningriigiga; peale kolmeaastast piiramist vallutati veelkord Samaaria ning küüditati selle elanikud. Antud sündmusest sai alguse legend “Kümnest kadunud hõimust”.

710 eKr alustas Sargon II lõpuks sõda oma põlise rivaali Marduk-Apla-Iddina II vastu Babüloonias.[20] Üks osa Assüüria armeest ründas Eelamit ja teine, Sargoni enda juhtimisel, Babülooniat. Viimane võttis piiramisrõngasse Babüloni linna ja Marduk-apla-Iddina II põgenes. Lõuna-Babüloonia, mida asustasid Aramea hõimud, muudeti Gambulu provintsiks.[21] Peale Marduk-apla-Iddina vangi langemist andis ka Babülon alla ja Sargon II kuulutati veel samal aastal Babüloonia kuningaks.[22] Sellega oli peale tosinat aastat taastatud Babüloonia ja Assüüria topeltmonarhia. Sargon veetis Babülonis järgmised kolm aastat, juhatades 709 eKr linna uusaastapidustusi ja üritades Assüüria ülemvõimuga lepitada nii aramea ja kaldea hõimusid Eufrati alamjooksul kui suti nomaade.

710 eKr tunnistasid seitse Küprose (Ia) valitsejat ennast Assüüria alamateks;[23] 708 eKr sai Kummust (Kommageene) Assüüria provints. Kõike seda arvestades oli Assüüria oma võimuses tipul. Urartu oli kimmerlaste ees praktiliselt alistunud, Früügia rahu palunud, Eelam nõrk, Marduk-apla-Iddina II võimutu ja Egiptuse mõju Viljakale Poolkuule ajutiselt kahanenud.

Ehitised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Palee Dur-Šarrukinis, kunstniku rekonstruktsioon
Next.svg Pikemalt artiklis Dur-Šarrukin

717 eKr alustas Sargon II uue palee ja seda ümbritseva linna ehitamist[24] u. 20-25 km viimasest põhjas, Gebel Musri mäe jalamile. Uus pealinn sai nimeks Dur-Šarrukin ehk “Sargoni Kindlus”[25] kuid on tänapäeval tuntud Khorsabadina.

Linn oli oma põhiplaanilt 1760m korda 1635m ristkülik. Müüride kogupikkus 16 280 Assüüria pikkusühikut vastas Sargoni nime arvulisele väärtusele. Suure osa linnaelanikest moodustasid sõjavangid ja küüditamisohvrid. 706 eKr kolis Assüüria õukond Dur-Šarrukini kui peale Sargoni surma 705 eKr jäeti linn süstemaatiliselt maha.

Surm[muuda | redigeeri lähteteksti]

705 eKr hukkus Sargon II kimmerlaste vastase kampaania käigus.[26] Sargonile järgnes Assüüria troonil tema poeg Sanherib (Sin-ahhe-eriba, 705-681 eKr).

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sargon II troonitulemist puudutav dokumentatsioon on nõrk. Peamine allikas on nn. “Assur Charter”, milles Sargon süüdistab Salmanassar V Assuri ja Harrani linnade ebaõiglases maksustamises. Antud väide näitab selgelt, et Sargon II tuli võimule revolutsiooni käigus (Grayson 1991: 87).
  2. Sargonit mainitakse [[Tiglat-pileser III] pojana vaid ühel korral; arvestades viimase edukat valitsemisaega tuleneb Sargoni ilmne vastumeelsus oma põlvnemise tunnistamisel tõenäoliselt asjaolust, et ta oli pigem usurpaator kui õigusjärgne troonipärija (Grayson 1991: 87-88, Kuhrt 1995: 497).
  3. ENE, kd 3. Tallinn: Kirjastus "Valgus", 1988, lk 559
  4. Grayson 1991: 88.
  5. Grayson 1991: 88.
  6. Deri lahingu tulemuste kohta eksisteerib kolm versiooni. Neo-Babüloonia kroonika (ABC 1B I.2, ABC 1 I.41-2 [5] väidab, et lahingu võitis Eelami kuningas Humbanigash, samal ajal kui Marduk-apla-iddina väed olid alles teel võitluspaiga poole. Vastupidine seisukoht (Babüloonia võit), on jäädvustatud viimase käsul graveeritud silindril (Gadd 1953: 124, 128). Seevastu assüürlaste versiooni järgi said Eelami ja Babüloonia koalitsiooniväed Deris Sargon II-se käest hoopis lüüa ('Assur Charter' ehk K. 1349 16–17).
  7. Grayson 1991: 88, Kuhrt 1995: 498, Hallo & Simpson 1998: 135.
  8. Grayson 1991: 89.
  9. Grayson 1991: 89.
  10. Grayson 1991: 91.
  11. Grayson 1991: 91.
  12. Assüüria Eponüümide Loend (=CM 9) 716/715 [1]; Grayson 1991: 93-94.
  13. Grayson 1991: 94.
  14. Grayson 1991: 95-6.
  15. Grayson 1991: 96.
  16. Grayson 1991: 91, 93.
  17. Grayson 1991: 92.
  18. SAA 01 001[2].
  19. Assüüriast pärit dokumente ja nende inglise keelseid tõlked: Rollinger 2001: 245-7 (eriti allmärkused 83-87) [3]; Jesaja 20:1 [4].
  20. ABC 1B ii.1-1’
  21. Grayson 1991: 98-9.
  22. Assüüria Eponüümide Loend (=CM 9) 709/708 [5]
  23. Grayson 1991: 90.
  24. Assüüria Eponüümide Loend (=CM 9) 717/716. [6]
  25. “Fort Sargon” - Grayson 1991: 87.
  26. Assüüria Eponüümide Loend (=CM 9) 705/704 [7]

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Gadd, C.T. 1953. ‘Inscribed Barrel Cylinder of Marduk-Apla-Iddina II’, Iraq, 15-2, 123-134.
  • Grayson, A.K. 1975. Assyrian and Babylonian Chronicles. Locust Valley, NY. (lüh. ABC)
  • Rollinger, R. 2001. 'The Ancient Greeks and the impact of the Ancient Near East. Textual evidence and historical perspective (ca. 750-650 BC)', R.M. Whiting (ed.) Mythology and Mythologies. Methodological Approaches to Intercultural Influences, Helsinki, 233-264.