Grotenhielm

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel on Liivimaalt pärit suguvõsast; Alam-Saksimaalt pärit Grote suguvõsa kohta vaata artiklit Grote.

Grotenhielmi suguvõsa aadlivapp

Grotenhielm, varem Grote, harvemini Grotenhjelm (vene keeles Гротенгельм) oli Liivimaalt pärit aadlisuguvõsa.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Roodi mõis. Suguvõsa pikaajaline valdus

Grotenhielmi suguvõsa kandis alguses perekonnanime Grote. Nende päritolu on jäänud ebaselgeks. Esimesi teateid suguvõsa kohta on aastast 1574, mil Liivimaal on nimetatud Suntaži mõisavalitsejat Baldwin (Baldewin) Grotet.[1] Sel aastal läänistas Suntaži omanik Jakob von Meck talle Suntaži lossialal all-läänina (After-Lehen) maatüki, mis sai hiljem tema järgi nimeks Vecbaldiņi.[2] Suntaži mõisaomanikud kinnitasid selle valduse omandiõigust hiljem korduvalt.[3] Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas Baldwini pojale Peter Grotele (1572−enne 1651) 1625. aastal Pärnumaal maavalduse, kuhu rajati Roodi mõis.[4] Sellest sai suguvõsa peamine valdus kuni XIX sajandi alguseni. Tema poeg rittmeister Adam Friedrich Grote (1618−hukkus lahingus 1657) tõsteti 1653. aastal Rootsi aadliseisusse ja ta sai perekonnanimeks Grotenhielm; Rootsi rüütelkonda teda siiski ei immatrikuleeritud.[5] Rootsi aja lõpul kaotasid nad oma maavaldused reduktsiooni käigus, kuid said need Vene võimu kehtestamise järel tagasi.

Kindralleitnant Magnus Johann von Grotenhielm (1789−1867)

Grotenhielmid XVIII ja XIX sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

Depkini poolmõis. Kindral Alexander Eduard Magnus von Grotenhielmi (1831−1899) omand

Mitmed suguvõsa liikmed tegid uue võimu teenistuses väljapaistvat karjääri. Georg Friedrich von Grotenhielm (1721−1798) teenis Venemaa sõjaväeteenistuses välja täiskindrali aukraadi. 1779−1783 oli ta Eestimaa kubermangu viitsekuberner ja seejärel 1783−1786 Tallinna asehaldurkonna kuberner, kellena hoolitses asehalduskorralduse kehtestamise eest.[6] Tema norem vend Joachim Friedrich von Grotenhielm (1731−1806) ülendati kindralmajoriks ja oli Püha Georgi IV klassi ordeni kavaler. Tartu ülikoolis sõjateadust õppinud Magnus Johann von Grotenhielm (1789−1867) oli mitme väeosa komandöriks, tõusis kindralleitnandiks ning teda autasustati Püha Georgi ordeni IV ja III klassiga. Kindralleitnandi auastmeni jõudis ka tema vend Alexander Eduard Magnus von Grotenhielm (1831−1899). Ta oli ühtlasi viimane suguvõsa liige, kes jäi seotuks Läänemereprovintsidega.

Polkovnik Georg Magnus von Grotenhielm (1884−1930)

Venemaa liin[muuda | muuda lähteteksti]

Liin rajajaks oli polkovnik ja Tiraspoli maakonna sõjaväeülem Magnus Reinhold Johann von Grotenhielm (1840−pärast 1899), kes jäi oma perekonnaga Venemaale elama. Tema vanem poeg polkovnik Georg Magnus von Grotenhielm (1884−1930) teenis sapöörivägedes. Venemaa kodusõja ajal osales aktiivselt valgekaartlikus liikumises, kuid 1920. aastal emigreerus ta koos Wrangelli armeega İstanbuli. 1922. aastal asus elama Jugoslaaviasse Belgradi, kus suri kahtlastel asjaoludel. Tema abikaasa, õde ja kaks last jäid Nõukogude Venemaale. Poeg Juri Grigorjevitš Grotenhielmist (1912−?) sai naftaspetsialist ja tal oli majandusteaduse kandidaadi kraad.[7] Tema järeltulijad elavad ilmselt tänaseni Venemaal.

Grotenhielmid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

Eestimaa rüütelkonna matriklisse võeti suguvõsa 4. juuli (vkj) 1752. Kindral Georg Friedrich von Grotenhielm (1721−1798) immatrikuleeriti 8. augustil (vkj) 1780 Liivimaa rüütelkonna matriklisse..[8] Tema vend Heinrich Johann von Grotenhielm (1724−1792) immatrikuleeriti Saaremaa rüütelkonna matriklisse 1762. aastal.[9]

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Grotenhielmi suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Kolu mõis
  • Eestimaa:
    • Kolu (Kollo) (u 1623−1717 ja u 1732−1786), Roosna (Rosenhof) (1723−1729)
  • Liivimaa eesti distrikt:
    • Roodi (Sallentack) (1625−1680ndad, 1712−1743 ja 1773−1814)
  • Liivimaa läti distrikt:
  • Saaremaa:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 500.
  2. Transehe-Roseneck, Astaf von. Das After-Lehen in Livland. – Jahrbuch für Geneologie, Heraldik und Sphragistik 1896. Mitau: Gedruckt bei J. F. Steffenhagen und Sohn, 1898, lk 74.
  3. Transehe-Roseneck, Astaf von. Das After-Lehen in Livland. – Jahrbuch für Geneologie, Heraldik und Sphragistik 1896. Mitau: Gedruckt bei J. F. Steffenhagen und Sohn, 1898, lk 75.
  4. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877, lk 308.
  5. Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875, lk 95.
  6. Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710−1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970, lk 265.
  7. Гротенгельм, Ольга. Неоконченная сага [1]
  8. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930, lk 234.
  9. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 500.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • EAA, f. 1674, n. 2, s. 87 (Grotenhielmi suguvõsa).
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980). Lk 305-306.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd II. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 234 [2].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 500-502; täiendused, lk 689 [3] [4].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd IV. Hamburg: 2014. Lk 157-166.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd IV. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1978. Lk 282.
  • Schlegel, Ernst Bernhard. Klingspor, Carl Arvid. Den med sköldebref förlänade men ej å riddarhuser introducerade Svenska adelns ättar-taflor. Stockholm: P. A. Norstedt & Söner, 1875. Lk 94-95.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]