Grafiti Eestis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kunsti vaatamiseks Eestis ei pea te külastama müügisalongi ega muuseumi, see on tänavatel sinu ümber. Tallinnas ja Tartus on seda peaaegu kõikjal, kuid värvikaid detailseid töid võib näha väiksemates kohtades nagu Võru, Haapsalu ja isegi paaritu küla. Graffiti on Eestis tehniliselt ebaseaduslik, kuid vandalismist kaugemale arenenud austusväärseks ja armastatud kunstivormiks. Sotsiaalselt teadlik tänavakunst on kommentaar praeguste sündmuste kohta.

Vabakäe grafitit on Tallinnas palju levinud, Tartu on tuntud oma hästi ettevalmistatud kunstiteoste poolest. Tartu on eesti kultuuripealinnaks nimetatud ja tänavakunsti kontsentratsioon märgatavalt kõrge. Sa ei pea vaatama kaugele, et leida erinevaid stiile grafitist. Mõned seinamaalingud on seal olnud aastaid ja on muutunud linna maamärkideks. Üks kindel koht, kus näha uut kunsti, on sildade all, mida leidub eriliselt palju.

Üks Eesti kuulsamaid tänavakunstnikke kannab väljamõeldud nime Edward von Lõngus. Tema töö hõlmab paljusid müüre Eesti suuremates linnades ja seda saab tunnustada tema allkirjašabloon tehnikaga, sageli monokromaatilistes toonides. Eesti rahvateemad ning popkultuur ja poliitika on sageli tema alamad. Nagu paljud silmapaistvad tänavakunstnikud, varjab Ka Edward von Lõngus oma identiteeti, kuna tema meedia on seadusega keelatud. Ta ütleb siiski, et tema kohtumised politseiga on olnud suuresti positiivsed, kusjuures üks politseinik isegi julgustas teda veel võimsamat kunsti tegema! Vähesed inimesed teavad Edward von Lõnguse tõelist identiteeti, kuid see ei ole takistanud teda kiitmast traditsioonilisi kunstiasutusi nagu Tartu Kunstimuuseum, kes ostis osa oma tööst nende kollektsiooni.

Lisa artiklist ''Grafiti''

Grafiti ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lihtsakujuline grafiti, näiteks oma nimetähtede kritseldamine, aga ka roppuste kirjutamine või karikatuursed kujutised, on pärit juba antiikkultuuridest. Grafiti kui kunstiliigi juured ulatuvad vanimate koopamaalinguteni ning jõuavad tänapäeva seina- või monumentaalmaali ajaloo kaudu. Tavaliselt ei peeta neid siiski grafiti otsesteks eellasteks, sest vaatamata sotsiaalsele või poliitilisele sõnumile, mida avalikus ruumis eksponeeritud teosed sageli kannavad, valmistati neid üldjuhul omaniku loal.

Tänapäevase grafiti algusajaks peetakse on USA 60-ndad, kus tekkisid gängide vahelised sodimised, need arenesid 80-ndateks välja rongide pommitamiseks, aga politsei seadis rangemad seadused ja kunstnikud loobusid sellega riskimast. 80-ndatel arenes välja enda nime sodimine ning tekkisid uued grafiti sodimise stiilid nagu throw-up, hollow, tag jne. Need katsid kogu tänava seinad, mis muutus tööstuslinnade suureks probleemiks.

Lisaks kunstiliigina käsitlemisele võimaldab ajalooline grafiti saada informatsiooni ühiskonnas valitsenud meeleoludest ning üldisemalt ühiskonna korraldusest ja ülesehitusest. Näiteks on Antiik-Rooma grafitite põhjal tehtud järeldusi lihtrahva kirjaoskuse leviku kohta. Tänavakunsti on üritatud erinevatel viisidel piirata ja reguleerida. Augsburgis, kus tänavakunst on muidu keelatud, on loodud üksikud alad, kus tänavakunst on lubatud.

Territooriumi märgistamise ja muude otseste sotsiaalsete funktsioonide kõrval võib tänapäeva grafiti kanda ka poliitilist ja sotsiaalset sõnumit, mängida kunstiajalooliste viidetega ning olla sellisena lausa filosoofiline.

Viimastel aastakümnetel on n-ö ametliku kunstikorralduse suhtumine grafitisse muutunud ning grafiti on hakanud jõudma tunnustatud kunstiliikide hulka nii mujal maailmas kui ka Eestis. Nii korraldatakse Tartus tänavakunstifestivali Stencibility, Tartu noore kunsti oksjonile on pandud tänavakunstnike Müra2000, MinaJaLydia ja Edward von Lõnguse teoseid, ning originaalšabloone on ostnud Tartu kunstimuuseum.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

- Grafiti

- Edvard von Lõngus

- Tartu Kunstimuuseum

Välislingid / Kasutatud kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]