Fred Kudu

Fred Kudu ausammas Käärikul

Fred Kudu (4. jaanuar 1917 Pärnu – 29. september 1988 Tartu) oli Eesti sportlane, spordipedagoog ja sporditegelane.

Fred Kudu oli Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna asutaja ja kujundaja, tema juhtimisel ehitati paljud ülikooli spordibaasid. Teaduskonna dekaaniks valiti ta kolmel ametiajal. Aastail 1964–1978 oli Kudu NSV Liidu mitmevõistlejate koondise vanemtreener. Kudu õpilaste hulka kuulusid olümpiavõitja Mõkola Avilov, olümpiahõbe Rein Aun, samuti Heino Lipp, Valter Külvet jt. Kudu oli tuntud ka rahvusvahelisel areenil, ta käivitas mitmevõistluse maavõistluste korraldamise traditsiooni.

Kääriku spordibaasi rajamisel on Kudu panus väga suur, ta tegi Tartust ja Käärikust omal ajal rahvusvaheliselt arvestatava kergejõustikukeskuse.

Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna esimese dekaanina andis Kudu suure tõuke professionaalse kergejõustiku edendamisse. Paljudest Kudu õpilastest on saanud sporditeadlased, treenerid ning sportlased, kes Kudu pärandit edasi kannavad.

Oma teadmistest ja kogemustest kirjutas Kudu raamatu "Mitmevõistlus", mis ilmus 1975. aastal ja osutus väga populaarseks.

Fred Kudu tõusis Eesti spordihariduse etteotsa poliitiliselt segastel aegadel, aga hea suhtleja ja organisaatorina suutis ta mitmed oma ideed teoks teha ja ülikooliharidust ning profisporti edasi arendada.

Kudu oli Tartu ja Eesti patrioot, teda kutsuti Saksamaale treeneriks, Moskvasse tööle, tehti pidevalt ettepanekuid Tartust lahkuda, aga tema keeldus alati.

Lapsepõlv ja noorukiiga

Kudu väikelapseaastad möödusid Moskvas, hilisem lapsepõlv ja noorukiiga elati juba Tallinnas. Fredi isa töötas ehitusettevõtjana ja ema võõrkeelte õpetajana, nad tutvusid eestlaste kogukonnas liikudes ning mõni aeg hiljem abiellusid. Kudul oli vanem õde Elsa Kristina ja noorem õde Leida.

Kudude perekond opteerus Eestisse 1920. aastal. Mõne aastaga ehitati Nõmmele kahekorruseline maja. Kudu koolitee algas 1924. aastal Jakob Westholmi eragümnaasiumis, lisaks panid vanemad ta Tallinna Konservatooriumi klaverimängu õppima. Westholmi gümnaasiumi lõpetas Kudu 1935. aastal ja oli heal tasemel omandanud mitu võõrkeelt.

1930. aastal suri ootamatult Fred Kudu ema. Isa koos kolme teismelisega kolis Tallinna üürikorterisse. Pärast gümnaasiumi lõpetamist tuli Kudul läbi teha aastane kohustuslik ajateenistus, mis toimus suurtükiväeosas Viljandis.

1937. aastal alustas Kudu õpinguid Tartu Ülikooli Kehalise Kasvatuse Instituudis ja lõpetas selle 1940. aastal. 1941. aastal töötas Kudu õppejõuna Narva-Jõesuus kehakultuuritudengite suvelaagris ja mobiliseeriti sealt Punaarmeesse. 1944. aastal suri Kudu isa Otto. Eestist lahkus Kudu õde Leida, kes asus elama Austraaliasse, vanem õde jäi sõjakeerises kolme väikse tütrega üksi ja kolis Tartusse.

Isiklikku

Foto elulooraamatust "Boss mälestusi Fred Kudust"

Fred Kudu kutsuti bossiks, Fred Ottovitsiks või lihtsalt Kuduks.

Kudu abiellus pärast ülikooli lõpetamist 1940. aastal kursusekaaslase Ella Lukiga. Saksa okupatsiooni perioodil oli Ella Lukk-Kudu Kehalise Kasvatuse Instituudi plastilise tantsu õpetajaks. Samal ajal tantsis ta Vanemuise balletirühmas solistina. Ella Lukk põgenes punavõimu eest Rootsi ning hiljem USA-sse ning abielu lahutati 1947. aastal.

Samal aastal abiellus Kudu Ethel Bochmanniga, kes oli ka lõpetanud kehakultuuriteaduskonna. Paaril sündis kaks last, poeg Peeter ja tütar Reet.

Fred Kudu harrastas kergejõustikku ja suusatamist, hiljem ka ratsutamist ja autorallit. Kudu äratas juba noorteklassis tähelepanu mitmekülgsusega, tulles 1934 ja 1935 TKSÜ kergejõustikuvõistlustel üldvõitjaks. Ta tuli 1939. aastal kaugushüppes Eesti meistriks ja püstitas 200 m tõkkejooksus Eesti rekordi 26,2. Kudu isiklikuks rekordiks 100 m jooksus jäi 11,0 (1939) ning kaugushüppes 7.25 (1940). Kudu võistles viiel korral Eesti koondises.

Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond

Kui ülikool sai lõpetatud töötas Kudu ühe aasta Tartu Riiklikus Ülikoolis suusatamise ja kergejõustiku õpetajana. Kui Kudu mobiliseeriti Nõukogude armeesse täitis ta seal diviisi kehalise kasvatuse ülema ülesandeid. 1943. aasta sügisel kutsuti Kudu Moskvasse tööle, ta töötas seal Üleliidulises Kehakultuuri Instituudis.

Arnold Kress kutsus Kudu tagasi Tartusse, et organiseerida Kehalise Kasvatuse Instituuti. Kudu sai asutatava instituudi tarvis sõiduauto, mis oli üldse TRÜ esimene sõiduauto 1944. aasta sügisel. Sama aasta sügisel loodi TRÜ kehakultuuriteaduskond ja Kudu kinnitati teaduskonna dekaaniks.

Tingimused polnud kiita, raskusi oli vajaliku spordivarustuse hankimisega. Üliõpilastele korraldati talviseid ja suviseid õppelaagreid. Kudul hakkas otsima sobivat kohta, kuhu ehitada alaline spordibaas ja ta otsingud viisid ta Käärikule.

1940. aastate lõpul olid nii teaduskonna tegevus kui ka üldse ülikooli spordielu päris edukas, ministri käskkirjaga avaldati tänu ka dekaan Fred Kudule ja anti täiendavalt sporditöö tarvis 20 000 rubla.

Lisaks dekaanitööle oli Kudu aastatel 1944–1950 ja 1952–1973 ka kergejõustikukateedri juhataja. 1956. aastal anti talle dotsendi kutse.

Spordialase tegevuse laiendamiseks Tartu Ülikoolis ja spordiarsti kutse tähtsuse tõstmiseks tekkis Kudul mõte moodustada kehakultuuriteaduskonna juurde spordimeditsiini osakond. Sellise osakonna loomine väljaspool arstiteaduskonda polnud lihtne ülesanne. Osakond oli kakskeelne, mis tõi ülikooli õppima mitmeid häid sportlasi ka väljastpoolt Eestit. Kogu asjaajamine käis läbi Eesti valitsuse ja NSV Liidu kõrghariduse ministeeriumi. Esialgu tundus ettevõtmine ebareaalse unistusena, kuid Kudu juhtimisel see osakond siiski sündis.

Tartu Ülikooli Kääriku spordibaas

1960.–1970. aastail oli Kääriku spordikeskus nii Eestis kui ka Nõukogude Liidu mastaabis ainulaadne, Kääriku spordibaasi rajamist peetakse Fred Kudu elutööks.

Kääriku õppe-spordibaasi rajamist alustati 1947. aastal. Siiani oli laagrite näol toimunud õppetöö toimunud puhkekodudes ja võõrastemajades, aga see oli rahaliselt kallis ning sportimistingimused ei vastanud soovitule. Käärikul leiti talu, mis oli 1941. aastast peremeheta. Hooned olid küll väga kesises olukorras, kuid plussideks loeti kaunist loodust ja nähti häid maastikulisi võimalusi spordibaaside väljaehitamiseks.

Esimene õppelaager peeti samuti 1947. aastal, just sellega algasidki Kääriku ehitustööd. Esimese paari nädala jooksul rajati ujumisbassein, mis rajati parvedele. Basseini äärest ei puudunud ka hüppetorn. Ümbruskonnas polnud tasast maad, aga oli vaja rajada 100 meetri pikkune jooksurada. Suure töö tulemusena ehitati siiski mitmesse kohta jooksurajad, heitesektorid, hüppepaigad.

Kuna Kääriku tingimused olid niivõrd head hakati seal korraldama ka vabariigi esindusvõistkondade õppe-treeningkogunemisi. Kääriku muutus populaarseks ka kaugemal elavate sportlaste hulgas. Esimesteks väliskülalisteks olid Nõukogude Liidu kaasaegse viievõistluse esindusvõistkonna liikmed, kes harjutasid Käärikul enne 1955. aasta Stockholmi maailmameistrivõistlusi.

1959. aastal valmis uus ujumisbassein, staadion avati 1960. aastal. 1962. aastal võeti kasutusse peahoone, 1964. aastal sai majutuda hotelli tüüpi ühiselamusse.

Treeneritöö

Vasakul Fred Kudu õpilane Rein Aun – 1964. aasta olümpiahõbe

Kudu oli 1944. aastast Nõukogude Liidu koondise treener, 1964–1978 Liidu mitmevõistlejate koondise vanemtreener ja treenerite nõukogu esimees, 1960., 1964., 1968., 1972. ja 1976. aastal olümpiakoondise treener.

Kudu juhtis treenerite nõukogu, see tegeles sihipäraselt mitmevõistluse arendamisega. Tema juhtimisel töötati välja üleliiduline mitmevõistluse võistluskalender, hakati korraldama rohkem rahvusvahelisi võistlusi. Ka treeneritele hakati korraldama rahvusvahelisi konverentse, näiteks eraldi konverents kergejõustiku mitmevõistluse treeneritele.

Fred Kudu edukamate õpilaste seas olid Aleksander Tšikin, Alfred Pisuke, Heino Lipp, Rein Aun, Lea Maremäe, Vilve Maremäe, Linda Kepp, Paavo Kivine, Valter Külvet, Nikolai Avilov, Henn Vallimäe, Jaan Jürgenstein, Heino Tiik, Enno Akkel.

Heino Lipp tuli Kudu näpunäidete järgi treenides 12-kordseks Nõukogude Liidu meistriks ja püstitas kuulitõukes Euroopa rekordi, Rein Aun võitis Tokio olümpiamängudel 1964. aastal hõbemedali, 1972. aasta Müncheni olümpiamängudel saavutas Nikolai Avilov olümpiavõidu maailmarekordilise tulemusega ja hõbeda võitis Leonid Litvinenko ning neli aastat hiljem Montrealis võitis Nikolai Avilov pronksi. Kudu oli tunnustatud treener kogu maailmas.

Fred Kudu kuulus Kergejõustikuföderatsiooni presiidiumi (1959–1961 aseesimees) ja treenerite nõukokku (1963–1966 esimees), oli Eesti spartakiaadikoondise vanemtreener. 1964. aastal ja 1972. aastal võitis ta Nõukogude Liidu treenerite konkursi. Ta oli Nõukogude Liidus ja Euroopas üks mitmevõistluse maavõistluste algatajaid (1965 NSV Liit – Saksamaa LV, 1969 Eesti-Rootsi). Kudu esines treenerite foorumitel lektorina, avaldas kodu- ja välismaises ajakirjanduses artikleid, oli suurvõistlustel kaasatud Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu apellatsioonižüriidesse.

Kudu oli pikemat aega spordivarustusfirma Adidas reklaamiagent NSV Liidus. Selle kaudu sai ta tasuta üpris palju spordivarustust, mida oma õpilastele jagada. Ta lahendas paljud sportlase eluprobleemid (stipendiumid, toidutalongid, spordivarustus, välisvõistlused jne).

Kudu ja kolleegid

Just Fred Kudu kutsel kolis treener Martin Kutman Gruusiast Eestisse. Kutman oli nooruses hea teivashüppaja ning Kudu soovis, et ta tuleks Tartusse teaduskonda tööle, et ülikool saaks värsket verd ja teistsuguseid mõtteid. Martin Kutman tuligi ja töötas Tartu kehakultuuriteaduskonnas rohkem kui sada semestrit.

Kutmanist jäänud mälestustes on ta kirjutanud, et Fred Kudu on pika aja jooksul organiseerinud, suunanud ja juhtinud Eesti sõjajärgse spordi ülesehitamist, seda eriti kehakultuurialase kaadri ettevalmistamisel. Ta suutis oma mõtteid ja ideid targalt ellu rakendada leida ka neid inimesi, kellest sõltus otseselt probleemi lahendamine. Kudu ja Kutmani suhete kohta on mitmed inimesed öelnud, et päris hea see läbisaamine ei olnud, kuigi nad töötasid aastaid edukalt koos.

Neinar Seli lõpetas 1981. aastal ülikooli ja ta suunati kergejõustikukateedri õpetajaks, olles 21-aastasena kõige noorem õppejõud ülikoolis. Vaatamata suurele vanusevahele Fred Kuduga tekkis neil kohe hea klapp. Tihti palus Kudu Selil mõned asjad korda ajada, kui laagris viibis. Mõnikord jättis isegi oma auto hooldada. Hiljem määras ta Seli treeneri kohale ja lõpuks 1987. aastal sai Neinar Selist ülikooli spordibaaside juhataja, just nagu Kudu soovis.

Maavõistluste algataja

1974. aasta suvel oli Eesti kergejõustikupublikul harukordne võimalus kaasa elada maailma parimate mitmevõistlejate mõõduvõtule.Kadrioru staadionil toimus kümnevõistluskohtumine USA, NSV Liidu, Saksamaa LV koondiste vahel. Fred Kudust oli saanud rahvusvahelises kergejõustikuelus hinnatud sporditegelane, see aitas tal käivitada mitmevõistluse maavõistluste korraldamise traditsiooni ning samas aitasid uued võimalused arendada jõuliselt Eesti kergejõustikku professionaalsemaks.

Fred Kudu initsiatiivil rajatud spordibaasid

Ülikooli staadion, 2009

• 1947 – Jakobi tänava võimla taastati, alustati Kääriku spordibaasi väljaehitamist.
• 1949 – Tähtveres valmis ülikooli ratsabaas.
• 1952 – Laial tänaval taastati võimla.
• 1954 – valmis ülikooli spordihoone, ehitati Jakobi tänava võimla tiivale kolmas korrus.
• 1957 – rekonstrueeriti staadioni nõlval Puiestee tänava äärne hoone, valmis kuue jooksurajaga staadion.
• 1958 – Emajõele rajati sõudebaas.
• 1960 – valmis Kääriku spordibaas.
• 1962 – Käärikul valmis põhikorpus.
• 1964 – Käärikul võeti kasutusse kahekorruseline ühiselamu.
• 1968 – valmisid mängudeväljakud Käärikul.
• 1970 – valmis Kääriku spordihoone kahe saali ja 100 m jooksurajaga.
• 1980 – Kääriku staadion sai tehiskatte. Avati Kääriku põhikorpuse tiib auditooriumide ja kinosaaliga,

Tunnustus

• 1963 Kalevi auliige
• 1964 NSV Liidu teeneline treener
• 1964 Eesti NSV teeneline sporditegelane
• 1964 Kergejõustikuföderatsiooni auliige
• 1973 NSV Liidu Spordikomitee kuldne teenetemärk
• 1982 Saksamaa Liitvabariigi rahvusvaheliste treenerite auhind

Mälestuse jäädvustamine

Eesti kergejõustikuelus hoitakse Kudu mälestust väärikalt. 1990. aastast korraldatakse Kudu nimelist memoriaalvõistlust mitmevõistluses. 1992. aastal püstitati Käärikule tema mälestussammas. 2007. aastal loodi Kudu nimeline stipendiumifond. 2020. aastal valiti Fred Kudu Eesti spordi kuulsuste halli ja Tartu Ülikooli teadushoones avati tema bareljeef.

Fred Kudu bareljeef paikneb 2020. aastast temanimelise auditooriumi sissekäigu seinal, nagu ka kõrvalasuva professor Atko-Meeme Viru nimelise auditooriumi seinal asub väljapaistva sporditeadlase ja Eesti Olümpiaakadeemia esimese presidendi professor Atko-Meeme Viru bareljeef. Ülikool hoidis järjepidevust ja ühtset stiili, sest nii Viru kui Kudu bareljeefi autor on skulptor Airike Taniloo-Bogatkin.

Fred Kudust on tehtud elulooline dokumentaalfilm "Fred Kudu: elu nagu kümnevõistlus".

Fred Kudu stipendium

Fred Kudu nimelise stipendiumi eesmärgiks on anda kergejõustiku edendamises ning õppetöös väljapaistvaid tulemusi saavutanud Tartu Ülikooli üliõpilastele võimalus enda erialaseks täiendamiseks.

Grit Šadeiko on Kudu stipendiumi pälvinud kolmel korral

2007. aastast korp! Fraternitas vilistlaskogu, K-Klubi ja Eesti Kergejõustikuliidu poolt Tartu Ülikooli Kehakultuuriteaduskonna üliõpilasele väljaantava Fred Kudu stipendiumi on pälvinud kolmel aastal Grit Šadeiko ja Jaak-Heinrich Jagor, kahel korral Aigar Kukk ja Marielle Kleemeier ning ühel korral Grete Udras, Karel Tilga, Liis Roose, Liisa-Maria Lusti.

Välislingid

• Biograafia ESBL-is
• Fred Kudu memoriaal
• Fred Kudu stipendiumifond