FIFA konföderatsioonide karikaturniir
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
| Asutatud | 1992 |
|---|---|
| Lõpetatud | 2017 |
| Regioon | rahvusvaheline (FIFA) |
| Meeskondade arv | 8 (6-st konföderatsioonist) |
| Viimane meister | Saksamaa (1. tiitel) |
| Kõige edukam meeskond | Brasiilia (4 tiitlit) |
| Koduleht | Koduleht |
 2017. aasta FIFA konföderatsioonide karikaturniir | |
FIFA konföderatsioonide karikaturniir (FIFA Confederations Cup) oli rahvusvaheline jalgpalliturniir rahvuskoondistele, mida korraldas FIFA iga nelja aasta järel. Turniiril osales kaheksa koondist: korraldajariik, valitsev maailmameister ning konföderatsioonide (AFC, CAF, CONCACAF, CONMEBOL, OFC, UEFA) meistrid.
Alates 2005. aastast toimus turniir MM-i peaproovina riigis, mis võõrustab järgneval aastal maailmameistrivõistlusi.
Viimane võitja Saksamaa, kes alistas 2017. aasta turniiri finaalis 1:0 Tšiili ning võitis tiitli esimesest korda.
Ajalugu ja detailid
[muuda | muuda lähteteksti]_6.JPG)
Algul korraldas ja võõrustas turniiri Saudi Araabia ja seda nimetati Kuningas Fahdi karikaturniiriks (King Fahd Cup; Confederations Winners Cup – Konföderatsioonide võitjate karikaturniir või Intercontinental Championship – kontinentidevaheline meistrivõistlus), osalesid Saudi Araabia rahvuskoondis ja mõned kontinentaalsed meistrid. 1997 võttis FIFA turniiri korraldamise üle, nimetas turniiri FIFA Confederations Cupiks ja korraldas võistlust iga kahe aasta järel.[1]
Alates 2005 on seda korraldatud iga nelja aasta järel, aasta enne maailmameistrivõistlusi samas riigis, mis võõrustab tulevast MMi (2001. aasta võõrustas Lõuna-Korea ja Jaapan, enne kui nelja aasta muster oli loodud). MM-i peaproovina peetav võistlus kasutab MM-il kasutavatest staadionitest umbes pooli ja annab võõrustaja riigile (kes kvalifitseerub turniirile automaatselt) esimesed suurte mängude kogemused kahe aasta jooksul, mil nad on mänginud ainult sõprusmänge. Samas oli osalemine tehtud valikuliseks Lõuna-Ameerika ja Euroopa meistritele.[2]
Tavaliselt kvalifitseerusid võistlustele võõrustaja, MM-i võitja ja kuus kontinentide võitjat. Kui üks meeskond vastas rohkem kui ühele kriteeriumile (nagu näiteks 2011. aasta turniiril, kus Prantsusmaa kvalifitseerus nii maailmameistri kui ka Euroopa meistrina), kutsuti mõni muu riik osalema, tihti on selleks teise koha meeskond võistlustelt, mille ekstra-kvalifitseerunud meeskond võitis.
Neljal juhul on meeskonnad otsustanud turniiril mitte osaleda. Saksamaa tegi seda kaks korda, esimest korda loobusid 1997. aasta konföderatsioonide karikaturniirist, kuhu nad kvalifitseerusid UEFA Euro 1996 võiduga, ja uuesti 2003. aasta konföderatsioonide karikaturniirist, kuhu nad kvalifitseerusid 2002. aasta maailmameistrivõistluste teise kohaga. 1997 asendas Saksamaad 1996. aasta teine koht Tšehhi, ning 2003 asendas neid Türgi, kes lõpetas 2002. aastal kolmanda kohaga.
1998. aasta MM-i võitja Prantsusmaa loobus 1999. aasta konföderatsioonide karikaturniirist ja neid asendas Brasiilia, kes oli 1998. aasta MM-i teine koht (ja ka 1997. aasta Copa América meistrid). Itaalia, kes lõpetas UEFA Euro 2000 teise kohaga, loobus oma kohast 2003. aasta FIFA konföderatsioonide karikaturniiril.
Varem eksisteeris turniir, mis kutsus endisi MM-i võitjaid, Mundialito, või Copa de Oro, mis tähistas esimese MM-i 50. aastapäeva. Artemio Franchi auhind, mille peale mängisid 1985. ja 1993. aastal Copa América ja UEFA Euroopa jalgpalli meistrivõistluste võitjad on teine näide varasematest võistlustest jalgpalli konföderatsioonide vahel. Mõlemad arvestatakse mitteametlikeks konföderatsioonide karikaturniiri eelkäijaks, kuid FIFA tunnistab konföderatsioonide karikaturniiri võitjaid ainult alates 1992. aasta turniirist.[3]
2013. aasta FIFA konföderatsioonide karikaturniiri võitis Brasiilia, kes alistas finaalis Hispaania 3:0. See oli nende neljas karikas. 2017. aastal nad sama saavutust ei korranud, kuna langesid 2015. aasta Copa América veerandfinaalis Paraguayga mängides penaltiseeriaga välja.
Formaat
[muuda | muuda lähteteksti]Kaheksa kvalifitseerunud meeskonda loositi kahte alagruppi: kahte meeskonda samast konföderatsioonist ei saanud samasse alagruppi loosida, välja arvatud juhul, kui osales kolm meeskonda samast konföderatsioonist (nii juhtus esimest korda 2017. aasta turniiril, kui võõrustaja Venemaaga liitusid maailmameister Saksamaa ja Euroopa meister Portugal). Iga meeskond kohtus teiste meeskondadega oma alagrupis ühe korra, kokku kolm mängu.
Mõlema alagrupi kaks parimat meeskonda pääsesid edasi poolfinaalidesse, kus alagrupi võitjad mängisid teise alagrupi 2. kohaga. Meeskondade lõplik järjestus määrati järgmiselt (määruste artikkel 19.6):
- saadud punktid kõikides alagrupi mängudes;
- väravate vahe kõikides alagrupi mängudes;
- löödud väravad kõikides alagrupi mängudes;
Kui kaks või rohkem meeskonda olid eelnevate kriteeriumite põhjal võrdsed, siis nende lõplik järjestus määrati järgmiselt:
- saadud punktid alagrupi mängudes antud meeskondade vahel;
- väravate vahe alagrupi mängudes antud meeskondade vahel;
- löödud väravate arv alagrupi mängudes antud meeskondade vahel;
- ausa mängu punktid
- esimene kollane kaart: miinus 1 punkt;
- mitte otse punane (teine kollane kaart): miinus 3 punkti;
- otse punane kaart: miinus 4 punkti;
- kollane kaart ja otse punane kaart: miinus 5 punkti;
- kohad loositakse FIFA korralduskomitee poolt.
Poolfinaalide võitjad edenesid finaali, ning kaotajad mängisid kolmanda koha mängu. Kui tulemus jääb väljalangemismängude voorus pärast tavaaega viiki, siis mängiti lisaaega (kaks 15-minutilist perioodi), millele järgnes vajadusel penaltiseeria, et selgitada võitja.
Tulemused
[muuda | muuda lähteteksti]
Nelja parema hulka jõudnud meeskonnad
[muuda | muuda lähteteksti]| Meeskond | Võitjad | Teised kohad | Kolmas koht | Neljas koht |
|---|---|---|---|---|
 Brasiilia
|
4 (1997, 2005, 2009, 2013*) | 1 (1999) | – | 1 (2001) |
 Prantsusmaa
|
2 (2001, 2003*) | – | – | – |
 Argentina
|
1 (1992) | 2 (1995, 2005) | – | – |
 Mehhiko
|
1 (1999*) | – | 1 (1995) | 2 (2005, 2017) |
 Saksamaa
|
1 (2017) | – | 1 (2005*) | – |
 Taani
|
1 (1995) | – | – | – |
 Ameerika Ühendriigid
|
– | 1 (2009) | 2 (1992, 1999) | – |
 Austraalia
|
– | 1 (1997) | 1 (2001) | – |
 Hispaania
|
– | 1 (2013) | 1 (2009) | – |
 Saudi Araabia
|
– | 1 (1992*) | – | 1 (1999) |
 Jaapan
|
– | 1 (2001*) | – | – |
 Kamerun
|
– | 1 (2003) | – | – |
 Tšiili
|
– | 1 (2017) | – | – |
 Tšehhi
|
– | – | 1 (1997) | – |
 Türgi
|
– | – | 1 (2003) | – |
 Itaalia
|
– | – | 1 (2013) | – |
 Portugal
|
– | – | 1 (2017) | – |
 Uruguay
|
– | – | – | 2 (1997, 2013) |
 Elevandiluurannik
|
– | – | – | 1 (1992) |
 Nigeeria
|
– | – | – | 1 (1995) |
 Colombia
|
– | – | – | 1 (2003) |
 Lõuna-Aafrika Vabariik
|
– | – | – | 1 (2009*) |
- *: võõrustajad
Rekordid ja statistika
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis FIFA konföderatsioonide karikaturniiri rekordid
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "FIFA Confederations Cup" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 22. juunil 2017.
- ↑ "2005/2006 season: final worldwide matchday to be 14 May 2006". FIFA. 19. detsember 2004. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. aprill 2015. Vaadatud 6. jaanuar 2012.
- ↑ "Intercontinental Cup for Nations". RSSSF. 16. juuli 2009. Vaadatud 6. jaanuar 2012.
Rahvusvaheline jalgpall | ||
|---|---|---|
| Aafrika |  | |
| Aasia | ||
| Euroopa | ||
| Lõuna-Ameerika | ||
| Okeaania | ||
| Põhja- ja Kesk-Ameerika, Kariibid | ||
| Mitte-FIFA | ||