Antonin Artaud
Antonin Artaud (sünninimi Antoine Marie Joseph Paul Artaud; 4. september 1896 Marseille – 4. märts 1948 Ivry-sur-Seine (Val-de-Marne)) oli prantsuse teatriteoreetik, näitleja, kirjanik ja luuletaja.
Artaud on tuntud kui üks 20. sajandi teatrimõtte radikaalsemaid uuendajaid. Tema looming püüdis avardada ja ümber mõtestada kirjanduse, teatri ja kino väljendusvahendeid, asetades rõhu allasurutud instinktide ja alateadvuse väljendamisele laval.[viide?]
Tema kuulsaim teos on "Teater ja tema teisik" ("Le Théâtre et son double", 1938), milles ta tutvustab mõistet "julmuse teater" (théâtre de la cruauté). Selle all pidas ta silmas teatrit, mis mõjub vahetult vaataja meeltele ja emotsioonidele, mitte üksnes intellektile.
Lisaks teoreetilistele kirjutistele avaldas Artaud ka luulet, esseid, kirju ja näidendeid. Ta osales sürrealistlikus liikumises ning mängis mitmes filmis, sealhulgas Carl Theodor Dreyeri filmis "Jeanne d'Arci kannatused" (1928), kus ta mängis ühte kõrvalosa.
Artaudi hiliselu varjutasid vaimsed ja füüsilised haigused, mis viisid ta mitmetesse psühhiaatriaasutustesse. Tema ideed ja looming on mõjutanud paljusid hilisemaid lavastajaid, performance’i-kunstnikke ja teatriteoreetikuid.
Teosed eesti keeles
[muuda | muuda lähteteksti]- "Esseid ja kirju (teatrialased tööd)". Prantsuse keelest tõlkinud Ott Ojamaa. Perioodika, Tallinn 1975, 112 lk