Erijuhtivus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Erijuhtivus on füüsikaline suurus, mis iseloomustab kvantitatiivselt aine või materjali võimet elektrivoolu juhtida.

Erijuhtivuse tähis on või , elektrokeemias (kappa). Erijuhtivuse mõõtühik SI-süsteemis on siimens meetri kohta (S/m). Kasutatakse ka ühikuid S/cm, m/(Ω·mm2) ja S·m/mm2, kusjuures kehtivad seosed 1 S/cm = 100 S/m ja 1 m/(Ω·mm2) = 1 S·m/mm2 = 106 S/m. Eriti USA-s kasutatakse veel ühikut IACS (sõnadest International Annealed Copper Standard); selle puhul võrreldatakse erijuhtivust puhta hõõguva vase erijuhtivusega: 100 % IACS = 58 · 106 S/m.

Erijuhtivuse pöördsuurus on eritakistus.

Ainete liigitus erijuhtivuse alusel[muuda | muuda lähteteksti]

Erijuhtivuse järgi jaotatakse aineid järgmiselt:

See jaotus on tinglik, sest erijuhtivus sõltub oluliselt aine olekust ja temperatuurist.

Eritakistuse definitsioon vastavalt Ohmi seadusele[muuda | muuda lähteteksti]

Erijuhtivust σ on defineeritud võrdetegurina voolutiheduse ja elektrivälja tugevuse vahel:

Konstantse erijuhtivuse korral vastab see Ohmi seadusele.

Erijuhtivuse tensor[muuda | muuda lähteteksti]

Erijuhtivust saab ülaltoodud moel skalaarina vaadelda lihtsal juhul, kui keskkond on isotroopne ja lineaarne (sõltuvus elektrivälja tugevusest on lineaarne).

Üldjuhul ei ole voolutihedus elektrivoolu põhjustava elektrivälja tugevusega võrdeline ega samasihiline. Anisotroopse lineaarse materjali korral (näiteks grafiit, kristallid ja kõrgtemperatuursed ülijuhid) on erijuhtivus teist järku tensor.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Neil W. Ashcroft, N. David Mermin. Solid State Physics, Saunders College Publishing: New York 1976, ISBN 0-03-083993-9

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]