Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva"

Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva" (saksa Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon Narva) on tuntud ka kui Pataljon "Narva".

Pataljon formeeriti kui Eesti SS-leegioni (Estnische SS-Legion) 1. pataljon.

Rügemendiülema (Eesti Leegioni ülem) Franz Augsbergeri käskkirjaga kohustati 1. pataljoni olema lahinguvalmis 1943. aasta veebruariks. 13. veebruaril 1943. aastal toimus 1. pataljonis sõdurivande andmine. 23. märtsil 1943. aastal arvati 1. pataljon Eesti Leegioni koosseisust välja ja sellest moodustati Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva" (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillion "Narva") ja suunati Lõunarindele. Pataljoni esimene ülem oli Sturmbannführer Georg Eberhardt. Pataljoni koosseisus oli sellel hetkel 973 meest, nendest 776 eestlast ja 197 sakslast.

Veebruari lõpus 1943 läks Soome Vabatahtlike SS-Pataljon (Finnisches Freiwilligen-Bataillon der SS), mis teenis 5. Soomusgrenaderide SS-diviisi "Wiking" (SS-Panzergrenader diviis "Wiking") koosseisus, Ukrainast kodumaale tagasi ning Eesti Leegionist eraldatud 1. pataljon suunati 4. aprillil 1943 Ukrainasse soomlasi asendama. Pataljon "Narva" määrati 5. SS-tankidiviisi "Wiking" Hollandi rügemendi "Westland" 3. pataljoniks.

Lahingud Ukrainas

Juuli keskpaigani 1943 toimus täiendav väljaõppe rinde tagalas. 18. juulil viidi pataljon rindele oma lõiku Izjumi lähistel.

19. juulil 1943 kell 9.30 algas kolmepäevane Izjumi lahing, mis oli ühtlasi ka pataljonile tuleristseteks. Sakslased olid arvestanud, et pataljon ei pea rünnakule peasuunal Punaarmee jõudude ülekaalule (umbes 20 000 meest ja üle 115 tanki) vastu ja taganeb. Kui seda ei juhtunud, tundus see sakslastele uskumatuna ja eestlaste rindelõiku saadeti kontrollima väegruppi "Süd" kontrollkomisjon, mille akti kohaselt jäi lahinguväljale maha üle 9 000 ründaja laiba ja 113 tanki rusud. Pataljon "Narva" kaotused olid 69 langenud eestlast ja 6 sakslast. Haavatuid oli 326, enamusel nendest kergemad haavad. Izjumi lahingu teisel päeval langes 2. kompanii lõigus toimunud läbimurde likvideerimisel käsitsivõitluses 1. kompanii ülem Hauptsturmführer (kapten) Jaan Raudsoo. Kolmandal päeval langes pataljoni ülem Sturmbannführer (major) Georg Eberhardt, kelle jalgade ees lõhkes tankitõrjemürsk ja haavas pataljoniülemat surmavalt. Pataljoni juhtimise võttis üle adjutant Schmidt. 21. juulil kell 2.00 vahetati pataljon välja puhanud üksusega.

Pataljon "Narva" võitlejaid autasustati Izjumi lahingu eest 35 EK II klassi ja 4 EK I klassi Raudristiga. Autasud andis kätte Diviisi "Wiking" ülem Obergruppenführer (kindral) Herbert Otto Gille.

Järgmine pataljoni kaheksapäevane lahing toimus Hadnitsa ümbruses Harkovi lähistel. Ka siin õnnestus pataljonil Punaarmee pealöögi suunal vastu panna ja oma positsioonidele jääda. Hadnitsa küla tagasivallutamisel sai surmavalt haavata tankitõrjerühma ülem obersturmführer Ralf Fisker. Nende lahingute eest anti "Narva" pataljoni meestele 45 I ja II klassi Raudristi. Teise eestlasena (esimene kapten Kurg) sai I klassi Raudristi untersturmführer (nooremleitnant) Hando Ruus.

Peale Hadnitsa lahinguid oli pataljonis alles 157 meest. Pataljon sai küll korduvalt täiendust, kuid arvestades raskeid lahinguid ei jätkunud komplekteerituist kauaks. Detsembris jõuab kohale 500 meheline täiendus, kuid see oli peaaegu väljaõpetamata. Nendest moodustati Pataljon "Narva" 4 kompanii ja asuti seda rinde tagalas välja õpetama. Väljaõpet juhatas obersturmführer Leicht. I. rühma ülem oli Oskar Ruut II. rühma juhtis Evald Müür

Irdõni metsalahingud kestsid neli päeva 8.–12. jaanuar 1944. Pataljon "Narva" pidi katma 9. armee taganemist uutele positsioonidele. Peale seda lahingut oli pataljonis ainult üks terve ohvitser (Hando Ruus) ülejäänud olid kas haavatud või langenud. Surma said pataljoniülem Grafhorst, 2. kompanii ülem Hugo Siim jt.

Tšerkassõ kott ehk Orša-Tšerkassõ kott moodustus jaanuaris kui Punaarmee rinde kahes kohas läbi mrdis ja haaras kotti kümme Saksa diviisi nende hulgas ka Diviisi "Wiking". Siin võeti rivvi ka Pataljon "Narvale" saabunud 500 meheline, kohapeal kerge väljaõppe saanud täiendus.

Sissepiiratud väeosade hävitamiseks alustas Punaarmee suure kotti tükeldamist ajal mill Paraljon "Narva" kaitses taganemata strateegiliselt tähtsat Olšanat kuni venelane selle ära lõikas. Selle tagajärjel pidid eestlased kõigepealt suurde kotti välja murdma, mis neil ka õnnestus.

17. veebruaril 1944 saatis "Wikingi" komanör kindral Gille "Narva" pataljoni läbimurdeks koos tankide ja liikursuurtükkidega teed tegema. Rünnakule mindi mees mehe kõrval. Seljatagust kaitsesid teised väeosad haavatute voor oli kahe rünnakrühma vahel. Eest ja tagant ründasid kotist väljamurvaid väeosi vene tankid ja jalavägi. Vene tankid murdsid läbi ka haavatute kolonni juurde ja sõitsi pikki voori lömastades haavatuid hobuseid ja voorimehi. Pataljon "Narva" murdis kotist välja Gniloi Doni rajoonis.

Peale väjajõudmist kogunes Diviis "Wiking" Poolas Ljublini ümbruses, kus Pataljon "Narva" eraldati Diviisist "Wiking" ja saadeti Eestisse.

Tagasi Eestis

20. märtsil 1944 saabus Pataljon "Narva" Tallinna (172 Tserkassõ kotist väljamurdnud meest, nendest 35 viimasest 500 mehelisest täiendusest), kus toimub väeosa pidulik vastuvõtt ja paraad Vabaduse väljakul.

Pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile ja saadeti Tallinna ümbrusesse formeerimisele ja väljaõppele. Pataljon "Narva" tuumikust moodustati 20. Üksik SS-jalaväepataljon (20. SS-füsiljeerpataljon) ning formeerimise käigus sai pataljon juurde 600 meest, 300 Kehrast ja 300 Alaverest. 4. juunil 1944 suunati 20. pataljon Narva rindele. Pataljon võitles kõrvuti Harald Riipalu juhtud 47. rügemendi ja 11. diviisiga Auvere platsdarmil.

25. juulil langes nende väeosade osaks ränkraske katsumus tõrjuda tagasi järjekordne Punaarmee läbimurdekatse. Muljetavaldava tulejõuga oli juba suurtükkitule ettevalmistus. Selle kitasa rindelõigu suunast tulistati välja umbes 80 000 mürsku. Järjekordse karmi lahingu bilans oli: punarmee läbimurdekatse ebaõnnestus ränkade kaotustega, 8000 langenut, 29 purustatud tanki ja 8 lennukit. 20. Pataljonis oli rivis 3. kompanii peale kokku 30 meest.

Sinimägede lahingute ajal Krivasoos sai Hando Ruusist, pärast pataljoniülema kohusetäitja Oskar Ruudi langemist 3. augustil 1944 ja pataljoni üle võtnud hauptsturmführer Walner haavatasaamist mõned päevad hiljem, 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni (20. SS-füsiljeerpataljon) komandör.

Pärast Porkuni lahingut 23. septembril 1944 Ambla lähedal piirati öösel Hando Ruusi grupp metsas ümber. Pärast korduvate läbirääkimiste pidamist ja läbirääkijate poolt vastavate lubaduste saamist (meelitati Ruusi grupp koolivenna vanemleitnant Kase poolt alla andma) ütles Ruus meestele, et olete vandes vabad ja relvad pandi maha. Vangide kolonn koos Ruusiga, umbes 80 meest, alustas liikumist Tallinna suunas.

23. septembrit 1944 võib lugeda kuulsa Pataljoni "Narva" hiljem 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni lõppuks.

"Narva" pataljoni ülemad

• Georg Eberhardt Sturmbannführer – 13. veebruar1943–langes 21 juulil 1943;
• .... Schmidt;
• Karl Silderleitner Hauptsturmführer;
• ... Grafhorst langes Irdõni metsalahingus 12. jaanuaril 1944
• ... Oeck Sturmbannführer;
• Oskar Ruut Obersturmführer pataljoniülema kohusetäitja – langes 3. augustil 1944 Sinimägedes, maetud Toila sõjaväekalmistule;
• ... Walner Hauptsturmführer sai Sinimägedes haavata;
• Hando Ruus Hauptsturmführer vangistati 23. septembril 1944 Ambla lähedal, hukati 1945 (mõisteti "troika" otsusega 31. märtsil 1945 surma).

Vaata ka

• 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviis
• Auvere lahing