Filmi mõisteid

Siin on alfabeetiliselt loetletud filmi ja filmikunsti mõisteid.

---

# A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S Š Z Ž T U V W Õ Ä Ö Ü X Y

---

• aadressplaan (ka aadresskaader, masterkaader, tutvustav kaader) – plaanisuurus, harilikult kaugemas kadreeringus plaan, milles kujutatakse stseenis olevate tegelaste, objektide ja tegevuspaiga ruumisuhteid; see avab harilikult stseeni
• aegvõte (ka aegluubis filmilõik, rapiidis filmilõik, rapiidvõte) – filmimine projitseerimissagedusest suurema sagedusega, mille tulemusena normaalsagedusega mängides filmitud sündmuse tempo aeglustub. Vastand: momentvõte
• A-film (ka A-kategooria film) – suure eelarvega mängufilm. Vastand: B-film
• ajaloofilm (ka ajalooline film) – mängufilmižanr, mille tegevus toimub minevikus
• algustiiter (ka avatiiter, avatiitrid) – filmi alguses näidatav harilikult mittetäielik nimikiri filmi tootmises osalenud inimestest (nt näitlejad, stsenarist, peaoperaator, monteerija, helilooja, produtsendid, režissöör) ning filmi pealkiri. Vastand: lõputiiter
• Ameerika plaan (ka ameerikalik plaan) – inimest kujutav kesk-üldplaan, kus inimene täidab kaadri põlvedeni
• animafilm (ka animatsioonfilm, animatsioon, multiplikatsioonfilm, multifilm, {multianimatsioon}, argiselt multikas) – animatsioonitehnika abil loodud film (nt joonisanimatsioon, arvutianimatsioon, nukufilm)
• animatsioon (ka multiplikatsioon) – staatilisi pilte järjestades loodud liikumisillusioon; mõistet kasutatakse ka animafilmi tähenduses
• animatsioonitehnika (ka animatehnika, animafilmitehnika, multivõttetehnika) – kaaderhaaval objektide joonistamine või liigutamine nõnda, et tekib animatsioon (nt piksilatsioon, stop-motion, rotoskoopia, go-motion)
• anime – Jaapani joonisfilm, millega tähistatakse sealseid traditsioone ja kombestikku järgivat temaatilist ja stilistilist eripära võrreldes lääne joonisfilmiga. Jaapanis tähistab see mõiste igasuguseid joonisfilme
• antropoloogiafilm (ka antropoloogiline film, etnograafiline film, etnograafiafilm) – dokumentaalfilmi žanr, milles püütakse teiste rahvaste materiaalset ja vaimset kultuuri ja olustikku jääduvustada võimalikult ehedalt
• armastusfilm (ka romantiline film, armastuslugu) – mängufilmižanr, mille fookuses on armastus, kirg, tunded ja inimestevahelised suhted
• arvutianimatsioon – animatsioonitehnika, milles kasutatakse animatsiooni loomiseks arvutitehnoloogiat
• assotsiatiivne film – film, millel puudub kindel süžee, selles põhineb episoodide järgnevus assotsiatiivsetel kujutlustel ja kujunditel
• assotsiatiivne montaaž (ka psühholoogiline montaaž) – montaažitehnika, kus kaadrid ühendatakse assotsiatsioone ja kujundeid loovalt. Vastand: loogiline montaaž
• audiovisuaalmeedium – heli ja pilti talletav ja taasesitlust võimaldav vahend (nt film, video, arvuti, side)
• audiovisuaalne (ka helilis-pildiline) – kuulmise ja nägemise abil tajutav
• autorifilm – selge kunstnikupositsiooniga film
• autoritekst – diktoriteksti liik, autoripositsioonilt loetud tekst, sageli minavormis ja filmi autori esitatud
• B-film (ka B-kategooria film) – väiksema eelarvega film. Vastand: A-film
• cinéma vérité – dokumentaalfilmi žanr, milles püütakse elu jäädvustada vahetult ja spontaanselt, ilma eelneva kontseptsiooni või stsenaariumita, kergesti liigutatava võttetehnika abil ja otseheliga. Termin on pärit Prantsuse filmindusest (tõlkes 'kaamera tõde'). Selle Ameerika vaste on direct cinema
• debüütfilm (ka esikfilm, esmafilm) – filmilooja esimene film, debüütteos
• dekoratsioon – võttepaiga kujundus või selle osa, mille loob kunstnik. Töömahukad dekoratsioonid võidakse ehitada paviljoni
• detailplaan (ka ülisuurplaan, {suur lähiplaan}) – plaanisuurus, kus filmitava objekti või tegelase üksik element (nt inimese nina või suu) täidab kogu ekraani
• dialoog (ka filmidialoog) – kahe või enama tegelase vaheline kõne, tavaliselt on enamik dialoogist esitatud sünkroonse kõnena
• diegees – filmiloo maailm ehk kolmemõõtmeline ruum, mis hõlmab filmis hargnevat lugu, vaataja loodavat rekonstruktsiooni, kus toimuvad sündmused ja liiguvad tegelased. Filmis eristatakse ka diegeetilisi ehk filmimaailma kuuluvaid ning mittediegeetilisi ehk filmimaailma lisatud kaadreid ja helisid (nt taustamuusika)
• diegeetiline heli (ka tegelik heli) – filmis esinev heli, mille allikas on kaadris nähtav või mille kuulumine filmimaailma on filmi tegevustiku põhjal järeldatav. Selle juures eristatakse nihkes diegeetilist heli (heli kõlab enne toimuvate tegevust või pärast tegevuse algust), objektiivset diegeetilist heli (heli kuulevad kõik kaadris olevad tegelased) ja subjektiivset diegeetilist heli (heli kuuleb vaid vaataja, mitte kaadris olevad tegelased). Vastand: mittediegeetiline heli
• diktoritekst – filmikommentaar, filmi helirea osa
• direct cinema – dokumentaalfilmi žanr, millele oli omane ehe ja spontaanne filmimisstiil. Seda kasutasid 1960.–1970. aastate Ameerika Ühendriikide dokumentalistid valgusjõulise optikaga kergete käsikaamerate turule tuleku tuules. Seda žanri on peetud rohkem vaatlevaks kui Euroopa vastet cinéma vérité'd
• dogmefilm – film, mis on loodud manifesti Dogme 95 reeglite järgi: filmida võib üksnes käsikaameraga 35 mm lindile, ilma lisavalgustuse ja -rekvisiitideta, kasutades amatöörnäitlejaid, otseheli ja loomulike allikate heli
• dokumentaalfilm (ka tõsielufilm, dokumentaal, dokfilm, tõsielulinateos, argiselt dokk) – tõsielufilm kitsamas tähenduses; film, milles kunstiline kujund on loodud peamiselt dokumentaalkaadrite abil
• draamafilm (ka draama) – mängufilmižanr; tõsise konflikti ja tugevate emotsioonidega mängufilm
• dramaturgia (ka filmidramaturgia) – teose ülesehitus, eelkõige selle sisu ja osade sihipärane valik ja paigutus, et pingestada lugu ning juhtida vaataja emotsioone ja mõtlemist
• dünaamiline kaader – liikuvat objekti või sündmust jäädvustav kaader, mis on filmitud sujuvalt võttepunkti ja plaanisuurust muutva kaameraga
• eepiline film – mängufilmižanr; rahuliku tempo, lineaarse süžee ja paljude tegelastega film
• ekraniseering (ka ekraaniversioon, linamugandus, filming) – kirjandusteose alusel loodud film
• eksperimentaalfilm (ka avangardfilm, avangardistlik film, avangardkinematograafia, underground-film) – eksperimenteeriv film, milles ei järgita jutustavat süžeed ja traditsioonilist filmikeelt, vaid luuakse kujundeid metafoorsetest, sümbolistlikest, sürrealistlikest jms seostest lähtudes
• ekspositsioon – sündmustikku sisse juhatav ja tegelasi tutvustav osa filmis
• episood – filmi kompositsiooni osa, terviklik tegevuslõik üksiksündmuse või osana ulatuslikumast sündmuste seeriast; episood võib koosneda ühest või mitmest stseenist
• esiplaan/tagaplaan – objekti paiknemine kaadriruumis
• faabula – filmi aluseks olevate sündmuste ja tegevuste ajalis-põhjuslik järgnevus
• fabulaarne montaaž – filmi faabulaga põhjendatud loogiline montaaž
• fake-documentary (ka faked documentary, mockumentary, fake-dokk) – dokumentaal- ja mängufilmi segažanr; dokumentaalfilmi imiteeriv lavastuslik film, fiktsioon
• film
• filmiauhind
• filmikeel – filmile iseloomulik märgisüsteem, millega kaasnevad filmikunsti väljendusvõimalused; hõlmab filmi pildi ja heli, ruumi ja aja kujutamist ja organiseerimist
• filmikujutis (ka filmipilt) – filmitud objekti kujutis filmilindil
• filmikunst (ka film, kinokunst, kinematograafia, kino) – kunstiliik, mis kasutab teose loomiseks tehnilisel (kinematograafia) teel saadud kujutist ja heli; kasutab nii eriomaseid kui ka teiste kunstiliikide väljendusvahendeid
• filmimuusika – filmi väljenduslikke osi; sageli konkreetse filmi jaoks loodud muusika
• filmistiil (ka kujutamisviis, laad, esitluslaad, stilistika) – filmikeele kunstiliste väljendusvahendite iseloomulik kasutusviis
• filmistsenaarium (ka kinostsenaarium) – filmikunsti väljendusvahendeid arvestav kirjandusliku stsenaariumi töötlus, mis koondab episoodide ja dramaturgilise arengu täpset kirjeldust ning tegelaste
• filmitiiter (ka tiiter) – graafiline tekst filmis; jaguneb algus-, lõpu-, vahe- ja subtiitriteks
• filmižanr (ka žanr, filmiliik, filmitüüp, formaat, {kino žanr}) – väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega filmivorm; filmižanre eristatakse liigi, teema, stiili ja ülesehituse järgi
• filmograafia – filmilooja (stsenaristi, režissööri, näitleja jt) tööde põhiandmeid sisaldav kronoloogiline loend
• fookus – teravus; fookusse võtma, fookuses hoidma (fookuses olema / fookusest väljas olema)
• gangsterifilm – Ameerika mängufilmižanr; selle keskmes on kriminaalne tegelane, kes võitleb kohtu- ja politseivõimuga
• grimm (ka jumestus, make-up) – näitleja näo ja/või keha jumestus, näoteisendus, mis toetab ta rolli; see võib olla neutraalne, ajalooline, fantaasia-, karaktergrimm jne.
• hakitud montaaž – kiire, katkendlik montaažistiil
• harrastusfilm (ka amatöörfilm) – asjaarmastajate tehtud film
• heli (ka audio) – filmi auditiivne osis
• heliefekt – heli kokkusalvestusel tehniliste vahenditega loodud ebareaalne rõhuasetus helireas (näiteks heli kiiruse muutus, kaja, ebaloomulikult vali taustaheli)
• helifilm – helindatud film; filmi heli võib olla magnetiline, optiline või digitaalne ja esineda kujutisega ühel kandjal või eraldi, kuid ta on lõplik ning kujutisega sünkroonne. Esimene helifilm oli muusikafilm "Don Juan" (1926)
• helimontaaž (ka heli montaaž, helilindi montaaž) – heli monteerimine; kõne, muusika ja taustade sobitamine monteeritud filmilindiga
• helindamine – flmile heli loomine: helimontaaž, järelsünkroonimine, kokkusalvestus
• helirida (ka soundtrack, {heliriba}) – filmiteose heli; filmi heli kokkusalvestis; ka valik filmimuusikat, mida kassettidel või CD-del tarbekaubana turustatakse
• helitaust (ka taustaheli, taust, taustamüra, taustahääl, mürad) – lisahelid, mis ilmestavad filmis kujutatud keskkonda; filmi helitaustad võivad olla sünkroonsed või mittesünkroonsed, võtetel või muul ajal lindistatud
• interjöör – sisevõttepaik; võttepaviljon või muu sobiv ruum
• joonisfilm (ka joonisanimatsioon) – animafilmi alaliik; filmi tegelased on joonistatud
• juhtkaader (ka aadressplaan, {põhiplaan}, master shot, parem aadresskaader) – stseeni keskkonda avav kaader
• jutustaja – reaalne või kujutletav isik, kelle jutustusena filmilugu esitatakse. Jutustaja võib olla konkreetne tegelane filmis, kaadritagune kommentaator või tinglik sündmuste jälgija, kelle pilgu läbi tegevustikku näidatakse
• kaader (ka plaan, filmikaader, montaažikaader) – filmiteose struktuuri väikseim üksus, ühe katkematu filmimise tulemusena saadud ja montaažilõigetega piiratud filmilõik, millel kujutatu kulgeb ühest vaatepunktist jälgitud pideva tegevusena
• kaadrik (ka kaader, üksikkaader, kaadripilt) – üksik fotokujutis filmilindil, mille mõõtmed määrab filmikaamera pildiaken, ja selle analoog videolindil; ühe sekundi pikkune filmilõik koosneb tavaliselt 24 kaadrikust (videolõik 25 kaadrikust)
• kaadrikompositsioon (ka kompositsioon) – kaadri vormiline ja ruumiline ülesehitus
• kaadrisisene (ka kaadris) – kaadri piirides toimuv
• kaadrisisene montaaž – keerulise misanstseeniga kaader
• kaadrisügavus (ka kaadri sügavus, kaadrisisene perspektiiv) – kaadri ruumilisus; iseloomustab ruumi sügavusse lahendatud misanstseeni ja selle kajastust filmis
• kaadritagune (hääl) (ka kaadriväline (hääl), voice over) – filmi kommenteeriv või jutustav, helindamise käigus sisse loetud tekst: diktoritekst, kommentaar, jutustaja monoloog, tegelase sisehääl jms
• kaadriväline (ka kaadrist väljas, kaadri taga) – tegevus, mis toimub võttekaadri piiridest ehk kadreeringust väljaspool ning seetõttu nähtaval materjalil ei jäädvustu
• kaamera liikumine – iga liigutus kaameraga, mis tekitab kujutise liikumise või muudab selle perspektiivi, näiteks panoraam-, relsivõte, peale- või ärasõit
• kaamera liikumine (ka travelling) – tegevust jälgiv, vabalt kaamera võttenurka ja sujuvalt kaadris plaanisuurust muutev võttestiil. Terminit kasutatakse tavaliselt käsikaameraga filmitu iseloomustamiseks
• kadreering – kaadri piiride, plaanisuuruse ja rakursi valik
• käsikaamera – kerge kaamera, millega saab filmida käest, statiivi kasutamata
• kaugplaan (ka kauge plaan, {suur üldplaan}) – plaanisuurus, mis hõlmab avara ruumi, kus tegelane on ümbritsevas keskkonnas vähemärgatav, seda kasutatakse sageli episoodi või stseeni aadressplaanina
• kesk-kaugplaan (ka väga üldine plaan) – plaanisuurus, kus kaadrikompositsioonis domineerib ümbruskond, inimene on küll nähtaval, kuid ta ilme, kehakeel ja riietus on vaid aimatavad
• kesk-lähiplaan (ka kesk-suurplaan) – plaanisuurus, kus objekti kujutis täidab vähemalt inimest kujutatakse alates rinnast
• keskplaan – plaanisuurus, kus objekti kujutis täidab vähemalt pool kaadrist (nt inimest on kujutatud alates vööst ning žeste ja ilmeid võib selgesti eristada)
• kiirluup (ka kiirendus) – normaalsest väiksema kiirusega (sagedusega) filmimise tulemusena saadud filmilõik (normaalkiirusega/sagedusega projitseerides kiireneb aeglustatult filmitud sündmuse tempo)
• kinematograafia (ka filmimaailm, kinokontekst, argiselt kinomasinavärk, filmiasjandus, filmindus) – kõik filmidega seotu, eelkõige filmitootmise asjaajamis- ja majandusala
• komöödiafilm (ka komöödia, filmikomöödia) – mängufilmižanr; sõltuvalt koomika laadist või karakterist eristatakse mitmeid alaliike; filmi põhitunnusteks on näiteks koomilised olukorrad, veidrikest peategelased, huumor ja nali
• kompositsioon (ka filmikompositsioon, ülesehitus) – teose osade süsteem, nende seostatus tervikuks; eelkõige filmi vormiline ja ruumiline ülesehitus, kuid sageli hõlmab ka dramaturgia
• kostüüm – näitleja rollikohane riietus
• kostüümidraama – mängufilmižanr; film kajastab konkreetset ajalooperioodi, interjöörides ja tegelaste rõivastuses on taotletud autentsust
• kriminaalfilm (ka detektiivfilm, krimifilm) – mängufilmižanr; film kuriteo avastuskäigust
• kroonikafilm (ka kroonika, kinokroonika) – tõsielufilmi liik, päevasündmusi kujutav filmilõik või sellistest lõikudest kokku monteeritud film
• Kulešovi efekt – montaažiefekt, kus vaatajad tajuvad kahe järjestikuse kaadri mõjul teistsugust infot kui sama kaader eraldi tajutuna
• kunstfilm (ka art-movie, art-film, art-house-film, arthouse-film, {kunstfilm}) – selge kunstnikupositsiooni ja omanäolise käekirjaga film, vastandub meelelahutuslikele kommertsfilmidele
• kunstifilm – kunstiteemaline dokumentaalfilm
• kõne – tegelaste esitatud tekst filmis, ka diktoritekst
• liikuv kaamera – võttestiil, kus operaator vahetab sageli võttepunkti, rakurssi, plaanisuurust, panoraamib, suumib jne
• loodusfilm – dokumentaalfilmi alaliik, mille aineks on ehe loodus
• loogiline montaaž (ka fabulaarne montaaž) – montaažitehnika, kus kaadrid ühendatakse filmi faabula alusel. Vastand: assotsiatiivne montaaž
• lõpuepisood (ka lõppepisood) – viimane episood
• lõpustseen (ka lõppstseen) – viimane stseen
• lõputiiter (ka lõputiitrid) – filmi lõpus näidatud täielik nimekiri filmi tootmises osalenud inimestest
• lugu (ka filmilugu, narratiiv, story, argiselt stoori) – filmi sündmustik ja tegevustik üldiselt, narratiivi alusmaterjal; kattub mõnes käsitluses osaliselt faabula terminiga
• maanteefilm (ka road-movie, road movie) – mängufilmižanr; lineaarselt kulgeva filmi tegevus toimub auto- või mootorrattarännakul ja päädib sihtmärki jõudmisega, tegelasteks seiklev sõidukijuht koos kaaslastega, iseloomulikuks stiilitunnuseks on sõidult filmitud maantee ja maastikud
• mängufilm (ka kunstiline film) – filmi põhiliik; lavastatud film, mis põhineb kirjanduslikul stsenaariumil ja näitlejate mängul
• märulifilm (ka mürglifilm, action-film, action) – mängufilmižanr; kiire rütmi ja tempoga film, kus on konflikt kahe vastaspoole vahel, palju seiklusi, põnevust, tagaajamisstseene, trikkvõtteid
• melodraama – mängufilmižanr; filmi põhitunnused on liialdatud tunded, põnev sündmustik, naispeaosaline, heade ja halbade tegelaste vastandus
• misankaader – ühest võttekaadrist koosneva stseeni ruumiline ülesehitus
• misanstseen (ka mise-en scène) – stseeni või selle osa ruumiline ülesehitus; tegelaste paiknemine ja liikumine stseenis ning kaamera liikumine ja rakurss stseeni filmimisel
• mittediegeetiline heli (ka kommenteeriv heli) – filmis esinev heli, mille allikat pole kaadris näha ja mille olemasolu pole filmimaailmas toimuva tegevuse põhjal järeldatav (nt diktorihääl, lisatud heliefektid, meeleolumuusika). Vastand: diegeetiline heli
• momentvõte – hetkevõte
• montaaž (ka järjestus) – kaadrite (helilõikude) mõtestatud järjestus
• montaažfilm – film, mis on kokku monteeritud näiteks teistest filmidest ja kroonikast pärit lõikudest ning ümber filmitud fotodest
• montaažiefekt – rõhutatud kaadrivahetus, mille tulemusena katkeb pildirea reaaluse illusioon; mis tahes tehniline nipp kaadrite ühenduskohal (näiteks sulamine, rullimine, hajumine musta)
• multiekraan (ka mitmeks jaotatud kaader) – kaader, mille kujutis jaguneb mitmeks ekraaniväljaks, igal neist võib etenduda eri ajal filmitud filmilõik; selline efekt luuakse video- või arvutimontaaži abil
• must film (ka film noir, film noire) – mängufilmistiil, kus käsitletakse vägivaldset, kriminaalset ja korrumpeerunud linnakeskkonda, alatuid ja neurootilisi tegelasi, mille pildikeelt iseloomustavad tugevad valguskontrastid, teravad varjud, kõle ümbrus
• muusikal (ka muusikaline komöödia) – Ameerika mängufilmižanr; lüürilises võtmes filmi keskmes on laul ja tants, tegelaste unistused ja lootused, tavaliselt õnnelik lõpp
• muusikasse monteerima – filmi muusika rütmi järgi monteerima
• narratiiv – teoses jutustatud lugu; oluline on vaatajas jutustamise illusiooni tekitamine läbi tajutava vaatepunkti, millest filmi lugu esitatakse. Mõnes käsitluses samastatakse seda süžeega
• nukufilm – animafilmi alaliik; filmi tegelasteks on nukud
• originaalstsenaarium (ka algupärane käsikiri) – stsenaarium, mis ei põhine varem loodud kirjandusteosel
• õudusfilm (ka hirmufilm, horror, argiselt õudukas) – mängufilmižanr; filmis on põimunud reaalsus ja müstika, eesmärgiks on vaatajat ühtaegu hirmutada ja kütkestada
• panoraam (ka panoraamkaader, panoraamvõte) – kaader, milles kaamera vaatepunkt liigub mööda telgjoont kas horisontaalselt (vasakult paremale või vastupidi) või vertikalselt (ülalt alla või vastupidi)
• paralleelmontaaž (ka paralleelne montaaž) – montaažitehnika, mille korral kaht süžeeliselt järjepidevat tegevust monteeritakse vaheldumisi
• pealesõit (ka peale-zoom) – suumi liik, filmitavale objektile lähenemine
• pildiefekt (ka pildiline efekt, visuaalefekt, visuaalne efekt) – illusoorsete ja tehislike elementide lisamine filmi kujutisele mitmesuguste tehniliste võtete abil
• plaan (ka kaader, montaažikaader) – saatilises või liikuvad kadreeringus filmitud, üks katkematu montaažilõigetega piiratud kaadrike jada filmi lõppversioonis
• plaanisuurus – plaanisuurused on kaug-, üld-, Ameerika, kesk-, lähikesk-, suur- ja detailplaan; jaotuse kokkuleppeliseks aluseks on inimese kujutise kadreering
• põnevusfilm (ka põnevik, põnevuslugu, thriller) – mängufilmižanr; filmis luuakse pinge põnevat sündmustikku ja tegelaste psüühilisi üleelamisi kujutades, sageli esitatakse sündmusi ohvri või kurjategija pilgu läbi
• portreefilm (ka filmiportree, portreteering) – dokumentaalfilmižanr; filmi keskmes on konkreetne isik
• postmodernistlik film – film, kus kasutatakse postmodernismi ideid ja tunnuseid, seda iseloomustab kõrgkultuuri ja massikultuuri vahelise piiri ähmastumine ning traditsioonilise väljenduslaadi ümbermängimine popkultuuri sõnavara ja strateegiate abil
• probleemfilm – dokumentaalfilmižanr; film keskendub mõnele konkreetsele probleemile, iseloomulik žanritunnus on intervjuude ja kommentaaride suur osa
• proloog (ka tiitriteeelne proloog, tiitrite eelne lõik) – eellugu, sissejuhatav filmilõik, mis on tavaliselt enne filmi algustiitreid või koos nendega
• propagandafilm – dokumentaalfilmi alaliik; film propageerib kindlat, tavaliselt poliitilist ideed eesmärgiga mõjutada vaataja arvamust; tunnusteks on reaalsete isikute sõnavõtud ja kroonikastiil
• rekvisiit – filmi lavastuses kasutatav tarbeese
• ringvaade (ka ringvaatefilm, kinožurnaal) – tõsielufilmi liik, koosneb mitmest iseseisva süžeega kroonikalõigust, nn ringvaatepalast
• rütm – filmi(stseeni) kõiki elemente ja väljendusvahendeid hõlmav ajalise ja ruumilise liikumise korrastatud vaheldumine
• seiklusfilm – mängufilmižanr; filmi keskmes on põnevad olukorrad ja seiklused, reisid, ekspeditsioonid, vallutused; stiilitunnusteks romantiline alatoon, palju looduskaadreid
• sõltumatu film (ka independent film, indie-film) – suurstuudio finantseeringuta ja nõueteta loodud film. Mainstream-filmi vastand
• staatiline kaader – liikumatut objekti jäädvustav kaader, mis on filmitud paigalseisva kaameraga võttepunkti ja plaanisuurust muutmata
• staatiline kaamera (ka seisev kaamera, liikumatu rakurss) – ühest võttepunktist liikumatu kaameraga filmimine
• statiivkaamera – kaamera, mida kasutatakse ainult statiiviga, tavaliselt suur vahetatava optikaga sünkroonkaamera
• stoppkaader – kaader, milles tegevus on seiskunud, see efekt tekib ühe kaadriku pideva kordamise tulemusena
• struktuur (ka filmistruktuur, filmi struktuur) – üldine linateose ülesehitus, süsteemi elementide korrastatud kogum
• stseen (ka filmistseen) – filmi kompositsiooni osa, millele on iseloomulik aja- ja koha- ja tegevuse ühtsus; võib koosneda misanstseenidest
• stsenaarium (ka filmistsenaarium, käsikiri, filmikäsikiri, screenplay, argiselt skript) – filmi üksikasjalik kirjalik kavand, mis sisaldab tulevase filmi dramaturgiat ja tegelaskonda; mängufilmile kirjutatakse kolm stsenaariumivarianti: kirjanduslik, filmija režiistsenaarium, dokumentaalfilmil on tavaliselt ideekavand ja stsenaarium
• subjektiivne plaan – võttestiil, kus kaamera võttepunktid ühtivad tegelaste vaatepunktidega
• subtiiter – selgitava tekstiga tiiter filmi ekraanikujutise allosas, näiteks esineja nime, ametikohta jms või dialoogi tõlget vahendav kiri
• suurplaan (ka suur plaan, lähiplaan, lähivõte) – plaanisuurus, kus kaadris kujutatud konkreetne objekt täidab enamiku kaadrist, inimesest on näha pea ja kael
• süžee (ka filmisüžee) – teoseks arendatud faabula, filmi aluseks olevate sündmuste ja tegevuste kulgemise järjekord
• süžeepööre (ka süžeekäänak) – järsk muutus filmi sündmustiku kulus
• tagasivaade (ka tagasihüpe, retrospektiiv, flashback) – süžeepööre ajas, stseen või kaader minevikust
• teema – teost läbiv juhtmõte, millele on allutatud sündmustik, karakterid ja esitusviis
• tonaalsus (ka toon) – ühest põhitoonist lähtuv värvikäsitlus, muljet loova värvi küllastatus kujutisel
• tõsielufilm (ka dokumentalistika, filmidokumentalistika, kinodokumentalistika, dokumentaalkinematograafia) – filmikunsti põhiliik; tõsielusündmusi kajastav film, milles on kasutatud peamiselt reaalsituatsioonis filmitud autentset materjali
• ulmefilm – mängufilmižanr; ebareaalse tegelaskonna ja sündmustikuga film
• uurimusfilm (ka teadusfilm, teaduslik film, teaduslik uurimusfilm) – tõsielufilmi alaliik, eesmärgiks kinematograafia vahendeid kasutades jäädvustada teaduseksperiment või -katse
• väärtfilm (ka kvaliteetfilm) – kunstiliselt õnnestunud, filmiloo seisukohast oluline teos
• vaatepunkt – kaamera võttepunkt, kust filmiti. Terminit kasutatakse eriti nn tegelase pilgu läbi filmitud kaadri või stseeni kirjeldamisel
• vahetiiter – filmikaadrite vahele monteeritud tiitrid, näiteks vahepealkirjad; tummfilmis asendasid vahetiitrid dialoogi
• varjatud kaamera (ka peidetud kaamera) – maskeeritud kaamera, millega filmitakse salaja, subjektide teadmata, eesmärgiga saada ehe jäädvustus
• vestern (ka western) – mängufilmižanr; filmi tegevus toimub 19. sajandi lõpu Ameerikas, keskmes on konflikt seadusliku võimu ja karmides tingimustes elavate inimeste moraali vahel; iseloomulikud on tulistamisstseenid, kiired hobused, rongiröövid, rasked loodustingimused, armastuslugu
• võttepaik (ka võttekoht, võttekeskkond) – koht, kus filmivõte toimub; neutraalsem termin kui võtteplats
• võttepunkt – kaamera asukoht filmimisel; seda iseloomustavad kaugus objektist, kõrgus ja võttesuund
• võtterakurss (ka rakurss) – kaamera suhestumine filmitava objektiga; nurk, mille all objekti filmitakse
• õppefilm – tõsielufilmi alaliik; õppeotstarbeks loodud film, võib kasutada ka mängu- ja animafilmi elemente
• ärasõit (ka zoom-out, {mahasõit}, {maha-zoom}) – suumi liik, filmitavast objektist kaugenemine
• üksikplaan – plaanisuurus, kus on kujutatud ainult üht objekti
• üldplaan (ka üldine plaan) – plaanisuurus, mis haarab suhteliselt avarat ruumi, näidates filmitavat objekti täies suuruses (nt inimest täies pikkuses)
• üleõlaplaan (ka üleõlavõte, üleõlakaader) – plaani/vastasplaani vaheldumisel kasutatav tavaliselt dialoogistseeni kadreering, kus vaateväljas domineeriva tegelase õlg ja/või kukal jääb nähtavale ning selle tulemusena tugevneb tegelaste ruumiline pidevus

Allikas

• Filmimõisted