Harilik ussikeel

See artikkel räägib harilikust ussikeelest; perekonna kohta vaata artiklit Ussikeel (perekond)

---

Ussikeel. Pildistatud Osmussaarel.

Ussikeel ehk harilik ussikeel (Echium vulgare L.) on taimeliik kareleheliste (Boraginaceae) sugukonnast ussikeele (Echium) perekonnast.

Rahvapärased nimed

Ussikeelt tuntakse ka selliste rahvapäraste nimede all nagu: karuhänd, hundihambad, hundiohakas, loomamaksarohi, hobusekärnarohi, hobuseköharohi, pahasilmarohi, härjakeel, jänesenõges, ussipää, kahetsmeõied, meritsed, sinine ohakas ja siniohtja.

Kasvuvorm

Harilik ussikeel on kaheaastane, enamasti puhmikutena kasvav rohttaim.

Välimus

Ussikeele kõrgus on 30...90 cm.

Iseloomustus

Ussikeel on kaheaastane rohttaim. Kasvab peamiselt kuivematel aladel, mida võimaldab ka kuni 2,5 m sügavusele ulatuv peajuur. Ussikeelt võib võtta kui kuivadel nõlvadel, põllu- ja jäätmaadel kasvavat umbrohtu.

Õied

Ussikeele õied

Harilik ussikeel on ühekojaline taim.

Õied on kahehuulelised ja ebakorrapärased. Võrdlemisi suured. Värvilt on õied pungas roosakaspunased, puhkenult taevasinised (harva valged). Õied moodustavad ladvas pika kobara (kuni 2/3 varre pikkusest).

Õied on mõlemasugulised, kaheli õiekattega ja ühe sümmeetriateljega. Nii tupp kui kroon on liitlehised. Tupp peaaegu aluseni lõhestunud eripikkusteks karvasteks tipmeteks. Kroon kuni 2,5 cm pikk, viltuselt kellukjas, helesinine või lillakas, harva roosa või valge. Tolmukad (arvult 5) on erineva pikkusega ja värvilt roosad. Ulatuvad ühes emakakaelaga kroonist välja. Emakakael on karvane, kaheharulise tipuga ja ulatub koos tolmukatega kroonist välja. Putuktolmleja. Õitseb juunist augustini (septembrini).

Viljad

Ussikeelel on liitvili, mis laguneb neljaks üheseemneliseks pähklikeseks. Hallid kolmekandilised pähklikesed on krobelise pinnaga. Seemned valmivad augustis.

Lehed

Lehed on piklikud ja kitsad, tipupoole terituvad. Karedakarvalised. Lehed on tavaliselt kuni 10 cm pikkused ja 0,5...1,5 cm laiused, ning värvilt hallikasrohelised. Enamasti ühe rooga (alumised rootsulised, ülemised rootsutud). Leheserv on terve. Lehed asetsevad varrel vahelduvalt.

Vars

Vars on püstine ja lihtne või oksine. Valdavalt on igal taimel ainult üks vars. Ussikeele vars on tugev, juba juurekaelal harunenud (teisel eluaastal) ja valkjatel või pruunikatel konaratel esinevate pikkade harjastega. Hästi kare.

Levik

Harilik ussikeel kasvamas Osmussaare klibuvallil.

Umbes 40 liiki Euroopas, Lääne-Aasias ja Aafrikas. Ida-Siberis ja Põhja-Ameerikas esineb tulnukana. Eesti alal tavaline alates keskajast.

Kasvab niitudel, liivikutel, teeäärtel, liivastel jäätmaadel, kivistel nõlvadel. Eelistab kuivemaid liiva ja lubjarikkaid muldi, kuid suudab edukalt kasvada ka mujal.

Kasutamine

Ussikeel on tuntud kui meetaim, mistõttu esineb ka ussikeele kasvatamist kultuurtaimena (annab üle tonni mett hektari kohta).

Ussikeel on oma kauaõitsevate õisikute tõttu sobilik ka suuremate kuivade alade haljastamiseks, eriti mesilate läheduses. Mõni teine ussikeele liik on ka ilutaim, näiteks vene ussikeel (Echium russicum).

Õitest ja juurtest saadakse punast värvainet.

Ussikeel ravimtaimena

Rahvameditsiinis on kasutust leidnud peamiselt langetõve korral ja köhavaigistava vahendina. Vanasti kasutati ka maohammustuse korral (siit ka nimi). Tarvitatakse taime maapealset tipmist osa, keedisena. Kasutatud ka veterinaarias.

Kõik taimeosad sisaldavad alkaloide tsünoglossiini, tsünoglossofiini (teise nimega heliosupiin) ja koliini. Glükoalkaloididest konsolidiini ja selle aglükooni konsolitsiini. Juurtes on rohkesti naftokinoonderivaate (üldiselt antimikroobse toimega). Võimalik, et siit tuleb ka ussikeele kasutamine köhavastase vahendina. Samas on taimes sisalduvad alkaloidid küllaltki mürgised ja paralüseerivad perifeerseid närvilõpmeid. Eriti tsünoglossofiinil on kuraaretaoline toime. Seetõttu tuleks seda taime soovitatavalt ravimina mittekasutatavaks pidada.

Vaata ka

• Karelehelised
• Ussikeel (perekond)

Välislingid

• Ussikeel
• Ussikeel
• Herbaarium