Plastid

See artikkel räägib materjalist, linna kohta Venemaal vaata artiklit Plast (linn).

---

Plaste kasutatakse laialdaselt pakendamisel. Plastist veepudelid plastkastides

Surnud albatross, kelle kõhtu täidavad plastijäätmed – sellised pildid on mõjutanud inimeste suhtumist plasti

Niitjad plastikiud merelises keskkonnas. Mikroplast on järjest kasvav keskkonnaprobleem

Plastid ehk plastmassid on sünteetilised materjalid, mis kujutavad endast kas puhtaid vaike või vaigu ja rea lisandite (täiteaine, plastifikaator, stabilisaator, värvaine jms) sulameid.

Esimene sünteetiline plast oli bakeliit, mis töötati välja 1907. aastal Ameerika Ühendriikides.

Plastide odavuse, mitmekülgsuse ja kerguse tõttu on need saanud üldkasutatavaks paljudel aladel ning muutnud oluliselt tarbijakäitumist ja kaasaegset ühiskonda. Aastane plastitoodang on jõudnud 340 miljoni tonni juurde.

Kuna plastide taaskasutus on raskendatud, sest selle omadused halvenevad, siis näiteks USAs taaskasutatakse alla 10% toodetud plastist. Plastjäätmete kuhjumine ja teadlikkuse kasv mikroplasti ohtudest on 21.saj kahel esimesel kümnendil, aktiivse plastikasutamise vastase liikumise.

Euroopa Parlament kinnitas 2018. aasta 24. oktoobril direktiivi, millega keelatakse Euroopa Liidus 2021. aastaks ühekordselt kasutatavad plastist taldrikud, söögiriistad, joogikõrred, vatipulgad ja õhupallivarred.

Täiteained

Täiteained on kas pulbrilised, kiulised, teralised või rullmaterjalikujulised. Nende ülesandeks on materjali omaduste modifitseerimine ning füüsikaliste ja mehaaniliste omaduste parandamine, tihti ka vajadus soodsama omahinnaga saavutada odavam lõpptoode. Orgaaniliseks täiteaineks on puidujahu, tselluloos, paber, puuvillriie. Anorgaanilistest täiteainetest kasutatakse asbesti, grafiiti, klaaskiudu, klaasriiet, vilku, kvartsi ja muid materjale.

Rullmaterjali kujul kootud või lausmaterjali viidavad täiteained võimaldavad saada suure tugevusega kihilisi plaste – plastikuid. Puuvillriide kasutamisel saadakse tekstoliit, klaasriide kasutamisel klaastekstoliit, paberi kasutamisel getanaks, asbestriide kasutamisel asbesttekstoliit ja ühekihilise vineeri (spooni) kasutamisel puitplast.

Täitematerjalide erirühmaks on sarrustava toimega klaaskiud (kas üksikkiudude, köie või mati näol), mille kasutamisel on detailide tugevus võrreldav terase tugevusega.

Plastifikaatorid

 Pikemalt artiklis Plastifikaator

Lisandite kasutamine põhineb nende füüsikalistel ja keemilistel omadustel. Nende kasutamisele peavad eelnema katsetused. Igal lisandil on üldjuhul üks põhitoime, mille järgi ta liigitatakse mingisse klassi, kuid tal võib olla ka teatud teisejärgulisi toimeid, mida nimetatakse kõrvalefektideks. Plastifikaatorid on betooni lisandid, mis betoonisegusse segatuna parandavad selle töödeldavust ilma vee hulka segus suurendamata või mis võimaldavad vähendada vee hulka betoonisegus, ilma et muutuks töödeldavus. Plastifikaatori kasutamine võimaldab vee hulka betoonis vähendada umbes 5–10%, vahel isegi kuni 15% ehk keskmiselt 10–20 (30) liitrit 1 m³ betooni kohta, kusjuures betoonisegu töödeldavus ei muutu. Plastifikaatorit võetakse tavaliselt 0,2–0,5% tsemendi kaalust. Lisandi efektiivsus sõltub ka betoonisegu koostisse viimise hetkest (see kehtib kõigi lisandite, eriti aga veevajadust vähendavate lisandite kohta). Praktika on näidanud, et plastifikaatori lisamine segamisaja lõppfaasis suurendab tema mõjusust nii plastifikaatori kui ka veevajadust vähendava lisandina.

Plastide mehaanilised omadused

• Plastide deformatsioonidiagrammid on sirged peaaegu kuni purunemiseni, kusjuures enamiku katkevenivus ei ületa 2–3%.
• Tavaliselt on plastide mehaanilised karakteristikud tõmbel ja survel erinevate väärtustega.
• Plastid taluvad metallidest tunduvalt halvemini vahelduvaid ja kestvaid koormusi.
• Plastide mehaanilised karakteristikud on metallidega võrreldes suurema hajuvusega. Seda saab seletada materjalide vananemise, hügroskoopsuse, anisotroopsuse ja struktuuri ebaühtlusega ning temperatuuri ja valmistamistehnoloogia mõjuga.
• Plastidele on iseloomulik metallidega võrreldes järsem mastaabiefekti avaldumine. Plastdetailide tugevuspiir alaneb oluliselt põikmõõtmete suurendamisel.
• Temperatuur mõjutab tugevalt plastide omadusi. Plastide põhirühmad võivad töötada temperatuurivahemikus –200...+200 °C. Räniorgaanilistest polümeeridest ja fluoroplastidest valmistatud plastide ilmumisega tõusis ülemine temperatuuripiir +500 °C.
• Plastidel on kalduvus roomamisele ja relaksatsioonile isegi toatemperatuuril.
• Plastidele on iseloomulik vähene jäikus. Kõige jäigemate plastide (klaasplastide) elastsusmoodul on ligikaudu 10 korda väiksem kui metallidel. Selle tulemusena ületavad plastdetailide deformatsioonid koormamisel märgatavalt metalldetailide deformatsioone.
• Kihiliste plastide arvutamisel tuleb elastsusõpetuse meetoditega arvesse võtta materjali anisotroopsust.

Bioplastid

 Pikemalt artiklis Bioplastid

Biopolümeeridest saadud plaste nimetatakse bioplastideks. Paljude bioplastide toormeks on mitmesugused valkained või muudetud kujuga tärklised.

Kasutamine

• 
  Plasttorud
• 
  Plastpudelid
• 
  Ravimitopsikud
• 
  Pangakaardid
• 
  Plastist rahatäht
• 
  Plastkarp
• 
  Plastist kastid
• 
  Poekorv
• 
  Elektriadapter
• 
  Plastmänguasjad
• 
  Plastisolatsioon kaablil
• 
  Prügikott
• 
  Plastikust mööbel
• 
  Plastist maja
• 
  Paat

Vaata ka

• Polümeerid

Välislingid

• Eesti Plastitööstuse Liit