Asbest

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib mineraalist, Venemaa linna kohta vaata artiklit Asbest (linn).

Asbestiks nimetatavad mineraalid esinevad pikkade painduvate kiududena.

Asbestideks nimetatakse kiudja morfoloogiaga mineraale.

Asbestide hulka kuuluvad kihtsilikaat krüsotiil ehk valge asbest ning amfiboolid amosiit ehk pruun asbest (mineraalina grüneriit), antofülliit ehk sinine asbest (kiudjas erim), krokidoliit (mineraalina ribekiit), tremoliit (kiudjas erim), eriti peenekiuline amiant ja aktinoliit (kiudjas erim).[1]

Asbeste kasutatakse peamiselt nende tulekindluse, painduvuse ning keemilise ja mehaanilise vastupidavuse tõttu. Tööstuslikult toodetud asbestist moodustab krüsotiil umbes 95%.

Skaneeriva elektronmikroskoobiga tehtud pilt asbestikiududest.

Alates 20. sajandi 70-ndatest on asbestide kasutamine vähenenud, sest on tõestatud krokidoliidi kopse kahjustav ning kantserogeenne mõju. Seetõttu on hakatud asbesti kasutust vältima, samas on unustatud, et toodetud asbestist 95% koosneb krüsotiilist. Väikse koguse krüsotiili sissehingamine ei põhjusta aga teadaolevalt mingeid terviseprobleeme. [2]

2006. aastal toodeti maailmas kokku 2,3 miljonit tonni asbesti. Suurimaks asbestitootjaks on Venemaa (925 000 tonni). Järgnevad Hiina (458 000 t), Brasiilia (410 000 t), Kasahstan (300 000 t), Kanada (240 000 t), Zimbabwe (100 000 t) ja Colombia (70 000 t).[3]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige varasem asbesti kasutus oli tema kiudude tõmbejõu ja kuumakindluse tõttu tänapäeva Soome aladel ligikaudu 2500 eKr, kus antofülliiti kohalikust allikast kasutati, et tugevdada savinõusid. Samuti kasutati asbestikiude lambitahtade valmistamisel.

Tihti kasutati asbestikiude kuuma- ning leegikindlate materjalide valmistamiseks.

17. sajandi lõpul algatas Peeter I asbestpaberi tootmise, kasutades krüsotiili kiude, mis olid kaevandatud Uuralitest.

Asbestikiudude kasutus tööstuses sai tõelise hoo Itaalias 19. sajandi alguses asbestitekstiilide arengu tagajärjel. 19. sajandi lõpuks oli tuvastatud paljusid asbesti allikaid üle maailma ning nende kaevandamised said alguse Kanadas (1878), Lõuna-Aafrikas (1893, 1908–1916) ja Venemaa Keisririigis (1885).

20. sajandi alguses tõusis nõudlus asbesti järele tohutult mitmete masinate tootmiseks, eriti termaalse isolatsiooni eesmärgil. Aastal 1900 loodi Hatscheki masin, mis võimaldas pidevat eterniiditootmist asbest-tsemendist. Samuti arenes kiirelt autotööstus, kus oli vaja asbesti pidurite, sidurite ning tihendite valmistamiseks.

Eterniitkatus

Teine maailmasõda tõstis veelgi asbesti tootmist sõjaliste masinate tarbeks, tavaliselt termaalse isolatsiooni ning tulekindluse jaoks.

1960–1970ndatel avastati, et õhus hõljuv asbestipuru põhjustab terviseprobleeme ning see viis asbesti tarbimise alla. Tänapäeval sisaldavad asbestikiude materjalide maatriksid, tavaliselt tsemendis või orgaanilistes vaikudes.[4]

Tuvastamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asbestikiud on palja silmaga nähtavad, kuna nad on 3–20 µm pikad ning kuni 0,01 µm laiad. Võrdluseks on inimese juus laiusega 17 kuni 181 µm. Kiud moodustuvad, kuna asbesti mineraalide kristalliseerumisel moodustuvad polümeersed molekulid, mis võtavad teineteise järel paralleelselt ritta ning moodustuvad paralleelsed kristallvõred. Nendel kristallidel on 3 lõhenevust ning 2 neist on halvema lõhenevusega kui kolmas. Kui kristallidele piisavalt raskust avaldada, siis kipuvad nad lagunema piki kolmandat lõhenevust, mistõttu on kristall fragmenteerunud lineaarselt ja seetõttu ongi sellel kiuline vorm. Igat kiudu ei saa tuvastada või välistada, kui asbesti ainult palja silmaga või tavalise mikroskoobi all vaadelda. Kõige tavalisem meetod asbesti tuvastamiseks on polariseeritud valgusega mikroskoobiga või vaatlus transmissioonelektronmikroskoobiga. Samuti saab asbesti määrata õhuproovi abil, kui õhus on asbestikiude. Neid analüüsitakse tavaliselt faaskontrastmikroskoobiga.

Asbestide liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asbestid jaotatakse kahe mineraalide grupi, amfiboolide ja serpentiinide, vahel. Selline jaotus põhineb nende kristallstruktuuride erinevusel. Serpentiinidel on leheline või kihiline struktuur aga amfiboolidel on ahela-laadne struktuur.

Serpentiini rühm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Krüsotiil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leidub serpeniniidi kivimites, mis on levinud terves maailmas. Selle keemiline valem on Mg3(Si2O5)(OH)4. Krüsotiili tunneb mikroskoobi all ära tema valgete kiudude järgi.

Krüsotiil

Krüsotiil on paindlikum kui amfibooli tüüpi asbestid ning seda saab kududa ning kedrata kangaks. Tavaliselt kasutatakse seda eterniidis, mida kasutatakse katustetöödel. Samuti leidub seda laepaneelides ning mõnikord seintes ja põrandates. Lisaks kasutatakse seda pidurite vooderdustes, tuletõketes elektrikilpides, torude isolatsioonis, põrandaplaatides.

Krüsotiili füüsilised omadused[5]
Värvus roheline
Tihedus 2,53 g/cm3
Haabitus Nõeljate kristallidena
Kõvadus 2,5
Läige Siidjas
Kriips Valge

Amfibooli rühm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amosiit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amosiit on tuntud kui pruun asbest. Selle keemiline valem on Fe7Si8O22(OH)2. Mikroskoobi all tunneb amosiidi ära hallikas-valgete klaasjate kiudude poolest. Tihti kasutatakse seda laeplaatides ning selleks, et muuta isoleerivaid tooteid tulekindlaks.

Krokidoliit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Krokidoliit on kiuline asbesti vorm ribekiidis, levinud enamasti Lõuna-Aafrikas, aga ka Austraalias ning Boliivias. Keemiline valem on Na2Fe2+3Fe3+2Si8O22(OH)2. Krokidoliidi tunneb mikroskoobi all ära oma siniste kiudude poolest. Tavaliselt on selle kiud pehmed ja rabedad.

Ribekiidi kristallid kivimis (mustad).
Krokidoliidi füüsilised omadused[6]
Värvus sinine, must, tumeroheline
Tihedus 3,4 g/cm3
Haabitus kiulised kristallid
Kõvadus 4
Läige klaasjas-siidjas
Kriips rohekas-pruun
Lõhenevus täiuslik
Süngoonia monokliinne-prismaline
Tremoliit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keemiline valem: Ca2Mg5Si8O22(OH)2

Aktinoliit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keemiline valem: Ca2(Mg, Fe)5(Si8O22)(OH)2

Antofülliit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keemiline valem: (Mg, Fe)7Si8O22(OH)2

Viimast kolme amfibooli rühma mineraali kasutatakse harvem, kuigi leidub siiski mitmetes ehitus- ja isolatsioonimaterjalides.

Mõju tervisele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asbesti sissehingamine on ohuks tervisele. Kui kive, mulda või tooteid, mis sisaldavad asbesti, on lõhutud, võivad nad eraldada asbesti kiude õhku. On oht, et neid kiude võib sisse hingata ja need satuvad kopsudesse, kuhu nad võivad jääda terveks inimese eluks. Asbest pole ohtlik, kui selle kiude materjali lagundamisel õhku ei paisata. Suuremad asbestisisaldused õhus on tavaliselt asbestikaevandustes, ehitiste sees või juures (mille ehitusel on kasutatud asbesti ning parasjagu renoveeritakse või lammutatakse), jäätmealadel (kus asbest pole piisavalt hästi kaetud tuuleerosiooni eest) ning aladel, kus esineb asbesti looduslikult, aga on häiritud protsesside poolt, mis purustavad asbesti sisaldavat kivimit või on keerutanud üles pinnaselt asbestikiude sisaldavat tolmu.

Asbestist põhjustatud haigused:

Pleuranaastud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rindkereõõnes asuvaid kopse katab kahe lestmena õhuke läbipaistev kopsukelme ehk pleura. Pleuranaastud pole alati asbesti poolt põhjustatud, aga on heaks viiteks sellele, et inimesel on kokkupuudet keskkonnaga, kus sisaldub asbesti. Pleuranaastud jätavad jäädavad armid kopsukoele, aga ei mõjuta inimese tervist üldiselt. Sagedamini leidub neid pleura alumises osas. Mõnikord võivad naastud olla lubjastunud. Pleuranaastud kujunevad umbes 20 või enama aasta jooksul alates esmasest kokkupuutest asbestiga.[7][8]

Pleura paksenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asbestikiudude sattumisel kopsu ning nende kuhjumisel võib tekkida pleural põletik, mis omakorda põhjustab kopsukelmel armkudet. See takistab rindkere liikuvust ja halvendab kopsude hingamisfunktsiooni. Pleura paksenemise tunnusteks on õhupuudus, hingeldus ja valulikkus hingamisel. Seda diagnoositakse röntgen-, ultraheli- või kompuutertomograafilise uuringu abil. Pleura paksenemine võib olla palju tõsisemate haiguste, nagu asbestoosi, mesotelioomi või asbestist põhjustatud kopsuvähi, eelsümptomiks.[7]

Asbestoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asbestoos pikaajaline hingamisteede haigus, mille põhjustajaks on pikk ja pidev kokkupuude asbestiga. Tavaliselt esinevad asbestoosi nähud alles 15–30 aastat peale esmast kokkupuudet asbestiga. Asbestikiud armistavad kopse ning sellest tulenevad õhupuudus ning köhimine. Arenenumatel asbestoosi juhtudel on sümptomiks ka paistes sõrmed. Asbestoosi pole võimalik ravida, kuna kopsudele tehtud kahjustust pole võimalik taastada. Kõige targem oleks seda mitte süvendada, vältides edasist kokkupuutumist asbestiga ning suitsetamist, et vältida kopsuvähki haigestumist. Asbestoosi võib leevendada hapnikuteraapiaga ning soovituslik on vaktsineerimine kopsunakkuste vastu, kuna asbestoosis kopsud on vastuvõtlikumad kopsuhaigustele[9].

Mesotelioom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mesotelioom on harvaesinev kopsukelme- või kõhukelmekasvaja, mille tekke põhjuseks on peaaegu alati kokkupuude asbestiga. Sagedasem on mesotelioomi teke pleural, kõhukelme mesotelioom (peritoneaalmesotelioom) esineb üliharva. Mesotelioom diagnoositakse tavaliselt 50–70 aastastel inimestel. Seda haigust on raske ravida, kuna seda on võimalik diagnoosida alles väga arenenud staadiumis ning tavalisel vähi ravi protseduuril on sellel väike mõju.[10] [11] See-eest on viimastel aastatel kasutusele võetud kasutusele kaks uut ravimeetodit:

  • Fotodünaamiline vähiteraapia[12]
  • Mesotelioomi geeniteraapia[13]

Asbestist põhjustatud kopsuvähk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asbestist põhjustatud kopsuvähk on pahaloomuline kasvaja, mis tekib kopsukoes ja sarnaneb oma olemuselt suitsetamisest põhjustatud vähiga.[7] Inimestel, kellel on asbestoos (või difuusne pleura paksenemine) ja kes samaaegselt suitsetavad, on suurem oht haigestuda kopsuvähki kui nendel, kellel on asbestoos, kuid ei suitseta.[7] Kopsuvähiga kaasnevad sümptomid on köhimine, õhupuudus, seletamatu kaalukaotus, vere köhimine, vaevaline hingamine, rindkerevalud, hääle kähedus ning aneemia.[14]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. McGraw-Hill Encyclopedia of Science & Technology (10. trükk). McGraw-Hill (2007). Köide 2 (ANS–BIN). Lk 237–239. ISBN 0071441433
  2. Asbestos. Encyclopædia Britannica Online, 2006.. (inglise keeles)
  3. World Mineral Production 2002–2006. (Lk 9). British Geological Survey. (PDF) (inglise keeles)
  4. Asbestos U.S. Geological Survey, Environmental Protection Agcency, Agency for Toxic Substances and Disease Registry
  5. Chrysotile
  6. Riebeckite
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Asbestiga seotud ametialaste riskide vähendamine
  8. Pleural Plaques & Asbestos. Mesothelioma Center. (inglise keeles)
  9. Treating asbestosis. NHS Choices. (inglise keeles)
  10. Mesothelioma disease. (inglise keeles)
  11. Wagner JC, Sleggs CA, Marchand ; October 1960 ; "Diffuse pleural mesothelioma and asbestos exposure in the North Western Cape Province" ; Br J Ind Med
  12. Photodynamic Therapy. 04/23/2013. American Cancer Society. (inglise keeles)
  13. Ulrich R. Hengge. Gene Therapy in Mesothelioma. 03/2008. Onkologie. (inglise keeles)
  14. Health effects. 01/04/2008. Agency Toxic for Substances & Disease Registry. (inglise keeles)