Erinevus lehekülje "Carl Stumpf" redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eemaldatud 45 baiti ,  1 aasta eest
P
resümee puudub
P (Esimese lõigu mitmed sõnad linkideks)
P
 
{{keeletoimeta}}
[[Pilt:Carlstumpf.jpg|pisi|Carl Stumpf aastal 1900]]
'''Carl Stumpf''' ([[21. aprill]] [[1848]] – [[25. detsember]] [[1936]] [[Berliin]]) oli Saksamaa [[filosoof]] ja [[psühholoog]]. Ta asutas Berliini Eksperimentaalpsühholoogia Kooli ning oli kuulus oma muusika- ning heli uuringuteja pärastheliuuringutega. Stumpf mõjutas tugevalt [[Edmund Husserl]]i, modernse [[fenomenoloogia]] rajajat ning tema tutvustas olude seisundi kontseptsiooni (Sachverhalt), mille hiljem populariseeris Husserl oma töödega. Stumpf mõjutas ka [[Max Wertheimer]]it, [[Wolfgang Köhler]]it ning [[Kurt Koffka]]t, kuulsaid [[geštaltpsühholoogia]] rajajaid, kes vaidlustasid [[Wilhelm Wundt]]'i mehaanilist lähenemist [[eksperimentaalpsühholoogia]]le, mis oli kaua domineerinud Saksamaa psühholoogilisi uuringuid. Geštaltpsühholoogid muutsid igaveseks, mitte ainult seda, kuidas psühholoogid nägid, vaid ka kuidas üldsus nägi taju.
 
== Biograafia ==
Carl Stumpf sündis [[Wiesentheid]]is, [[Kitzingeni kreis]]is, [[Alam-Frangimaa]]l, [[Baieri]]s (tänapäeva Saksamaa). Ta oli kohaliku füüsiku Eugen Stumpfi ning Marie Adelmann Stumpfi poeg. Tema perekonnas oli olnud pikk uurijate ning akadeemikute ajalugu ning seetõttu tutvus Stumpf teadusega väga noores eas. Tema põhihuviks oli aga hoopis muusika ning kümneaastaselt ta juba komponeeris ningja mängis kuut instrumenti.
 
Stumpf käis kohalikus gümnaasiumis, pärast mida ta alustas õpinguid [[Würzburgi Ülikool]]is, uurides esteetikat ning teadust. Ülikoolis kohtus ta fenomenoloogi [[Franz Brentano]]ga, kes mõjutas Stumpfi muutma oma eriala filosoofia ning teaduse suunas. Brentano julgustas Stumpfi ka jätkama oma doktoriõpinguid [[Göttingeni Ülikool]]is. 1868 sai Stumpf oma doktorikraadi [[Rudolph Hermann Lotze]]'lt.
 
[[1869]] astus Stumpf katoliku seminari, et õppida preestriks. Aasta hiljem ta lahkus sealt, sügavalt pettunud kiriku dogmaatilisuses. Selle asemel hakkas ta Göttingenis Filosoofia osakonnas instruktoriks. Sealt tutvus ta [[Wilhelm Weber]]i ning [[Gustav Fechner]]iga ning töötasid koos mitmete psühholoogiliste eksperimentide kallal.
 
[[1873]] sai Stumpf filosoofia professoriks Würzburgi ülikoolis. Seal alustas ta heli ning tajuuuringutega, avaldades esimese köite oma Tonpsychologie'stTonpsychologiest 1883. 1878 abiellus ta Hermine Biedermanniga. Aasta hiljem võttis ta vastu koha filosoofia professorina Praha [[Karli ülikool|Karl-Ferdinandi Ülikool]]is. 1884 alustas ta õpetamist [[Halle Ülikool]]is ning 1889 [[Müncheni Ülikool]]is.
 
1894 jäi Stumpf [[Berliin]]i [[Berliini Humboldti Ülikool|Friedrich Wilhelmi Ülikool]]i, kus temast sai Berliini Psühholoogiainstituudi professor, mille varem oli rajanud [[Hermann Ebbinghaus]]. Stumpf korraldas instituudi ümber ning asutas oma laboratooriumi, mis sai kuulsaks kogu maal. Sellest instituudist sai põhikonkurent [[Wilhelm Wundt]]i psühholoogialaboratooriumile [[Leipzigi Ülikool]]is. Stumpf jäi oma karjääri lõpuni Berliini.
1896 juhtis Stumpf Kolmandat Rahvusvahelist Psühholoogia Kongressi.
 
1904 oliosales ta koos 13 tunnustatud teadlasega paneelis, mida tunti kui Hansu Komisjoni, et otsustada, kas hobune nimega [[Tark Hans]] oskab arvutada. Psühholoog [[Oskar Pfungst]] tõestas, et hobune ei osanud päriselt arvutada.
 
Oma karjääri lõpuks lõi Stumpf Berliini Lastepsühholoogia Assotsiatsiooni ning jätkas samal ajal muusika kirjutamist. 1915 avas Stumpf koos teiste tunnustatud filoloogidega asutuse, mis hõlmas Fonogrammi arhiivi, kus säilitati muusikat erinevatest maailma paikdesteri paigust.
 
Stumpf läks pensionile 1921, kuid jätkas ka siis loengute andmist. Ta suri 25. detsembril, 1936 Berliinis.
 
== Töö ==
Stumpf oli üks varasemaid Brenato õpilasi ning jäi tema varastele õpetustele alati küllaltki lähedaseks. Brenato mõju võib näha Stumpfi uskumuses, et fenomen on psühholoogia peamine andmeühik. Stumpf arvas lisaks, et tervik on suurem, kui selle osade summa (Bowman & Brownell, 2000).
 
Stumpf pidas end eelkõige psühholoogiks. Ta uuris, kuidas inimmõistus interpreteerib erinevad visuaalsed või auditoorsed fenomene, nagu toonid, värvid, või kujutised, Ta uskus, et need fenomenid võivad olla, kas sensoorsed või kujuteldavad - sensoorne, kui tajutud meie meelte poolt ning kujuteldav, kui interpreteeritud meie mõistuse poolt.
 
==Uuringud muusika ja toonide alal==
 
Hiljem oma elus hakkas Stumpfi palju rohkem huvitama empiirilised meetodid eksperimentaalpsühholoogias ning temast sai üks ala pioneere. Ta hakkas eksperimenteerima toonie ning muusikaga. Ta uuris toonide segunemist, konsonantsi ning dissonantsi. Ta vaatles, kas sama heli kombinatsioonidel on kalduvus seguneda üheks helipildiks. Seda fenomeni nimetas ta Tenverschmelzung'iksTenverschmelzungiks ehk heli kokkusulamiseks. Katseisikud pidid kuulama kahte ajaliselt kattuvat tooni ning ütlema, kas nad kuulsid ühte või kahte tooni. Stumpf leidis, et helide sulandumine tuleneb peamiselt kõrguste intervallidest nimega kooskõlakooskõlast. Kõige sulanduvamaks intervalliks oli oktav, kui terts on perfektses kvindis. Elu lõpupoole Stumpf hülgas selle teooria, kuna ei olnud sellega rahul.
 
Oma teooriate universaalsuse testimiseks viistegi Stumpf läbi suure uuringu mitte-Lääne muusikast. Ta kogus muusikat erinevaist maailma eri paigust. 1886 avaldas ta oma "Lieder der Bellakula Indianer'iIndianeri", mis oli muusikateaduslik uuring, mis kombineeris üheksa transkriptsiooni lugudest, mida esitasid Bella Coola indiaanlased, kes külastasid Saksamaad 1885. Oma töös kirjeldas ta esinejate repertuaari ning lisas transkriptsioonid Lääne noodikirja koos analüüsiga. Töö lõpus arutles Stumpf muusika kultuurilise konteksti üle. Seda tööd peetakse üheks etnomusioloogiaetnomusikoloogia teerajajateks.
 
==Opositsioon Wundt'ileWundtile==
Stumpfi tuntakse kui ühte peamisi Wilhelm Wundt'iWundti rivaalidest, kes oli Saksamaa psühholoogia prominentsemaid esindajaid. Stumpf oli vastu puhtale introspektsioonile, mis vähendas kogemuse elementaarseteks elementideks. Pigem uuris ta kogemust nii, kuis see juhtus. Wundt ningja Stumpf laskusid mitmetessekorduvalt kirjalikkessekirjalikesse lahingutsselahingutesse helitoonide ningja introspektsiooni psühholoogiaspsühholoogia teemadel. Stumpf oli hea sõber ningja pidev korrespondent Ameerika psühholoogi William James'igaJamesiga, kellel oli samuti vasturääkivusi Wundt'igaWundtiga.
 
==Publikatsioonid==
* Stumpf, Carl. 1908. Die wiedergeburt der philosophie. Leipzig, DE: J.A. Barth.
* Stumpf, Carl. 1911. Die anfänge der musik. Leipzig, DE: J.A. Barth.
* Stumpf, Carl. 1911. Konsonanz und Konkordanz. Beiträge zur Akustik und Musikwissenschaft 6, 116-150116–150.
* Stumpf, Carl. 1926. Die sprachlaute experimentell-phonetische untersuchungen nebst einem anhang über instrumentalklänge. Berlin, DE: J. Springer.
* Stumpf, Carl. 1997. Schriften zur Psychologie. Beiträge zur Geschichte der Psychologie. Frankfurt am Main, DE: P. Lang. ISBN 3631313675
 
==Viited==
* Bowman, C., and P. Brownell. 2000. Prelude to contemporary gestalt therapy Gestalt 4. 3.
 
{{JÄRJESTA:Stumpf, Carl}}
105 060

muudatust

Navigeerimismenüü

Personaalsed tööriistad

Nimeruumid

Variandid